ära jäta mu lähedusse
lahtist moosipurki
söömismasin tuleb [—]
ära jäta mu lähedusse
värsket raamatut
lugemismasin tuleb
päev on läinud
ta täitmatusse kurku

Mart Kangur¹

A. H. Tammsaare romaanist „Ma armastasin sakslast“ on mul ikka meeles mõlkunud tore mõtteke, mis tagasihoidlikult, kuid samal ajal ilmekalt illustreerib intellektuaalide majanduslikku olukorda: „lõuapärad on ja hambad on, kõht on ja isu on, mis tahaks midagi kõhtu panna, aga toit puudub“.² Aasta siis oli 1935. Jüri Kolgi 2021. aasta juunikuus ilmunud kogumikku „Argitraagikaid ja teisi artikleid“ lugedes tuli see imestus lõugade, hammaste, isu ja toidu üle mitmel põhjusel korduvalt meelde.

Kange kraam

Jüri Kolgi kümne aasta jooksul ajakirjanduses ilmunud kolumne läbib mure loomeinimeste sissetuleku pärast. Õigemini selle puudumise pärast, vähemalt sellisel kujul, mis annaks loojale julguse tegeledagi põhitööna sellega, milleks ta on kutsutud: „Töötama kahtlemata peab, aga küll tahaks, et üha suurem hulk inimesi (ka mina!) rakendaks julgemalt töökuse vankri eest lahti hirmu ja kohusetunde ning sõidaks edasi uudishimu ja rõõmu jõul“ (vt „Julgus olla laisk“, lk 19).

Kolgi kolumnides kohtab niisuguseid mõttepärleid sedavõrd sageli, et tahaks endale öelda: pea’nd pea, ära endale liiga tee. Leheveergudel loeb lugeja korraga vaid ühe või kaks kolumni ning saab leitud mõtet vaimustunult peas keerutada, seedida. Aga nüüd, kui kogu see rikkalik valik on korraga lugeja ette laotatud, on asi hull. Sellest vaimutoidust võib end lõhki süüa!

Mis puudutab sisemist valgust, siis Jüri Kolgile sobib rohkem olla ja vähem näida (vt „Sisemine valgus“, lk 190–192). Autoril on suur lugemus ja lai silmaring, ta teab ühtviisi palju nii spordist kui ka poliitikast. Tema artiklite puhul näib aga paika pidavat seesama, mida Valdur Mikita on märkinud Mehis Heinsaare novellide kohta: need kipuvad ühiste kaante vahel üksteist salakavalalt surnuks kolkima, mistõttu neid ei saa lugeda korraga liiga palju.³ Ühiste kaante vahel hävitaksid nad justkui kõige olulisema, mis neis varjul. Muidugi võiks ise piiri pidada ja mitte neis pärlites nii „pühendunult püherdada“, neid nii „kirglikult ahmida“ (vt „Midagi kerget ja suvist“, lk 145).

Lugedes soovitab piiri pidada ka autor ise: „Ühe lugemiskorraga ei pea neelama meeletut arvu tähemärke. Lühijutu või novelli, ammugi siis luuletuse lugemiseks ei kulu kuigi palju aega. Lugemine ei ole pühalik tegevus, milleks peab aega võtma, lokid pähe tegema ja lipsu ette siduma“ (vt „Mida te loete, mu prints?“, lk 16).

Ilmselt tasub kaaluda Kolgi parimatest mõtteterakestest sententsikogu väljaandmist, nagu seda näiteks A. H. Tammsaare loomingu puhul ongi tehtud.

Üks silm nutab, teine naerab

Mida teha siis, kui aega on vähe? Kurdetagu ajanappuse pärast oma prestiiži tõstmiseks või siis tõelises hingeummikus, Jüri Kolk soovitab igatahes lugeda (vt „Ümberjagamisest“, aga ka mujal). Lugege ja kohe hakkab teil aega rohkem olema. Esmapilgul näib see nõuanne olevat vastuoluline, sest aega kulub siiski ju ka lugemiseks, kuid lugedes see avardub ja meile avanevad aja mõõtmed, mis argireaalsuses jäävad kättesaamatuks.

