Olen aastakümneid pühendunud meie muusikapärandi kõige olulisematele esindajatele nagu Tobias, Saar, Artur Kapp, Eller, Oja ja muidugi Tubin, kuid see on olnud järjest raskem. Vahendeid ei jätku, väljaandeile tuleb enamasti omast taskust peale maksta. Milline riiklik institutsioon või organisatsioon peaks sellega tegelema? Kultuuriminister Rein Lang on leidnud, et seda peaksid tegema muusikaseltsid ja -ühingud, tuues positiivse näitena esile Tubina ühingu. Kuid muusikute sissetulekud ja ka aeg on niivõrd piiratud, et miks peaks keegi hakkama näiteks Mart Saare muusikaseltsi looma, et võidelda Hüpassaare muuseumi säilitamise eest? Kes peaks algatama Saare raamatu- ja noodiväljaannete trükkimist, heliplaatide väljaandmist, kontsertide korraldamist? Kust niisuguseid inimesi tekib? See on riigi kultuuripoliitika põhialus – põhiseadus ütleb, et riigi eesmärk on oma rahvuse ja kultuuri säilitamine. Kahjuks meie poliitikud ei oska väärtustada klassikalist muusikat, nad ei saa aru muusikaelu probleemidest ja kontsertidel nad enamasti ei käi … Selle tõttu ongi tekkinud olukord, mida sina nimetasid väheseks huviks.
Näitena toon ka Tubina festivali, mis püüdis juhtida tähelepanu meie kultuuripärandi muusikalistele väärtustele. Ometi osutus Eesti umbes kolmekümnest muusikafestivalist kultuuriminister Palmaru arvates ebavajalikuks just see festival, kus XX sajandi ühe suurema helilooja loomingut esitasid nii meie kui teiste maade muusikud, ka sümfooniaorkestrid. Kui ma küsin, miks pole ERSO või Klassikaraadio kavades peale mõne üksiku erandi Tubina sümfooniaid, siis seda ei võeta tõsiselt. Kõik muu on tähtsam! Kahjuks puudub äratundmine oma tõelistest muusikalistest väärtustest! Killustame materiaalsed vahendid tühiste asjade peale, selle asemel et teha midagi suurt ja olulist. Näiteks avanes 1995. aastal erakordne võimalus viia Tobiase „Joonase lähetamine” Londoni Promsi festivalile ainult ühe miljoni krooniga – Järvil oli seal kontsert ja kava saanuks muuta, esinejad olid olemas ja proovidki tehtud. Valitsus ei osanud aga seda võimalust hinnata ja enam sellist ei tule. Aga kui palju on selle aja jooksul miljoneid raisatud tühiste asjade peale!
Olukord, kus raha võim matab enda alla vaimsed väärtused, on juba tugevasti kahandanud rahvuse elujõudu ja me peame töötama selle nimel, et meie rahvuskultuuri siiski säilitada. Ka Tubina ühingul on pidevalt rahaprobleem: teeme „Kogutud teoseid” n-ö põlve otsas ja saame selle vastutusrikka töö eest maksta kõige tagasihoidlikumaid summasid. Ka pole meil selleks tööks vajalikke ruume. Kuid ühingul on leping kultuuriministeeriumiga, mis tagab, et oleme suutnud alates 2007. aastast alates välja anda juba kümme köidet ja loodan, et tänavu ilmub veel kaks.
Kuid peale „Kogutud teoste” on ühing püüdnud algatada ka muid projekte, näiteks oleme välja andnud üheksa aastaraamatut, kus on huvitavaid artikleid paljudelt muusikutelt. Üks meie eesmärke on ka Tubina interpreetide väärtustamine. Sügisel möödub 20 aastat ühe meie väljapaistvama dirigendi Peeter Lilje surmast, ta on uuele põlvkonnale juba peaaegu tundmatu. Leidsin televisioonist tema juhatatud Tubina II ja V sümfoonia videosalvestuse. Need on praegu restaureerimisel ja tahaksime need DVD-l välja anda.
Ideid ja tahtmist jätkub, ometi oleme sunnitud kõike kokku tõmbama, sest niisuguste asjade jaoks ei leidu raha. Miks? Sellepärast, et tõsise muusika publik ja ostjaskond on väike ja seega on väike ka potentsiaalne valijaskond – nii lihtne see ongi. Ma olen riigikogus olnud ja näinud, kuidas need asjad käivad: tähtis on võimu säilitamine valijate kaasabil, kõik muu on teisejärguline. Sellepärast jagatakse toetusi nendele sihtgruppidele, kus on rohkem valijaid taga. Nii on ka muusikas määravaks saanud laiema publiku maitse, kuid mitte selle kvaliteet.
Kõige tähtsam, et on häid ja ustavaid spetsialiste, kellega teha seda tohutut tööd, mille eripära ja mahtu kõrvalseisjad ei saagi mõista.
„Kogutud teostega” on seotud kümmekond professionaali, kuid neil on ju oma põhitöö ning ei tingimused ega tasu pole selle töö väärilised. Tahangi siinkohal avaldada suurt tänu kõigile toimetajatele ja korrektoritele – Edward Jurkowski, Kerri Kotta, Enn Kivinurm, Sigrid Kuulmann, Peep Lassmann, Rein Mälksoo, Lauri Sirp, Tiiu Tosso, Toomas Trass, Urmas Vulp – ning noodigraafik Valdo Preemale ja kunstnik Tiina Sildrele selle eest, et meie koostöö on nii hästi sujunud. Loodan selle jätkumist, sest pean seda tööd rahvuskultuuriliselt äärmiselt oluliseks. Loodan ise niikaua vastu pidada, kuni vähemalt pool neist 33 köitest on ilmunud. Kui pikaks see töö tegelikult venib, seda on raske ütelda.