I Tallinna trummifestival džässiklubis Philly Joe’s 23. IX. Esinesid Andrus Lillepea, Restless (Elvis Jakobson / Raimond Mägi / Raun Juurikas), Karl-Juhan Laanesaar / Hans Kurvits ning Borka Hess / Henno Kelp / Rain Rämmal. Trummijutud Paap Kõlar, moderaatorid Tanel Ruben ja Borka Hess.
Umbes kümmekond aastat tagasi käis kultuuriajakirjandusest korraks läbi arutelu teemal, kas väikses Eestis pole juba liiga palju muusikafestivale. Et publikut ei pidavat kõikidele (suve)festivalidele jätkuma. Oli tollal kuidas oli, kuid nüüdseks on üks, nimelt Tallinna trummifestival, nagu Philly Joe’si džässiklubis pühapäeva õhtupoolikul näha-kuulda sai, igatahes juurde tekkinud.
Trummifestivali idee löökpillimängijatest autorid Tanel Ruben ja Borka Hess, kes olid esinejate tutvustajate-küsitlejatena ühtlasi ka muusikasündmuse juhid, ei teinud enne kontserdiosa algust publikuga rääkides saladust, et kõnealune festival on esimene pääsuke. Et seetõttu ei jõudnud nad veel esinema kutsuda ka maailmanimega trummareid, kuid (nagu hiljem selgus) publiku suutsid kuumaks kütta ka meie kodumaised löökpillimängijad.
Täpsustuseks peab kohe märkima, et tegemist oli ikkagi trummifestivali, mitte löökpillifestivaliga. Suhteliselt väikese Philly Joe’si lavale ja seinte äärde oli paigutatud kokku tervelt neli trummikomplekti, mis siis esinejate puhul oma järjekorda ootasid. Teisi löökpille (nt marimbasid-ksülofone jms) näha-kuulda ei olnud.
Nagu ennist mainitud, on Vabaduse väljaku ääres asuv Philly Joe’s suhteliselt väike klubi, kuhu mahub ca 20–30 inimest, ja neistki mitte kõik istuma. Seetõttu tekkis sulnis hämaruses kohe sundimatu klubiatmosfäär, juttu jätkus ka baarileti ääres.
Selle ühepäevase minifestivali ajakava oli kokku pandud niimoodi, et igale esituskoosseisule – ja neid oli kokku neli – oli musitseerimiseks ette nähtud üks tund. Ning kui neljatunnine kontserdiosa sai läbi, hakkas publikule trummijutte pajatama kunagine hinnatud trummimees Paap Kõlar. Rääkis oma endistest bändidest Psychost ja Radarist ning sedagi, kuidas ta ise sügaval Nõukogude ajal kodusel teel Tama trumme valmistas, nii et kaubaks läksid need hästi ka Venemaal. Kuid nüüd trummifestivalil kõlanud muusikast lähemalt.
Esimese ja ainsa sooloesinejana astus publiku ette ja trummikomplekti taha Andrus Lillepea, kelle nimi meie rokkmuusika sõpradele ilmselt tutvustamist ei vaja. Raske on sõnadega kirjeldada kõike seda, mida Lillepea oma pooletunnise trummisoolo ajal komplekti taga tegi: tormas orkaanina üle paljude tom’ide madalaimast kõrgeimani, tulistas basstrummil kardaani (kahe nuia ja kahe pedaaliga seade), kasutades kiireid tremolo-valanguid, sööstis laviinina üle taldrikute … Oh-sa-jeerum-küll! Edasine oli selles suhtes pisut ootamatu, et järgnesid fono pealt kaks lugu meie kunagiselt proge-bändilt WW Projekt (just selles bändis algas 1990ndate keskel Andrus Lillepea muusikuteekond), millele siis Lillepea live’is trummid peale mängis. Kokkuvõttes hästi kaasahaarav esitus.
Järgnenud trio Restless (Elvis Jakobson trummidel) lähtepunktiks tundus olevat küll EDMi (electronic dance music) kõlaline leksika, kuid lugude arenduslikkus kompas ühelt poolt juba džässilikku, teisalt ka ambient’likku muusikalist mõtlemist.
Trummiduo Karl-Juhan Laanesaar ja Hans Kurvits pidasid muusikalist kahevõitlust korraga kahel trummikomplektil – siin võis kuulda nii mängutehnilist filigraansust täpselt sünkroonsetes trummibreikides kui ka vastastikust rütmifiguuride n-ö trummidelt-trummidele erksat pingpongi.
Siinkirjutajale jättis festivali muusikute kooslustest kõige eredama mulje aga viimane esineja, trio Borka Hess / Henno Kelp / Rain Rämmal. Väga hea stiilitunnetusega kõlama pandud džässrokk ja fusion, kus trummidest enamgi pani kuulama janhammerliku mängutehnikaga klahvimees Rain Rämmal (kes küll ei kasutanud selliseid glissando-venitusi nagu Jan Hammer omal ajal).
Kui nüüd lõpetuseks kõlanud festivalist edasi mõtteid mõlgutada, siis kuuldu-nähtu näitas igatahes kujukalt, et trummifestival ei pruugi tähendada vaid trummikomplektide mitmevõistlust. Seda, kas festivali üldine suund võtab edaspidi kursi rohkem rokile-popile või džässile, näitab ilmselt aeg. Esimene pääsuke on nüüd lendu lastud ja kasvuruumi on sõna otseses mõttes nii saali tähenduses kui ka võimalike välisesinejate valikus.
Mina igatahes usun küll, et Tallinna trummifestivalil on oma nišš leitud ning edasine sõltub juba festivali korraldajate ettevõtlikkusest ja järjekindlusest, aga mõistagi ka sponsorite (seekord Sabian, Paiste, Yamaha) abist ja vastutulelikkusest.