Kõik jooksevad ajaga koos ja võidu, sest muidu aeg neelab neid (meid). Kolk julgustab endale lubama aega ja arutust, mida too annab (vt „Vabastav vananemine“, lk 42). Ei maksa endast välja minna kokkuleppeliste punktide pärast ajas, nagu näiteks aastavahetus või sünnipäev, mil karussell teeb järsu jõnksaku ja sõidab siis täistuuridel edasi, vedades kaasa rattal lõbutsevaid röökivaid inimesi (vt „Sünnipäev“, lk 196).

Märksõnad „aeg“ ja „raha“ vilksatavad siin-seal enamikus Jüri Kolgi artiklites otsekui mängivad saarmad jõevees. Kuigi märksõnad on hajutatud kümne aasta jooksul ilmunud artiklitesse ja Kolgi toon on kerge, on mängivate muresaarmate selgi kogumikus siiski nii sageli näha, et need mõjuvad lausa valuna aja ja raha pärast inimese ajalises elus. Elus, kus on vajadus elada selleks, milleks oled kutsutud ja seatud.

Töö on suure inimese mäng. Nii­sugust pealkirja kannab ka üks artikkel Kolgi kogumikus (lk 59–61). Selle taga ei ole midagi muud kui vaid soov, et inimesed saaksid end töötades tunda nii, nagu nad tunnevad end oma meelistegevuste juures. N-ö mäng peaks ühtlasi tagama kindlustunde ja sissetuleku samamoodi kui need tööd, mida tehes unistatakse üürikesest nädalavahetusest, mil saab pühenduda „päris“ asjadele. Kõik, ka töö, peaks ideaalis saama tehtud ikka mõnuga.

Jüri Kolk suhtub ümbritsevasse samasuguse vahetuse ja siirusega nagu noor intellektuaal A. H. Tammsaare romaanis. „Lõuapärad on, hambad on, aga süüa ei ole“ – väga veider olukord ju tegelikult, kui asja üle mõtlema hakata. Looduses ei ela kahjurputukaski seal, kus tal pole toitumiseks vajalikke tingimusi, näiteks kartulimardikas ilmub ikka sinna, kus on kartulit või teisi maavitsalisi. Ka lepatriinu paljuneb seal hästi, kus on palju lehetäisid, kelle vastsetest ta toitub. Aga inimene, olgu kasulik või kahjulik, paljuneb sõltumata sellest, kas tal toitu on või ei ole! Milleks talle siis lõuad ja lõuapärad?!

Kolk suhtub loomadesse ja inimestesse sooja huumoriga. Pealtnäha tavaliste nähtuste juures märkab ta nende ebatavalisi külgi ning avastamist ja imestamist väärivaid seoseid. Tal on heas mõttes oskus näha maailma otsekui laps ning julgus oma tähelepanekud välja öelda. Kolgi kolumnides figureerivad võrdväärsete asjaosalistena nii koer („Kohtumisi koertega“), Jeesus, Hamlet kui ka Katuse-Karlsson või kõige nõrgemaks tunnistatud jänes 1980. aastate laste ühest lemmikmulti­filmist. Kohatise koomika tagant, tõsi küll, aimub argitraagikat …

Kirjanik ja põllumees

Kui Eesti Kirjanikkude Liit 1922. aastal asutati, uskusid ettevõtmise algatajad ja eestvedajad kindlalt kirjanike riikliku toetamise vajadusse ja sellesse, et eesti kirjanike käsi hakkab käima hästi. Asutati Eesti Kultuurkapital, arutleti kirjanikupalga loomise üle jne. Eesseisvaid Siberi-sõite ja pagemist läände veel ette ei aimatud, vastse omariikluse mõtet nähti, vähemalt kirjanike seas, eelkõige kultuuris.

