Norbert Elias on näidisjuurdleja, kes ajendab meid iseendalt küsima paari hädavajalikku alusküsimust. Kust algab inimene? Miks oleme ajalugu? Kuidas tekivad elul teised funktsioonid kui enne?
Norbert Elias, TSIVILISEERUMISPROTSESS. Saksa keelest Tiiu Relve. Varrak, 2005. 404 lk.
Eesti teaduskultuuris on Norbert Eliase loomingu retseptsiooniga umbes samad lood nagu kunagi Juhan Liivi vastuvõtuga kirjandusloosse: nad on vajanud järelpõlvelt avastamist. Mõnes suhtes kuulub meie jaoks Eliaski oma teostelooga, Liivi-mälestaja Friedebert Tuglase väljendit kasutades, “hõredate teadete” ajalukku. Kui paguluses arutleti 1960. aastate algul kulturoloogilisel teemal “Kas kultuur või tsivilisatsioon” (vt Valev Uibopuu, Tulimuld 1962, nr 1), siis oli Elias veel tundmatu nimi. Samal ajal on 1990. aastate lõpu üks paremaid humanitaarteaduslikke artikleid Eestis ilmunud just Eliase kohta – “teise Eliase”, Eliase kui poeedi kohta (vt Thomas Salumets, Keel ja Kirjandus 1999, nr 7). Ning veel, oma populaarse raamatuga “Kolmas tee” ka Eestis tuntuks saanud moodsa sotsiaaldemokraatia põhjendaja Anthony Giddens ei ole ju lõpuks ainult uusleiborist Blairi “vaimne isa”. Giddens on ühtlasi poliitilise vasak- ja parempoolsusega ideoloogias võrdselt distantsi hoidnud Eliase õpilane.
Eliase avastamine
Kuidas õpitakse tundma üht suurt, ent veel suhteliselt hiljuti teadusala kaanonisse mitte võetud autorit, on individuaalne, sattumuslike asjaoludega lugejavalik. Minu lugemisväljale on sotsioloog Norbert Elias (1897 − 1990) jõudnud põhiliselt kolme raamatuga (“Tsivilisatsiooni protsessist”, “Indiviidide ühiskond” ja “Mozart”) ning peamiselt ühe raamatu (“Õukondlik ühiskond”) olulise sissejuhatuse ja lisandustega. Viimased käsitlevad vastavalt sotsioloogia vahekorda ajalooteadusega ja ajaloolaste kriitikat, nende töödes vajaka jäävat võimustruktuuride analüüsi. Need on nüüdseks ka tema kõige tuntumad ja tõlgitumad raamatud, kui mitte arvestada tema alles 1990. aastail laiemalt tuntuks saanud “Sümboliteooriat”. Välja arvatud vahetult autori surma järel ilmunud “Mozarti” raamat, on need kõik, kas tervikuna või osaliselt, 1930. aastate teosed. Elias on kahtlemata üks neid autoreid (nii mõnegi teise kõrval), kes tuletab meie kaasajale taas meelde, kui olulisel määral toitub XX sajandi lõpu ja XXI sajandi alguse kultuuriteadus 1920.-30. aastate allikatest.
Suure osa oma elust oli saksa-poola juudi päritolu Elias pagulane, “nimeks” teaduses sai ta alles siis, kui oli eraõpetlane ning juba üle 70 aasta vana. Pool sellest ajast oli elatud briti kodanikuna Inglismaal. Saksa keeleruumis hakkasid Eliase “lugemata” tööd uuesti või esmailmuma 1969. aastast, lähestikku “Tsivilisatsiooni protsessiga” ilmus ka tema teadusteoreetiline alusteos “Mis on sotsioloogia?”. 1977. aastal sai ta prestiižika Adorno auhinna, hakkas tõusma klassikuks, praegu ilmuvad selle märgina Eliase “Kogutud teosed”. Esimene tema koguloomingule pühendatud suurem teos (“Norbert Elias ja inimeseteadused”) ilmus 1996. aastal. Respekt Eliase suhtes peegeldub etnoloog H. P. Duerri juhtumis: Eliase kriitikaga ülesastumise eest tehti talle 1990. aastate algul “suulisi ja kirjalikke mõrvaähvardusi”. 1960. aastate fašismiuurimise debütant Ernst Nolte on öelnud, et Elias võlgnebki oma avastamise 68. aasta põlvkonnale, kes teinud “Tsivilisatsiooni” raamatust kultusraamatu. Kuid kas oleks saksa historiograafia märganud Eliast ilma ühiskonnaajaloo juurutajateta (H.-U. Wehler jmt), kes esmalt lülitasid ta tekstid 1970. aastate algul ajalooteaduse, sotsioloogia ja psühhoanalüüsi suhteid käsitlevaisse teemakogumikesse?
