Rahvaste maailm on korraga lõbus ja julm. Selles maailmas jäävad kaotajaks need, kelle olemasolu on hämar ja piiripealne. Samal ajal on paljud sellised etnilised üksused oma ebaselges olekus jätkuvalt olemas. Osa rahvastest ei tunneta oma olemasolu, teised on enda arust olemas, aga teadlaste meelest mitte eriti.

Kuidas rahvad olemas on?

Läbi aegade on rahvaid kadunud, aga on ka kujunenud uusi, vanad on killustunud või moondunud. Vahel tuleb ammu olnud enesemääratlus uuesti esile, osa jääbki aga etnograafilisse ebamäärasusse. Nagu kõneleb Nietzsche, on ühemõttelisus alati kahemõtteline.

Teatud selgusetus on rahvaste eksistentsis pidevalt kohal. Selgitavale mõttele on sellised hämarad olekud raskesti tõlgendatavad. Vahel küsivad ametnikud etnograafidelt, kas see või teine rahvas on olemas või ei ole. Adekvaatne vastus oleks tihtipeale, et on ja ei ole ka. Aga niimoodi ei saa maailma bürokraatlikus võtmes struktureerida.

Antropoloog Clifford Geertz täheldab, et sotsialismijärgne Ida-Euroopa kihab veidratest seniolematutest etnilistest mullistustest.¹ Tsaariajal kasutati Venemaal põhjarahvaste liigitamiseks ajaloolisi, ent mitte alati kohaseid nimetusi. 1930. aastatel kinnitati Nõukogude Liidus ametlik etnoste nimekiri, mis põhines põlisrahvaste enesenimetustel. Samal ajal keelati ära seni eksisteerinud rahvaid, osa nimetati ümber ja mõeldi välja uusi, kellele rahvaks olemine tuli uudiseks. Mõnikord imbuvad ka vahepeal likvideeritud või ametlikult haihtunud rahvad taas pinnale.

Tšuvaanid

Tšuvaanid elavad tänapäeval Tšukotkal, nende nimetus tuleb jukagiiri keelest ja tähendab kaldarahvast. Tšuvaane on esimest korda mainitud kroonikais XVII sajandi keskpaigas, kui venelased Siberi koloniseerisid. Arvatakse, et nad on tšuktšistunud jukagiirid, kes hiljem omakorda venestusid. XIX sajandil läks käibele ka seisukoht, et tegu on Siberi kasakate järeltulijatega.

Vene kolonisatsioon paiskas tšuvaanid nende algkodust Põhja-Jäämere äärest väikeste kogukondadena laiali suurele alale Lääne-Jakuutiast Kamtšatkani ja Baikali järveni. XVIII sajandi alguses oli tšuvaane 520, 1897. aasta rahvaloenduse andmetel 472, 1926-27 – 770. 1920. aastate lõpus nimetati osa tšuvaane ümber kamtšadaalideks, peamiselt aga tšuktšideks või venelasteks. Tšuvaanid kadusid rahvaloenduste nimekirjadest, neid ei peetud enam eraldi rahvaks. Nad tulid ametlikule etnilisele areenile tagasi aastal 1989, kui neid loendati kokku 1511 inimest. 2002. aastal oli tšuvaanide arv 1087 ja 2010. aastal 1002.

Tšuvaanide enesetunnetuse aluseks on keel, mis on kordumatu kõigi teiste maailma keelte seas. XIX sajandi lõpul pidasid teadlased tšuvaani keelt väljasurnuks. 1990. aastatel töötas Tšukotkal nende seas põhjauurija Nikolai Vahtin. Tema üllatuseks olid kõik kohalikud põliselanikud veendunud, et räägivad sulaselget tšuvaani keelt.

Dokumenteeritud keelenäited osutavad, et tšuvaani keel põhineb eeskätt vene keele olonetsi, arhangelski, nov­gorodi ja pihkva murretel, aga samal ajal ka sahha, jukagiiri, eveeni ja tšuktši keelel, lisaks muudel põhja põlisrahvaste keeltel, mille substraat ilmneb hägusamalt. Tšuvaanid ise leiavad, et nende keel erineb vene keelest nii palju, et venelased sellest üldse aru ei saa.

