2019. aasta detsembripimeduses, mil asfalt tänuväärselt must püsis (et ikka häirimatult joosta saaks), eestindati Jean Echenozi „Jooks“, omamehelikus jutustuslaadis veste jooksmisest nikastanute ebajumalast Emil Zátopekist. Loodetavasti maandus tõlge ka kirjandusringkondadesse soodsal ajal, mil loomulik vastureaktsioon eksponeeritud higistavatele kehadele on jõudnud sumbuda ja liikumislust Maarja Kangrost Kivisildnikuni maad võtnud.

Olgu öeldud, et nõnda kui äsja ilmunud teos ise on tõlkija täpse määratluse kohaselt „elulooaineline“, võtab ka alljärgnev kirjatükk Echenozi vihikust üksnes tuld ja põleb edasi iseoma leegiga.

Kui guugeldada, leiab jutustusega rahulolematust. Just jooksurahvas on maias hüperboolselt mahlakate lugude järele, mida aga lühivormiline „Jooks“ kuigivõrd ei mahuta; või on prantsuse stiilimeistri näppude all needki lahjenenud lõbusateks lakoonilisteks killukesteks, millest lugeja kujutlusvõime peab toekama pildi ise kokku panema.

Minu arvates on see pluss, sest polegi ju õnneks tegu spordibiograafiaga (sel žanril lasub needus kirjutada kehakunstnike vägiteod suureks – jah, suuremakski veel!), kus esteetilise lugemiselamuse asemel antakse paremal juhul pihku detailhaaval üles krutitud Rocky kangelasmüüdi invariant, nigelamal puhul aga lihtsalt retseptiraamat: treeningute kilometraaž, välja higistatud tulemused ja medalid, sekka tahtejõudu karastavat argirutiini.

Jah. Kogu paatost peaks kandma eluraskuste laviin, mille lühikokkuvõte on: kui elu paneb sulle näkku, siis sina ei neela mingil juhul alla. Sellinegi tarbetekst või eneseabikirjandus töötab hoolikalt sihitud lugejaskonnas imehästi. Näitena saab tuua eelmise aasta alguses ilmunud kodumaise ja siiani ületamatu jooksumehe Enn Selliku biograafia „Jooksja. Enn Selliku lugu“ või juba aastakümneid paljude Soome ja Eesti poisikluttide jooksuvaimustust toitnud Mauno Saari raamatu „Lasse Viren“. Need on aga liturgilised tekstid, mida pühitsetud praktiseerivad, ning eluterviku kunstilisel viisil haaramine pole olnud eesmärgiks.

„Jooksu“ Emil on malbe ja usaldav, kummatigi suisa haiglasliku tahtejõuga jooksuveidrik, kellest sai järjest punetavama võimuladviku propagandainstrument. Tõsi, natuke jäi raamatus närima pisut liigagi lihtsameelne karakter, kes vältimatult pelgalt poliitiliste tuulte tõmmata. Näiteks: tegelikult ei lennanud Emil oma naise Danaga koos Helsingisse olümpiamängudele (nagu kirjutab Echenoz), vaid nõudis poliitilisse ebasoosingusse sattunud keskmaamehe Stanislav Jungwirthi võistlustele lubamist ultimaatumiga: ei lähe tema, ei lähe ka mina.

Ja et ülemistel korrustel peeti otsustamisega hoogu, mida meestega ootamatus olukorras teha, jõudis ta koos Jungwirthiga Helsingisse naisest üksjagu hiljem, võites olümpiakülas äsjaste vintsutuste kiuste kohe lääneriikide sportlaste südame. Säärane vastuhakk nõudis 1952. aastal küllap sama palju julgust kui 1968. aasta augustis Praha kevadet maha jahutama tulnud punainvasiooni vastu protestimine.

Skaala teises otsas on ent avalik kiri ühes Rudé právo 1950. aasta juunikuises numbris. Seal mõistetakse hukka kommunistide poolt rahvavaenlaseks fabritseeritud ja juba surmagi mõistetud demokraatliku sotsialismi eestkõneleja Milada Horáková – vähemasti on „kapten Emil Zátopeki“ nimi sinna mingil viisil alla pressitud. Kes soovib oma teadmishimu rahuldada, sellele võib soovitada Richard Askwithi Zátopeki biograafiat,* kus jooksumehe elukaarde on süvenetud parasjagu põhjalikult ja uuritud mh arhiivimaterjalide alusel ka tema võimalikke seoseid Tšehhoslovakkia kommunistliku salapolitsei ehk StBga. 