Eliasele jäi eneseuhkusele vaatamata igasugune kultuslikkus võõraks, Nolte täpset iseloomustust saab ainult jaatada: “Kainus ja mitteparteilisus on Norbert Eliase ajalookäsituse põhitunnused.” Paraku ei ole Eliase hilinenud retseptsiooni taevas nii pilvitu, sinna on jäänud kriitilise ühiskonnateooria sünniaja diskussioonide märke. Frankfurdi koolkonna “isadele” Horkheimerile ja Adornole, kes arvustasid Eliase kunagise õpetaja Karl Mannheimi sotsioloogiat, on ette heidetud isegi ebaväärikat Eliase kui konkurendi “surnuksvaikimist” sõjajärgsel ajal. Igatahes on olemas teatud ajaline paralleelsus 1947. aastal ootamatult surnud Mannheimi Wissenssoziologie “uue tulemise” ja Eliase populaarseks saamise vahel 1970. aastail, n-ö järgmises põlvkonnas. Mitte etableerunud teadlaskond, vaid teisiti mõtlevad noored teadurid päästsid Eliase raamatu, sest nad hakkasid seda lugema.
Heites pilgu bibliograafiatele, võib küll öelda, et Eliase revanši kümnendiks teaduslike publikatsioonide sageduse poolest olid 1980. aastad, mil teda, muide, tõlgiti märkimisväärselt Prantsusmaal. Seal leidis Eliase propageeritud ajaloo ja sotsioloogia kooperatsioon mentaliteediajaloo kontekstis sooja vastuvõtu. Nagu Eliase mõne muu teose prantsuse tõlge varem, on nüüd ta peateose I köide Tiiu Relve eestinduses ja Marek Tamme üliesinduslikus raamatusarjas (“Ajalugu. Sotsiaalteadused”), mida kirjastab Varrak, varustatud Roger Chartier’ eessõnaga. Chartier’le paistab Eliase “Tsivilisatsiooni protsessist” juba sajanditeosena, tema sõnul on tegu “XX sajandi ühe kõige olulisema raamatuga”. Niivõrd kõrge hinnang tähendab sedagi, et umbes 35 avastamisjärgse aasta jooksul on Eliase kontseptsioonid läbinud teatud selektsiooni, saanud teaduse arengusuunda mõjutavaks teguriks.