Vahtin peab kogukonna veendumust oma keele eksklusiivsusest mitte päris hästi põhjendatuks. Teadlastel on õnnestunud aastakümnete jooksul dokumenteerida ainult üks sõna, mis on tšuvaani keelele ainuomane – sotkariski (‘saapad’). Vahtini hinnangul tšuvaanid lihtsalt imiteerivad oma väidetavalt eksisteerivat keelt, kui on vaja rõhutada selle eripära. Tšuvaani keele sümboolseks tunnuseks on põliselanike arvates täishäälikute venitamine. Kui keegi teeb venekeelse jutu sees häälitsuse „a-ae-e-e!“, saavad kuulajad aru, et ta räägib tegelikult tšuvaani keeles.

Kaks kooliõpetajat olid aastate jooksul koostanud 170 sissekandest koosneva käsikirjalise tšuvaanikeelsete sõnade loendi. Tšuvaani keelde, mille eripära see loend tõestab, suhtuvad kogukonnaliikmed liigutava õrnusega, seda varjatakse ja kaitstakse võõraste eest. Vahtin ei suutnud sellest loendist leida mingeid erilisi sõnu, mida juba varem vene keeles kirja poleks pandud. Vahtin täheldab, et tšuvaani keele tegelik kommunikatiivne funktsioon on kadunud, ent see ei tähenda keele enda kadumist. Põliselanike arust räägivad nad tundras jahil käies või põhjapõtru karjatades ainult tšuvaani keelt, sest vene keeles ei ole vajalikku sõnavara olemas. Hüpoteetiline võimalus, et tšuvaanidel oli õnnestunud oma keelt Vahtini eest varjata, ei tundu eriti tõenäoline. Sest kui millegi üle nii uhked ollakse, miks siis mitte näidata seda teadlasele?

Vahtini hinnangul on tegu kõige erilisema juhtumiga Siberi põlisrahvaste keelte seas. Tšuvaani keelt justkui ei ole, kuid kogukonnale on sel siiski määrav identiteedi funktsioon. Vahtin tunnistab, et see ongi normaalne, et keeleteadlaste ja inimeste endi hinnangud keele olemasolu faktile erinevad kardinaalselt.²

Hämarus ja selgus

Tšuvaani enesemääratluse juhtum näitab kummastavat erinevust kõrvaltvaataja silmis valitseva hägu ja inimeste endi selge veendumuse vahel. Enesetunnetuse määrajaks võib olla ükskõik milline kultuuris leiduv nähtus. Tšuvaanidele on see keel, kuigi teadlastele ei pruugi selline valik iseenesestmõistetav ega loogiline tunduda.

Nagu ilmneb, on tšuvaanid ebaselget päritolu, aastakümneteks keelatud ja laiali jagatud (tšuktšideks, venelasteks ja kamtšadaalideks, Vikipeedia andmetel seejuures jäänud ikkagi jukagiirideks), taas end kehtestanud rahvas. Neil on selge enesemääratlus rõhuasetusega pihkvamurdelisel (ehk isegi õrnalt setumõjulisel) tšuvaani keelel, mille eripära paistab eemalt olematu või heal juhul õhkõrn. Ma ei taha küll ajada mingit udujuttu, aga nii see paraku on – tšuvaanid on olemas etnograafilises tõsikindluses, nad on sellistena ametlikult tunnustatud põhja põlisrahvana, ja ometi neid nagu ei olekski.

1 Geertz, Clifford 2001. Available Light: Anthropological Reflections on Philosophical Topics. Princeton University Press, lk 219.

2 Vahtini arutlusi vt: Вахтин, Николай Борисович 2001. Языки народов Севера в XX веке. Очерки языкового сдвига. СПб: Дмитрий Буланин, lk 294–307.

I osa Tartu ülikooli etnoloogia professori Art Leete artikliseeriast Venemaa põhja­alade rahvakildudest.