Askwithiga koos võib veel kolla­semalt küsida ja saada teada, et Dana ja Emili vahel suuremaid tüliõunu ei veerenudki (tjah, lapsi nad ei saanud, ehkki mõlemad soovisid): oli vaid üks lõputu spordipesu pesemise taak, vihjamisi armukadedushetki ja, nagu ikka, pikkamisi sõpruseks väsinud kooselu. Olümpiavõitja ja endise maailmarekordiomaniku Dana oda sähvis mättasse kauem kui Emili päkk tartaani. Praegu, kui seda artiklit kirjutan, on ta 97aastane ja jõuab loodetavasti ära näha ka David Ondříčeki vändatava ja 2020. aasta teisel poolel esilinastuva dokumentaalfilmi Emilist.

Edasi: milline siis täpsemalt on Emil, nagu ta mulle on pähe karanud? Esiteks tõesti kõrge valulävega mees, jooksuvedur, keda küttis tagant raudne tahe, mida harukordse ehedusega väljendas tema ainuomane füsiognoomia. Kannatusgrimassis väänlev nägu, keel puhuti välja lipendamas … Sellest visuaalist ajendatud lendlevaid kirjeldusi võiks jäädagi kollektsioneerima: „nagu oleks tal skorpionid tossudes“, „nagu oleks teda südamesse pussitatud“, „nagu rüseleks konveieril kaheksajalaga“ jne.

Echenoz võtab Tšehhi lokomotiivi esikülje põhjalikult kirjeldada: „Emilist jääb mulje, nagu ta kaevaks, või kaevuks iseendasse [—] Ta ei varja, et pingutus on ränk, see paistab tema krimpsus, kipras, kirtsus näolt, mida alatasa katvat grimassi on valus vaadata. Tema näojooned on moondunud, just nagu rebiks neid pöörane kannatus, aeg-ajalt pistab ta keele suust välja [—] tema õlgade vahele surutud pea, mis on kaela otsas alati ühele poole kaldu, tudiseb lakkamatult, kõlgub ja õõtsub küljelt küljele. Emil jookseb, peod rusikas, väänutab kaootiliselt ülakeha ning liigutab ka käsivarsi täiesti suvaliselt.“

Ehkki fenomenina on Zátopeki nimel jõudu kõnelemaks hoopis enamast kui aastatepikkuse üleinimliku tahtejõu tour de force’ist, mis 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel külvas spordirahva teadvusesse kübaratriki (ta võlus välja kulla nii 5 km ja 10 km jooksus kui takkapihta debütandina ka maratonis), jookseb Zátopeki müüdi kese Helsingisse kokku. Tegu on saavutusega, mille kordusetendus on nüüdisajal mõeldamatu. 

Zátopeki suurus, nagu öeldud, ületab üles keeratud jooksumasina imeteod. Esiteks, olla meister tähendab loomevägede leidurlikku vallandamist ka tingimustes, mis üha su tahtele vastu töötavad. Teame ju triviaalsust, et iseäranis siis, kui raskused raksatavad, karastub teras. Tuleb vaid jooksu-tapase lõõsas piisavalt püsida, et alkeemiline transformatsioon aset leiaks. Selles on Zátopek olnud absoluutne meister, suutnud tummavõitu liha litsumised ka lihtsatesse metoodilistesse aforismidesse panna: „kui sa ei suuda tempot hoida, siis tõsta seda“, „valu on halastav – kui see kestab katkematult, siis ta nürineb“.

Sihukeste õpetussõnade järele jooksevad noored jooksuhakatised tormi. Sõnast saigi ta relv (siia alla kuulub vahest ka komme pajatada võistluste ajal konkurentidele lugusid, mis aga pähe tuli) ja nõnda kõneles jooksumeister peagi üha suurema rahvahulga ees; teadagi osutusid tema ühtäkki paljastunud oraatorivõimed kommunistliku partei valitsemisajal kahe teraga mõõgaks. Tšehhoslovakkias leviski toona stahhaanovluse asemel zátopeklus. Mitte ainult spordielu ei löönud õitsele … Zátopeki innustavad võidud ja nendejärgsed kõned kütsid lihtrahva nõnda üles, et näiteks vahetult pärast 1952. aasta imetegusid raporteeriti tinaplaate tootva vabriku efektiivsuse 218%-lisest kasvust (usaldan siin Askwithi andmeid).