Paaris ja paaritu
Elias on sattunud mu ette ka eelmisest sajandist kokkuvõtteid tegevas kirjanduses, mis lülitab ta peale kõrvutamise teiste sotsioloogia klassikutega Max Weberist Ulrich Beckini kogu XX sajandi ajaloomõtlemise protsessi. See on põhjendatud – Elias on sotsioloogina ajaloolane, nagu seda iga ta kolleeg pole olnud ega olegi. Nii näiteks taotles nn Kölni koolkonna rajaja René König (1902 − 1992), üks sõjajärgse Saksamaa mõjukamaid sotsiaalteadlasi, oma 1958. aasta kuulsas “Sotsioloogias” ühemõtteliselt sotsioloogia vabastamist ajaloo- ja sotsiaalfilosoofiast. Eliase teise õpetaja, Weberi noorema venna Alfred Weberi kultuuriloolise sotsioloogia projekti liigitas König “ebaselgustest” koormatud mõistete rubriiki. Nüüdislugeja veendub usutavasti peagi, kui asjakohane on “Tsivilisatsiooni”-raamatu 2001. aasta vene tõlke kommentaatori Rutkevitši rõhutus, et Elias väitles lakkamatult “sotsioloogiaga, mis on praktiliselt kaotanud ajaloolise vaatepunkti”. Eliasel õnnestus oma töös näidata ajaloo kasulikkust inimeste tundeelu, käitumise ja suhtlemise muutuste selgitamiseks. Aksioom, mille kohaselt tsiviliseerumine vähendab vajadust teostada sotsiaalset kontrolli inimeste tegevuse üle, sest nad kontrollivad ennast sisemiselt ise, võib olla Eliase uurimuste näidistulemus. Eliase raamatu mõju ühele XX sajandi viimase veerandi ajalooteaduse peasuunale, nn argiajaloole, on üldteada, ka on ta püüdnud täpsustada “argipäeva” mõistet. Argipäeva ja eraelu sotsioloogia või (Kanti moodi) “kommete sotsioloogia” kaudu on Elias mõjutanud 1980.-90. aastate kujutlusi sotsiaalajaloost, mis poliitilise Euroopa teisenedes elab üle kriisi. Eliase mõjul vaatleb mõni kirjandusloo haru ka kunstilisi tekste kui tunnistusi ühiskonnastandardi muutumisest tsivilisatsioonis.
Elias on inimelu võrgustike ajaloolane ja on ka ise püütud suhete võrku. Nolte käsitleb teda võrdluses Hans Jonasega (1903 − 1993). Eliase ja Jonase, kahe hilise tunnustuseni jõudnu kõrvutus on mõeldav. Saksamaa lähiajalugu, Auschwitz kui natsismipoliitika sümbol ja end saksa juutidena identifitseerinud õpetlaste traagika selles ajaloos on neid sajandikaaslasi kogemuslikult siduv liin. Jälg sellest on olemas “Tsivilisatsiooni”-raamatu uustrüki pühenduses. Ükski tsiviliseeritud inimene, kes on teadlik saksakeelsete juutide panusest moodsa sotsiaalteaduse ja kultuurifil
osoofia arendamisse, ei saa pärast 1945. aastat leppida antisemitismiga. Kuigi Elias suhtus sakslastesse arusaamisega, määratles ta elu lõpul end siiski eurooplasena. Mulle näib Eliase hoiak sobivat Fernand Braudeli (1902 − 1985), möödunud sajandi ühe suurema uuendusliku ajaloolase kontseptsioonide naabrusse, aga ka Georg Simmeli mõnede hüpoteeside poleemilisse keskkonda. Eliast tasub panna nendega väitlema ajaloolise identiteedi mõtestamise võimaluste kaalumisel. Näiteks silmas pidades Braudeli huvi pikkade kestvuste ja ühtlasi aeglase ajaloo vastu, sotsiaalse “pika aja” ja sündmuste “lühikese aja” eristamist kaasajastuva tsivilisatsiooni arengus, ning Simmeli panust individuaalsuse probleemi kaardistamisse modernsuse läbimurdel.
Tähtis tundub mulle olevat Eliase mõtlemise kui “kriitilise humanismi” see aspekt, et ta liigub struktuuriliste opositsioonide tavalise kirjeldamise pinnalt edasi sotsiaalse vastastikuse areaali põimja olemuse hõlmamiseni. Lühidalt, Elias on oma metoodilistes sammudes meie ajaloohuvile lähedane seal, kus ta ühendab oma töödes historistlik-geneetilise lähenemisviisi dialoogilisuse ja konfliktsuse probleemidega. Eliase lektüür on postmarksistlikul ajal intellektuaalselt suunav, ta annab sissevaate sotsiaalsete väärtuste kujunemisse ning julgustab otsima kultuuriloolist põhjendust ühiskondlikele muutustele, mida läbi elame.
Nõnda siis pole Elias minu silmis niivõrd postuumne kuulsus oma teostega, kuivõrd näidisjuurdleja (nagu tema enda käsitluses nt Erasmus), kes ajendab meid iseendalt küsima paari hädavajalikku alusküsimust. Kust algab inimene? Miks oleme ajalugu? Kuidas tekivad elul teised funktsioonid kui enne? Oluline on Eliase ekspertarvamus tsivilisatsiooni kui hiidprotsessi kohta, mis kulgeb mitmel tasandil, inimkonnas, ühiskonnas ja indiviidis, ja on lõpuks meid nende küsimusteni toonud.