Olgugi et aeg on sajandi edasi veerenud, pole seda siiamaani päriselt saavutanud, mille eest tookord seisma asuti. Kirjanikupalka jagub üksikutele valitutele, kes seda õnnekoormat kanda suudavad (kui suudavad), ja see on kui veepiisk meres, mis paistab paremini silma üksnes siis, kui sellest on põhjust rääkida negatiivses vormis, eitavalt, kuidagi äraspidiselt. Tõnu Õnnepalu kirjanikupalga taotlused ja palgast äraütlemised on peamiselt ainsad, mis teemaga mitte väga hästi kursis olevale inimesele sellest juttu tehes meenuvad.

Põhjus, miks kirjanikul seda õnnekoormat nii raske on vastu võtta, peitub vabaduse vajaduses. Seda mõistab iga põllumeeski, kes võtnud PRIA ees viieaastase kohustuse. Raha, millega majandada, on hea, aga olles selle kätte saanud, mõistab taotleja traagikat ja õudust: mida ma, hull olen teinud!? Viieks aastaks jälle otsekui vangistusse mõistetud …! Oh argitraagikat! Samuti loomeinimene, kes osutub vaevarikka taotlemise tulemusena väljavalituks, kirjanikupalga vääriliseks, kaotab võimaluse vaikida. Kirjutamisest saab kohustus, aga vabaduse kaotanud kirjanik ei suuda enam endist viisi luua.

Mis oleks aga siis, kui kirjaniku­staatus oleks praegusest natuke laiema ringkonna ametlik määratlus koos kõigi nende õigustega, mis on teistel, ühiskonnale kasulikuks tunnistatud ametite esindajatel? Tsiteerides eesti filmiklassikat, on enamik kirjanikke täiesti terved mehed ja tahavad seda kõike saada – seda, mida teiste elukutsete esindajad majandusliku kindlustunde saavutamiseks saavad.

Ka Jüri Kolgi hinnangul tuleks hea lobisemisoskus tasustatavate tööde hulka arvata (lk 73). Kirjandus on tegelikult märksa kasulikum, kui arvata võiks. Selle arvukaid kasulikke mõjusid ühiskonnale toob autor esile essees „Ümberjagamisest“: „… ilukirjanduse lugemisest on rohkem abi kui eneseabiõpikute tudeerimisest“ (lk 68). „Ümberjagamisest“ ongi kogumiku süda, kese, mille ümber koonduvad ja millega haakuvad kõik teised artiklid. Näiteks see, kus palutakse kirjanikule need püksid, mis kord Juhan Liivi jalast ära võeti, jalga jätta.

K. A. Hindrey romaanis „Sündmusteta suvi“ (1937) näib ajalehe juurest vallandatud minajutustaja arvavat, et kunsti­inimest tulebki alandada. Alandamine on vesi kunstiinimeste veskile! Kolk seda vaadet kindlasti ei jaga.

Viimaks mõni sõna raamatu pealkirjast. „Argitraagika“ pealkirja kandis Jüri Kolgi rubriik Sirbis. See sari omakorda näib pisut olevat seotud Mati Undi kunagise argimütoloogia sarjaga, mis sisaldab samalaadseid minavormis kirjutatud siiraid mõtisklusi elu, kirjanduse ja ühiskonna teemal ning ilmus viimaks raamatuna nagu Jüri Kolgi „Argitraagikad“. Võimalik, et autor tunneb teatavat hingesugulust Undiga, ehk on isegi Undi ja Kolgi välimuses tuntavat sarnasust? Ma ei söandaks seda siiski autori enda arvamust kuulmata kindlalt väita.

1 Mart Kangur, Liivini lahti. Kirimiri, 2017, lk 25.

2 A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast. Pegasus, 2007, lk 15-16.

3 Valdur Mikita, M. Heinsaar, hämarolekus agulimetslane. Rmt: Luhtatulek. Ekslemisi Mehis Heinsaare tihnikutes. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2011, lk 176.