Näitus „Tšehhi moodne arhitektuur – Bohuslav Fuchs” Eesti Arhitektuurimuuseumis kuni 19. VIII.

1933. aastal ilmunud, kriitiku ja tõlkija Bernhard Linde toimetatud väikese reisijuhi „Tšehhoslovakkia” tiitellehel on kõrvuti kaks fotot – XIV sajandi keskel Karl IV ajal ehitatud Karlštejni loss ja arhitekt Josef Gočári gümnaasiumihoone Hradec Královés (1925–1927). Niisugune kujundite topeldamine, uue ja vana sildamine, oli rohkem või vähem tunnuslik kõigile üheksale uuele riigile, mis pärast I maailmasõda alates Soomest kuni Jugoslaaviani Euroopa kaardile tekkisid. Ühelt poolt rõhutasid vastsed rahvusriigid tarvidust ühiskond kiirelt moderniseerida, alustada võimalikult puhtalt lehelt, kus pole taagana peale jäetud eelnevaid kirjutisi kas Austria-Ungari või Vene impeeriumist, kellest just äsja oli vabanetud. Teisest küljest oli riikidel vaja luua ja legitimeerida oma ajaloonarratiiv, tekkimise eellugu, vaadata tagasi vähemalt XIX sajandi rahvuslikule ärkamisele, ja mida kaugemale olid seosed viidavad, seda parem.

Eesti omariiklusele oli vaja käsitust muistsest kaotatud priiusest ja sellele järgnenud „suurest vabadusvõitlusest” (Marek Tamme termin), sajanditepikkusest võitlusest vabaduse eest ja sakslaste vastu. Tšehhidele seevastu on tänapäevani rahvuskangelane Karl IV, kuningas, kes kujundas Prahast Püha Rooma impeeriumi keskuse ja rajas Karli ülikooli. 2005. aastal Tšehhi televisiooni korraldatud küsitluse ajaloo tähtsaimate tšehhide kohta võitis arvestatava edumaaga Karl IV, edestades isegi presidente Tomáš Masaryki ja Václav Havelit. Josef Gočár jällegi valiti 2000. aastal kohaliku arhitektkonna poolt XX sajandi mõjukaimaks Tšehhi arhitektiks. Just seda jätkuvust, kiirelt areneva rahvusriigi kuvandi tempimist ajalooliste elementidega pidas ilmselt silmas ka Kesk-Euroopat hästi tundev Bernhard Linde. Nii panigi ta ühe uue riigi, Tšehhoslovakkiat tutvustava raamatu esilehele kokku keskaegse kindluse ja moodsa, veidi Hollandi ekspressionismist mõjutatud koolimaja fotod.

Eelnev markeerib tõsiasja, et aastatel 1917/1918 Euroopas areenile astunud riigid jagasid vähemalt teoreetiliselt sarnaseid stardiplatvorme. Meile geograafiliselt ja kultuuriliselt lähema Leedu olukorraga, täpsemalt, sõdadevahelise perioodi ajutise pealinna ja seetõttu üliintensiivselt kasvanud Kaunase moodsa arhitektuuriga, on praegu samuti võimalik ühel näitusel tutvuda („Optimismi arhitektuur: Kaunase fenomen 1918–1940”, avatud rahvusraamatukogus kuni 16. VI). Riigiti oli olukord muidugi erinev ja eriti keeruline Austria-Ungari lagunemise järel tekkinud Tšehhoslovakkia vabariigi ja Jugoslaavia kuningriigi puhul.

Čechyst (ajalooline Böömimaa), Moravast (Määrimaa), Tšehhi Sileesiast, Slovakkiast ja Taga-Karpaatiast kokku pandud Tšehhoslovakkia oli tõeliselt paljurahvuseline ja ajalooliselt väljakujunenud identiteetidega piirkondade sulatusahi. Kuigi ametlik ideoloogia nägi ette, et pole eraldi tšehhi ja slovaki rahvust, on üks rahvus – tšehhoslovakid, siis tegelikkuses oli tšehhide käes jämedam ots (rahvastikust umbkaudu pool olid tšehhid ja alla viiendiku slovakid). See tekitas küll hõõrumisi ja osa slovakkidest oleks soovinud iseseisvat riiki, kuid kaksikriigi ühtsuse tagas paar tugevat polti. Esiteks president Tomáš Masaryk, kelle isa oli slovakk ja ema (tõenäoliselt, kuigi vaidlused käivad tänapäevani) saksastunud tšehh. Professorist riigimehe imposantse isiku taha oli eri jõududel kerge koonduda. Teiseks oli ühine vaenlane saksa eliit, kes oli keisririigi aegadel neid maa-alasid valitsenud (sakslasi oli rahvastikust üle 20%) ja tuli nüüd kiiremas korras omade vastu välja vahetada.