Tsivilisatsioon diskussioonis
Muidugi, XX sajandi teisel poolel on tsivilisatsiooni idee üle reflekteerinud küllalt paljud teadusajaloole olulised autorid. Peale juba mainitud Ernst Nolte, kes on jäänud Euroopa industrialismi tekkimise ja tagajärgede raamidesse, ka näiteks Karl Jaspers, keda huvitasid õhtumaa kontinuiteet ja spetsiifika vanaajast modernsuseni, ning Max Horkheimer, kellele tsivilisatsiooni ohud ja kulg oli pea alaline mõtteaine. Poliitilise kultuuri ilmne seos ajalooliste traditsioonide ja mentaliteetidega pani rahvusvaheliste suhete korrastamisel viitama tsivilisatsioonile kui argumendile (sellega ka pühitseti ühiskondlik-poliitilist süsteemi). Külm sõda tõi poliitikasõnastikku tsiviliseeritud ja barbaarsete riikide vastandipaari, mõttemudelina on see Lääne-keskne kujutlus jõus uues demokraatiaski, toimib aga kahemõtteliselt (tsivilisatsiooni nimel omandatakse õigused sõjategevusele). Lääne-Ida komparatistikat on viljelnud oriendi-tundjad, näiteks inglased Arnold Toynbee ja Joseph Needham, nagu ka Balti juurtega Nikolai Konrad. Samas on tsivilisatsiooni teema olnud Ameerika popautorite leib. Olgu selle tippnäiteks Will ja Ariel Durant’i 18-köiteline suurjutustus, vanadest idamaadest ja muistsest Indiast Napoleoni ajastuni ulatuv “Tsivilisatsiooni lugu”, või Alvin Toffleri prognostiline inimkonnalugu “Kolmas laine”, sotsiaalsete muutuste kohta hoogsaid üldistusi pakkuv teos, kus Eliast on tunnustatud eelkäijana.
Tundub, et ajaloolis-temaatiline jaotus laseb eristada kahte põhivaldkonda, kus “tsivilisatsioon” on etendanud interpretatsiooni kategooriana võtmesõna osa: need on (1) sotsiaalteaduslikud moderniseerumise teooriad ja (2) universaalajaloo visandid ajaloofilosoofias. Seega on “tsivilisatsioon” ja “tsiviliseerumine” käepärased sõnad, mis on aja jooksul muutunud ka uueks inimsuhete ja kultuurinähtuste tüpiseerimise vormiks. Kuid sotsiaalne maailm pole tegelikkuses nii paljulubav, meie tsiviliseeritus sisaldab detsiviliseerumise probleemi: mida suurem on meie paindlikkus ja sallivus, seda rohkem on ühiskonnas “enesekehtestamise” võimalusi ka primitiivsusel. Eliase dogmaatilisi pooldajaid saab arvustada liialdatud ootuste pärast, mõningaid neist on raske kooskõlla viia uute ekstsesside kogemustega. Eliase pärandi kombinatsioon Horkheimeri omaga pakub end välja näiteks viimase järgmises, 1952. aastal tehtud ülestähenduses. “Agressiooni produktiivsed funktsioonid. Kui see alla surutakse, siis ei saa sellest tekkida midagi viljakat, vaid üksnes neuroosid. Kui sellele antakse vaba voli, siis võib see toimida ainuüksi destruktiivselt. Aga on olemas ka šanss, et see viib ehtsas dialektilises protsessis positiivsete tulemusteni. Riskita ei teostu midagi loovat. Peab olema alati valmis selleks, et maailm osutub tugevamaks.”
Uusimate kirjandusülevaadete põhjal otsustades võib 1990. aastaid pidada omamoodi “tsivilisatsiooni”-kirjanduse buumiks ingliskeelsetel maadel. Kusjuures kõiges ei näi olevat süüdi Fukuyama, Huntington, Kennedy, sajandilõpp, reaktsioon Ida-Lääne konfrontatsiooni, Nõukogude imperiaalsüsteemi lõpule. Vicost, Gibbonist, Fergusonist tänaseni on kujunenud tsivilisatsiooni probleeme oma huvikeskmesse seadvad, üheselt politiseerimata ajalookultuuri institutsionaalsed vormid.