Ülim tahtejõud – pingutada oluliste eesmärkide saavutamiseks kas või pilt tasku – läks siis pööraselt moodi. Üks tuntumaid Zátopeki meistritöid on masohhistlik intervalltreening (ja Echenozi tõlgenduses ka lõpuspurdi – siin saab vaielda). Kogu tema leiutustöö pole küll tänapäeva treeningumetoodikaga päris kooskõlas (sellisele hullumoodi uhamisele peaks väheste füüsiline ja vaimne tervis vastu), kuid tema lõigutrenn on sellele vaatamata hiiglane, kelle õlgadel hakkasid tulevased jooksupõlvkonnad end mõnevõrra tasakaalu­kamalt üles ehitama.

Teiseks, Zátopek kehastas spontaanselt olümpia ideaali, mis sätib esiplaanile vendluse ja sõpruse konkurentide vahel, tehes seda sõnarikkast karismast läbistatud siirusega, mis mõjub veel filmi­lindi kaudugi silmi märjutavalt. Tema südameheadust on meenutanud lugematud toonased konkurendid, kellest eriti kokku kasvas ta prantslase Alain Mimouniga, igavese teisega.

Suuremeelne polnud ta üksnes võidu­palavikus. Vaadatagu vaid Youtube’ist tema karjääri viimaseks suurvõistluseks jäänud 1956. aasta Melbourne’i OMi maratoni osavasti deliirseks väänatud pildikeelega resümeed: viimaks kuuendana finišisse jõudnud meistri võtab kauaaegne sõber ja nüüd värske maratonivõitja Mimoun aplodeerides vastu ja Zátopek õnnitleb sõpra mütsi maha võttes, väsinud naeratus näol. Nende lühike põsemusidega palistatud dialoog on üks õrnemaid armastusavaldusi, mida spordis võib kohata.

Mida veel saanuks Zátopeki kohta kirjutada? No näiteks: kui Emilil 1952. aastal Helsingis kulda pritsis, viskanuvat ta naine Dana kohe pärast mehe 5 km võidukat spurti lendu oda, mis – oh-oh-hoo! – ei maandunuvatki. See langenuvat alles 1968. aastal Vene tanki ette, kui meister Prahas Václavi väljakul tulipunaste vastu protestides „inim­näolisema sotsialismi“ eest kõnet pidas.

Eks maagilise realismi laadis Zátopeki-punutistele või guugeldadeski komistada, kuid need tekivad ja kaovad jooksukultuuri salahämaras võrgusopis ning puutuvad vähestele silma. Ometigi on tõsi see, et meister ise oli otsani täis lugude loomise lusti, pillates ja võimendades anekdootlikke juhtumisi kui varrukast. Nõnda ei teagi enam, kas ta kandis oma naist Danat ka mõnel jooksuotsal turjal või ainult sel õnnetul päeval, kui lollitades tema jalaluumurru põhjustas ja tolle seljas hotelli tassima pidi. Dana ja Emili jutuotsad veavad siin lahku ja see mütopoeetiline vägitükk ilmselt jääbki internetiavarustesse silmist suhu lendlema.

Meelevaldselt on keegi siin juurde luuletanud seose, et kui noor vene jooksumasin Vladimir Kuts 1954. aastal 5000 meetri konkurendid (sh Zátopeki) meeletu tempoga purustas, hakanuvat Zátopek, naine turjal, oma jooksutreeninguid veelgi karmistama. Hoopis kindlamalt saab aga uskuda aasta hiljem pressikonverentsil kui muuseas torgatud venelaste lauset, et Kutsi treeningumaht olnuvat Zátopeki omast poole väiksem. Selle avalduse pärast ei saanud Emil öid-päevi und, suutmata saladust ära mõistatada. Jutud, et Kuts oli üks esimestest spordirinde amfetamiinikutest, hakkasid liikuma hiljem. Teadaolevalt Emil ise ainete peal polnud, toimetades küll toitumise vallas puhuti alkeemikuna: matsutas võililli ja jõi pilsnerile lisaks sidrunimahla ning kriidi segu.

Millest võiks zátopeklus tänases päevas ja üldisemas pildis viljakalt kõneleda? Ennekõike maldavast, ajas ja südame­soojuses küpsevast meisterlikkusest ning muidugi iseäranis elumahlu täis noortele suunatud sisendusest: kel jalad, see jooksku! Teadjamate jooksjate jaoks töötab Zátopek siiamaani mantraväelise pärisnimena edasi. Tema fenomeni taleblikule mõtteliistule venitades – Zátopek oligi antihabras.