Sõdadevahelise Tšehhoslovakkia kiire arengu seisukohalt on väga oluline veel üks aspekt. Erinevalt põllumajanduslikust Jugoslaaviast (välja arvatud tööstuslikult arenenum Sloveenia) sai Tšehhoslovakkia Austria-Ungarilt pärandiks tugeva majanduse ja tööstuse kõrge taseme. Umbes kaks kolmandikku endise keisririigi tööstustoodangust ja rohkem kui pool vabrikutest paiknes Tšehhoslovakkia territooriumil, mis tähendas, et samuti uutele riikidele Austriale ja Ungarile endile jäi kätte üsna vähe. See mõjutas otseselt ka moodsa arhitektuuri võidukäiku ja kõrget kvaliteeti (eriti Tšehhi aladel, Slovakkias vähem).

Tomáš Bat’a asutatud omanimelise jalatsitootmisfirma edulugu on ehk üldse parim näide tööstuse ja moodsa arhitektuuri koos sammumisest XX sajandil. Ambitsioonikas ettevõtja palkas parimaid Tšehhi insenere ja arhitekte rajama tehasekomplekse üle maailma oma impeeriumile, mille keskuseks ja pärliks oli Zlín. See peaaegu tühja koha peale kerkinud aedlinliku planeeringuga tööstuslinn võis 1930. aastatel uhkeldada Tšehhoslovakkia suurima kino ja Euroopa kõrgeima hoonega, 16korruselise Bat’a peakorteriga (arhitekt Vladimír Karfík, 1939).

Tšehhi pealinn, kultuurilis-poliitiline keskus oli ja on Praha. XX sajandi Tšehhi arhitektuuri mõttes on aga huvitavam Brno (sks Brünn), Morava süda ja suuruselt riigi teine linn, mis koondab endas tervet plejaadi kõrgetasemelisi näiteid sõdadevahelisest modernismist alates elamutest kuni avalike hooneteni. Ümber Špilberki lossi kasvanud linn sai arengus hoo sisse 1919. aastal, kui ümbritsevad omavalitsused liideti ja tekkis nn suur-Brno, peaaegu kahekordistades linna rahvaarvu (u 220 000 elanikku). Pealtnäha lihtsa administratiivse liigutuse – linnad ju ikka kasvavad – motiveeris soov linnavalitsemises tasalülitada sakslased, kes olid moodustanud enamuse nn vana-Brno elanikkonnas, ja kaasata slaavi päritolu inimesi tsentraliseeritud Brno uutest eeslinnadest.

Linnaplaneerimise seisukohalt oli tähtis Jindřich Kumpošti tegevus, kes 1920. aastate alguses tõi arhitekti ja ametnikuna uued tuuled linna ehituskontorisse ning kaasas sinna ka teisi noori ja andekaid tšehhi arhitekte seni valitsenud saksakeelset ja -meelset keskkonda luhvtitama. Üks kutsututest oli Bohuslav Fuchs, kes Kumpošti kutsel asus Brnosse 1923. aastal. Arhitekt ja arhitektuuriuurija, Tallinnas näituse avamisel loengu pidanud Jan Sapák on Fuchsi kohta kokku võtnud: „Ma ütlen otse välja: minu arvates on ta viimase saja aasta silmapaistvaim tšehhi arhitekt. Ükskõik kuidas seda vaadata, ma ei näe kedagi – kaasa arvatud Jan Kotěra ja Josef Gočár –, kes oleks olnud Fuchsiga võrreldavalt rahvusvaheliselt nii mõjukas. Ta oli üks kümnest XX sajandi arhitektuuri pioneerist. Pole kedagi temale sarnast. Fuchsi looming on kompleksne, kuna ta tegeles põhjalikult nii arhitektuuri kui ka linnaehitusega.”

Väikelinnast Všechovicest pärit Bohuslav Fuchs (1895–1972) sai hariduse Brno ehituskoolis ja siirdus 1916. aastal edasi arhitektuuriõpingutele Praha kunstiakadeemiasse, kus tema juhendajaks oli tšehhi moodsa arhitektuuri võtmefiguur, professor Jan Kotěra. Pärast paariaastast kaastööd Kotěra büroos ja koostööd Josef Štěpánekiga koliski Fuchs 1923. aastal Brnossse ja oli linna teenistuses kuni oma büroo loomiseni 1929. aastal. Aastatel 1947–1958 oli ta professor ja dekaan Brno tehnikaülikoolis, kust ta lõpuks sunniti kommunistliku režiimi poolt lahkuma (oma erabüroo pidi ta sulgema juba 1948. aastal). 1968. aastal omistati talle lohutusena veidi vabamas õhkkonnas Tšehhoslovakkia rahvakunstniku aunimetus. Rahvusvaheliselt tuntud ja tunnustatud arhitektina kuulus Fuchs mitmesse organisatsiooni, sh oli ta Briti Arhitektide Kuningliku Instituudi (RIBA) korrespondentliige, Tšehhi delegaat esimese põlve modernistlikke arhitekte koondavas ühenduses Rahvusvaheline Moodsa Arhitektuuri Kongress (congrès internationaux d’architecture moderne, CIAM) ja Rahvusvahelise Elamumajanduse ja Linnaplaneerimise Föderatsiooni (IFHP) au-aseesimees.