Endiselt seondub XXI sajandi Venemaal üldajaloohuvi kultuuritüpoloogilise vaatlusega, see on osalt strateegiline ja kanaliseeritud “tsivilisatsioonide teooriasse”. Platvorm on kohalik ajaloofilosoofia traditsioon, Spengleri ennetaja mainega Nikolai Danilevskist (1822−1885) nõukogude surutisajal Toynbee’ tõlgendajana alustanud Jevgeni Raškovskini, XIX sajandi panslavistlikud “slaavi maailma” kontseptsioonid ning XX sajandi “eurasiaanluse” ideoloogiad. Eliase konteksti tooksin ma aga siin teistsuguse pretensiooniga šveitsi kirjandus- ja ideeajaloolase Jean Starobinski 1983. aastal esmailmunud esseega “Sõna “tsivilisatsioon”” (raamatu peatükina 1989), mis tõlgiti saksa keelde Eliase surma-aastal 1990. Tema käsitlusest selgub ka, et sellal, kui asus oma tööd kirjutama Elias, 1930. aastate keskel, olid ajaloolis-keelelised uuringud tsivilisatsiooni kohta Prantsusmaal ja Saksamaal tegelikult üpris populaarsed. Arvan olevat Starobinskil õigus öelda, et “sõna civilisation esiletõus (selle hilisel epohhil, mida ikka veel nimetame õhtumaiseks tsivilisatsiooniks) ei kindlusta tsiviliseeritud ühiskonna konstitutiivset korda, vaid markeerib selle kriisi algust”.
Eliase aktuaalsus
Kriitiliste sotsiaalajaloolaste sagedane pilge kronoloogiliste jadade, ajajärkude ridade jms paelussimeetodi-sarnase tegevuse pihta ajaloos, eriti ka tsivilisatsiooniloos ja selle õpetamisviisis, ei leia Eliase puhul endale märklauda. Elias on mitteklassikaline ehk uus sotsioloog ka selles tähenduses, et ta ei arvesta aega selle möödunud lõikude vaatluse järgi nagu midagi välist registreerides. Vastupidi, sotsiaal-ajaline muutuvus ise osutub tema silma all inimestevaheliseks suhteks. Eliaselt võib leida eeskujulikke analüüse “üleminekute” kohta, mille täpseks fikseerimiseks ei ole mõõdupuud, aga on tajutav inimeste liikumine “diferentseerituse” poole maailmanägemises, käitumises, tunnetes. Üheks nüüdisajale oluliseks teesiks, mis tuleneb Eliase sotsiogeneetilisest ajaloovaatlusest, on see, et uutmoodi kooselamise tsemendiks ühiskonnas on selle liikmete tundlikkuse kasv üksteise suhtes – siduvus eeldab “suuremat mõistmist” selle vastu, mis toimub “teises”. Teatud määral tuleb sellest eristada sotsiaalpedagoogilist taltsutamist kui “tsivilisatsioonikõvera” koostisosa, mille inimest lõhestavat tagajärge kirjeldab Elias psühhoanalüüsi terminites. Dialoogsus on Eliasel viljaka sotsiaalsuse juur ja isegi ühiskondliku arengu mootor: see, mida ta nimetab “liikumissuunaks”, pole liikumine abstraktse eesmärgi suunas, vaid uue “figuratsiooni” tekkimine.