On tõsi, et tänapäeval liigub profisportlase tahe kitsamatel rööbastel: pole vaja vigastuste või pommide kaelalangemise aegu ühikatoas kohapeal kiirendusi rapsida, hilisõhtusel ajal talvises metsas, tõrvik käes, tapvaid ja lõppematuid lõike kangutada ega tühja kõhu pealt rekordeid joosta. Kuid jooksu­meistrid sünnivad praegugi enamasti Keenia või Etioopia külaelu kitsikuses, kus kasina toidu peal lapsed lippavad paljajalu hommikul kooli, lõunal koju ja siis perele toeks adra taha. See on meistrikool, mida lääs ei tunnista, ja küllap pole ka säherdust lapsepõlve tarvis taga nutta. Ehkki, kui valida asjastatud, ekraniseeritud ja püsivasse istumisasendisse orjastatud ludrustava lapsepõlve ja pidevast tühja kõhu tundest saadetud lõputute asjatoimetuste vahel …

Siin turgatab meelde Eliud Kipchoge, nüüdisaja maratonijooksu superstaari (aasta 2019 kergejõustiklaseks valitud) budistlikuvõitu tõdemus: „Siin elus on ainult distsiplineeritud tõeliselt vabad; kes distsipliini ei hoia, sellest saab oma tujude ja kirgede ori.“ Oma meelelaadi poolest võiks ta olla Zátopeki mantlipärija. Veel kord, Emil Zátopekis ja Eliud Kipchoges oli/on meisterlikkus ühendatud äärmusliku askeesiga nii, et lakkamatult uusi vertikaale leiutades säilitab ometi mängulisus ja avali inimlikkus.

Tänapäeval on ammugi selge, et paljalt jooksuliigutustega tipu ligi ei rühi. Korralikule jooksukilometraažile lisaks tuleb alatasa tegeleda jõutreeningu, hüpete-jooksuharjutustega ja muude nikerdustega, et keha kannaks iga kandi pealt välja mahu ja kiirused, mida sammhaaval tõstetakse. Emili saavutus pole mitte ainult tohutu üldfüüsiline sitkus (uuritagu järele, milline leidurlus siin sisu vormimisel valitses), aga just nimelt seesuguste koormuste mänguline laad. Üksainumas näide. Ühistrenn Danaga staadionil: Dana viskab lendu oda, mille Emil pea kohalt kinni püüab ja selle kärmesti tagasi virutab.

Olengi jõudnud lõpusirgele. Echenozil, selmet puistata kamalutäis läägeid tõsi- või imelugusid meistri(ks) saamisest, on jutustuse alguses üks olukirjeldus, kus Emil, kes töötab Bata kingavabrikus, mitte veel armees, staadionirajal trenni teeb. Ühtäkki lööb undama häire ning pisut eemal hakkavadki kuulipildujavalangud pihta. Ei, Emil ei tee lõigutrenni kangelaslikult lõpuni, vaid lahkub staadionilt, käib „riietusruumist läbi ja haarab kaenlasse sõprade trenniriided, et need linna kaasa võtta“.

Jean, kas tõesti nii oligi? Ehk saab tulevasel „Prima vista“ festivalil autorilt (too esineb 5. mail Tartu linnaraamatukogus) järele uurida. Sedagi, kas Zátopek jooksis tõesti-tõesti India reisi ajal 40 km päevas. Ja võib-olla saab siis sealsamas Valdur Mikitale teha rahvuslikuks ülesandeks kirjutada Alutaguse metsades siiamaani sumpavast sugrilikust Sellikust üks teistmoodi jooksueepos, milles tõepoolest saaks „tempo olema soodne kõigile“. Tähendab, kaasata kodumaine kondimootor kultuurilukku tagasihoidlikul kombel, nagu seda tegi Echenoz, et meistriks selitumise spordikunst poleks tuima tehnilisusega vahendatud spordibi(bli)ograafiad, vaid looks omaette argimütoloogilise ruumi, kuhu oleks tahtmist astuda ka vähem higistanutel.

* Richard Askwit, Today We Die a Little!: The Inimitable Emil Zátopek, the Greatest Olympic Runner of All Time. Bold Type Books, 2016.