Erakordselt produktiivse Fuchsi loomingusse – rohkem kui 500 projektist ehitati valmis peaaegu 150 – on arhitektuurimuuseumi kammerlikul näitusel väljas 12 kõige tähtsamat objekti, sealhulgas Zemani kohvik, hotell Avion, Brno linna paviljon näitusteväljakul, Morava pank ja Masaryki õpilaskodu. Kõik eksponeeritud hooned asuvad Brnos, välja arvatud Slovakkias Trenčianske Teplices toreda nimega Rohelise Konna supelasutus, mis lansseeris puhkuse ja hügieeni teema (näitusel on ka Fuchsi eriti suurejooneline Brno linnasaun) kui modernistliku arhitektuuri olulise impulsi. Siin võib paralleeli tõmmata Pärnu kuurordiarhitektuuri ja Olev Siinmaaga.

Ühtlasi võib mõelda, et nagu Siinmaa Pärnu rannakohviku betoonist seenrõdu on saanud siinse modernismi sümboliks, siis Fuchsi loomingust võiks valida Brno näitusepaviljoni tagafassaadi keerdtrepi, elegantse betoon­spiraali sümboliseerimaks Brno fungi fenomeni (Tšehhi moodsa arhitektuuri historiograafias on olnud, nagu ka Skandinaavia maades ja Eestiski, laialt kasutusel termin funktsionalism, kuid selle kasutus on taandumas). Ilus küll, aga kas ka otstarbekas? Philip Johnson ja Henry-Russell Hitchcock tõstatasid selle küsimuse juba ühes modernistliku arhitektuuri tüvitekstis, 1932. aastal ilmunud raamatus „Rahvusvaheline stiil” („The International Style”). Brno paviljoni foto juures on kirjas: „Keerdtrepp on hea kaunistus, aga selle kasulikkus on küsitav.”

Osutades Isaiah Berlini kuulsale esseele võib üleoletseva ja XX sajandi arhitektuuri läbi ning ka üle elanud (eluaastad 1906–2005!) Philip Johnsoni puhul kahtlustada, et tegu oli siiliga, kes teab põhiliselt ühte – seda, et tal on õigus. Samal ajal Fuchs oli tõesti Fuchs (sks ‘rebane’, levinud perekonnanimi Kesk-Euroopas, ka mittesakslastel, nt oli Bohuslavil Prahas kolleeg Josef Fuchs), kes teab palju. Stiilne tigutrepp oli tegelikult ka väga funktsionaalne, sest sealtkaudu sai inimesi ühtse voona suunata teise korruse näitusesaalist tagasi esimesele korrusele, ilma et tekiks ummikuid. Ja üldiselt tundub, et võimekad arhitektid nagu Fuchs on nii ajalooliselt kui ka praegu olnud siiski pigem rebased kui siilid.

Arhitektuurimuuseumi näitus portreteerib Bohuslav Fuchsi mitmekülgset ja laia haardega, kuid n-ö suurtes aja­lugudes parimal juhul vaid vilksamisi mainitud loomingut. Ühtlasi pakub näitus väikese sissevaate Brno linna modernistlikku arhitektuuri, mille kuvandit pärsib omamoodi karuteenena maailma tipparhitekti modernismi klassikasse kuuluv teos. UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv, mõni aasta tagasi müstilise kuue miljoni euro eest restaureeritud Mies van der Rohe Tugendhati villa on kahtlemata tase omaette, kuid varjutab tõsiasja, et samasse peenesse ihaldatud nimistusse võiks sama hästi kuuluda terve komplekt Brno modernistlikke maju, sh olulisem osa Fuchsi loomingust.

Arhitektuuriikoonides pole ise­enesest midagi halba, aga kui need muutuvad raskesti ligipääsetavaks nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt – Brno linnale kuuluva Tugendhati villa defitsiitseid pileteid pidavat brnolased kinkima isegi pulmadeks –, siis pole neist eriti kasu ei kohalikele elanikele ega külalistele.