Peatuksin hetkeks – seoses Starobinski tööga – Eliase raamatu pealkirja eesti tõlkel “Tsiviliseerumisprotse
ss” (vrd inglise “The Civilizing Process”), mille asemel ma ise eelistan siiski kasutada bukvaalsemat “Tsivilisatsiooni protsessist” (“Über den Prozess der Zivilisation”). Bukvaalse vahenduse kasuks leidub toetuspunkte ka Eliase raamatu tekstis, olgugi et praegune eestindus on samuti normaalne. Kuid peale autori teksti tuleb mängu veel sõnaajalooline põhjendus, mis võiks kallutada bukvaalsema tõlkevariandi poole. Nimelt osutab Starobinski, et sõna “tsivilisatsioon” omaksvõtule ja laiale levikule aitas kaasa Prantsuse revolutsiooni ajastul toimunud -iser lõpuga verbidest hulgaline -ation lõpuga substantiivide moodustumine. Sõna civilisation lõi läbi kohe ja nii edukalt, et juba 1800. aastate algul ei loetud seda enam neologismiks. Lisandub kaalutlus, mille kohaselt sõna “tsiviliseeruma” viitab eesti keeles tegevuse protsessiiseloomule, tehes sõna “protsess” kasutamise sel juhul liigseks. “Protsessi” rõhutamine aga on tähtis, seda rõhutab ka Elias: “’Tsivilisatsioon’, mida me tavaliselt vaatame kui omandit, millele meil on sellisel valmiskujul lihtsalt õigus, nagu meile näib, ilma et küsiksime, kuidas me oleme sinnamaani jõudnud, on tegelikult protsess või protsessi osa, milles me ise viibime.”
Lääne tsivilisatsiooni teooria “Eliase moodi” jõuab suuremate üldistusteni ta peateose II köites, mida eestikeelne lugeja jääb pärast I köitega tutvumist kindlasti ootama. Võib-olla huvitavad mõnda lugejat eriliselt seal käsitletavad riikluse geneesi või ratsionaliseerumise probleemid, mis on köitnud isegi “irratsionalisti” kuulsusega teadusloolasi. Tegelikult on selletaolist materjali esitatud ka I köite analüüsides (nt käskude ja keeldude emotsionaalsete aluste vahekord nende ratsionaalse seletusega, mitmesuguste hirmude sotsiaalne tekkemehhanism). Skandaalne Eliase kriitik Duerr teavitas juba 1980. aastal oma kirjasõpra Paul Feyerabendit Eliase “Tsivilisatsiooni”-raamatu tähtsusest: “Seda peaksid Sa seoses oma raamatuga ratsionalismi tekkimise kohta ilmtingimata lugema!” Ajend Eliase lugemiseks võib olla tsivilisatsiooniline eneseteadvus: me peame ju üldiselt väärtteost alaväärtuslikust tootest mõttekamaks lektüüriks. Nagu on kuulus Sartre’i jälgiva pilgu fenomenoloogia, on seda õigusega ka Eliase “silmaga nähtava” ajaloolise muutumise analüütika, ning muidugi noa ja kahvli või lihasse suhtumise sotsioloogia. Sartre ja Elias ilmselt eriti ei mõjutanud teineteist, kirjutades enam-vähem samal ajal, näitas kumbki neist oma vahenditega sedasama: inimese eneseteadvuse seotust häbitundega. Eliase ajalooline sotsioloogia pakub filosoofialoole ka tagasisidet, selgitades näiteks, miks Sartre’i filosofeerimises etendas rolli “piiluja” fenomen. Balti ruumis pole ajaloolise identiteedi seisukohalt tähtsusetu Noltegi 1991. aasta retooriline küsimus: “Kes on näidanud veenvamalt kui Elias, et mitte ainult üksikud inimesed, vaid ka rahvused ei ole monaadid või aatomid, et otsustavat rolli mängib ’figuratsioon’, see tähendab, suhe teistega?”
Elias iseloomustas tööd inimeseteaduses kujundlikult kui “tõrvikujooksu” (Fackellauf): ühelt võetakse tuli vastu, seda kantakse natuke maad edasi ja antakse siis üle järgmisele, kes jätkab tule kandmist. Jooksjad eemalduvad üksteisest, aga tule edasiandja on olnud selle vastuvõtja ja temast kaugeneja vajalik tingimus. Selleski metafooris, mis reedab Eliase huvi rituaalse tegevuse vastu, kuid loob meile ka pildi ajalooliselt figuraalsest protsessist, peegeldub Eliase protsessiteooria keskne tees: inimsus on pikaajaliste struktuuridega muutuvus vastastikuse sõltuvuse alusel.