Teise teosena kõlas Johannes Brahmsi I klaverikontsert op. 15 Dmitri Aleksejevi soleerimisel. Maailma tipp-pianistide hulka kuuluva Aleksejevi tähelend sai alguse aastal 1975, kui ta esimese Nõukogude Liidust pärit muusikuna võitis maineka Leedsi klaverikonkursi. Samuti on tunnistuseks tuntusest koostöö maailma parimate orkestrite ning dirigentidega nagu Riccardo Muti, Valeri Gergijev, Pierre Boulez jt, mainimata siinkohal kammeransamblipartnereid ning plaadistusi.
Ma ei viibinud saalis Dmitri Aleksejevi esimesel esinemisel ERSOga 2006. aastal, kuid Brahmsi Klaverikontserdi ettekanne oli solisti väikestele äpardustele vaatamata tõeliselt meisterlik. Pianisti mäng oli oma kõlajõultki võrdväärne partner orkestrile, rõhutas teose sümfonismi ja dramaatikat. Ehedalt ilusad (kui seda sõna võib nii kasutada) olid solisti lüürilised üksiolemised, eriti teises osas. Kui rääkida orkestrist, siis võib esile tõsta puupuhkpillide häälestumist ja ansamblimängu nende üsna vähestes soololõikudes. Samuti oli tõeliselt nauditav orkestri keelpillide intensiivsus ning energia forte tutti lõikude puhul.
Kontserdi teises pooles tuli ettekandele Richard Straussi sümfooniline poeem „Kangelase elu” op. 40, mis kujutab endast helilooja muusikalist autobiograafiat. Teose osad viitavad konkreetsele programmile, mille kohta helilooja on küll öelnud, et seda pole tarvis lugeda. Selliseid tähtteoseid on elavas ettekandes väga nauditav kuulata. Straussi muusika puhul on tegu ka esitajaile nõudliku rohkenoodilise materjaliga, mille iga ettekanne väärib juba ainuüksi sooritamise mõttes tunnustust (bravo! tšellorühmale kangelase teema esituse eest). Eriti köitis tähelepanu puhkpillide kehastumine tänitavateks kriitikuteks, mis oli tõepoolest väga ehe, ja loomulikult ei saa märkimata jätta orkestri kontsertmeistri Arvo Leiburi kaelamurdvaid viiulisoolosid. Arvukale esituskoosseisule vaatamata ei mängitud saali „lõhki” ja kuulajad võisid tugevaid nüansse nautida. Ehk oleks oodanud esituselt veelgi detailirohkust, eriti teose teises pooles, mis jäi veidike esimese poole varju. Kuid oma piirid seab siin kindlasti prooviaeg ning võib-olla ka kultuurikihi paksus.
Sarja „Saaga” III kontsert „Loodus, elu, armastus”: ERSO ja Neeme Järvi 27. I Estonia kontserdisaalis.
ERSO järgmine kontsert kandis pealkirja „Loodus, elu, armastus”, mis sai oma pealkirja esimeses pooles kõlanud Antonín Dvořáki kolme avamängu järgi „Looduses” op. 91, „Karneval” op. 92 ja „Othello” op. 93. Nimelt kavatses helilooja 1891. aastal kirjutada kolmest osast koosneva orkestriteose „Loodus, elu, armastus”, kuid otsustas valminud teosed siiski kirjastada erinevate oopusenumbrite ja pealkirjadega. Siiski on teosed ka muusikaliselt omavahel seotud, sest esimese avamängu avateema kõlab hiljem, küll teistes situatsioonides ning helistikes, ka teises ja kolmandas avamängus.
ERSO esitas tsükli teada olevalt esimest korda. Tegemist on eht-dvořáklikult energiast ja loomejõust pulbitsevate teostega, mis ei ole tegelikult üldsegi mitte lihtsad mängida. Seejuures pakuvad need kuulajale piisavalt vaheldust teemade erineva iseloomu ning esituslaadi poolest. Kolm avamängu esitati ühtsele teosele kohaselt ilma vahepausideta, mistõttu kuulajatele tuli teoste lõppemine mõnevõrra üllatusena ja sellest märku andev maestro alustas aplausi ise. Rohke käteplaksutamise tulemusel läks kordamisele avamäng „Karneval” ning ma ei tea, kas selles oli süüdi teistkordne kuulamine või mitte, kuid esitus tundus veel parem kui esimesel kõlamisel.
Kontserdi teise poole täitis Johannes Brahmsi Sümfoonia nr 1 op. 68 (ERSO muusikud on viimastel nädalatel saanud tõelise Brahmsi muusika vitamiini). Tegemist oli Brahmsi sarja avakontserdiga – publikul on võimalik samas esituskoosseisus kuulata selle kevadhooaja jooksul kõiki nelja sümfooniat (II kõlab juba täna õhtul, III 26. aprillil ja IV sümfoonia 4. mail). Kindlasti on see väga põnev, sest Järvi eestvedamisel mängiti neid siin ka üle kümne aasta tagasi. (Tunnistan, et läksingi kuulama eelkõige juba tuntud loo uut versiooni.) Üllatasid kiired tempod ja paatose puudumine. Arvestades dirigendi vanust, poleks seda üldse oodanud. Tänu tempovalikutele oli võimalik n-ö mingid asjad kokku võtta ning teatud vormilised rõhud paika asetada. Samuti olid tõeliselt nauditavad II ja III osa oma fraasi nõtkuse ning kõlakujunduse poolest. Viimase osa aeglases alguses oli võimalik kuulda omapärast brassi kõla soojust, millele järgnes väärikas lõpuosa.
Kontserdi lisaloona kõlas maasikana (ja see oli veel eriti maitsev) Dvořáki Humoresk Arvo Leiburi soleerimisel. Olen kindel, et mälestust selle väikese loo esitusest hoitakse veel kaua aega tallel.