Põhjamaade Sümfooniaorkestril (PSO) on heaks tavaks lõpetada maikuu lõpupäevadel Anu Tali juhatusel oma hooaeg. Möödunud, XVI hooaeg ei saa kiidelda küll paljude „projektidega”, sest avakontsert ja ühtlasi eelmine kava jäi oktoobrisse 2013, kuid see-eest anti sellega mitu kontserti: Estonia kontserdisaalis kolm (kui sinna hulka arvata ka veidi lühendatud kavaga koolilastele mõeldud päevane kontsert) ja Tartus Vanemuise kontserdimajas üks kontsert. Kui arvestada kõikide ürituste publikurohkust, on orkestri tegevus jõudnud paljudeni.
Nagu ka eelmine kord, oli kontserdi avalugu maailma ühe mängituima meie kaasaja helilooja ja neil päevil väga palju korratud nime – Arvo Pärdi sulest. Teos „Fratres” (1977) kuulub aega, mil helilooja oli alles hakanud kirjutama talle eriomases, nn tintinnabuli stiilis (ld ʼkellukesedʼ). Algselt oli helilooja määratlenud „Fratres’t” kui kolmehäälset muusikat sõltumata esituskoosseisust ning nüüdseks on sellest palju versioone. PSO esitatud variandis keelpillidele ja löökpillidele (1983/1991) oli teose struktuur väga hästi jälgitav. Järjest madalamate keelpillide lisandumisega saavutati kontrastiks alguse haprusele mahlakas täidlane kõla, mis ühel hetkel suubus taas vaikusesse.
Mõtliku avaloo järel kõlas Erich Wolfgang Korngoldi (1897–1957) viiulikontsert D-duur op. 35. Kui jätta kõrvale duo Turi-Raide tegevus soololaulude vallas, on Korngoldi hilisromantiliselt pingeline muusikastiil siinmail ehk veidi teenimatult tundmatu. Alguses Viinis Gustav Mahlerilt ja Richard Straussilt tunnustust saanud helilooja kirjutas paljudes žanrides, saavutades edu 1920. aastal etendatud ooperiga „Surnud linn”. Asunud 1938. aastal elama Ameerika Ühend­riikidesse Hollywoodi, oli Korngold aktiivselt tegev filmi alal ning pälvis selle tegevuse eest ka Oscari. II maailmasõja lõpupäevil valminud kolmeosalise viiulikontserdi igas osas kasutabki Korngold meloodiaid oma filmimuusikast. Helilooja hindas kõrgelt Jascha Heifetzi tehtud esiettekannet 1947. aastal, kus olid ühendatud laulev lüürika ja vir­tuoosne tulevärk ehk „Caruso ja Paganini”, nagu ta on märkinud. Sama iseloomustus kõlbab hästi ka seekordse solisti Isabelle van Keuleni (eesti publikule tuttav eelkõige seoses Erkki-Sven Tüüri muusikaga) mängu kohta. Tehniliselt soorituselt piiranguteta, suutis ta pakkuda justkui lõputuid meloodiad. Viiulikontserdi esimeses osas tundusid solist ja orkester olevat veidi eri tasandil, mida ilmselt tingis eelkõige muusikaline materjal: väga energiline ja virtuoosne soolopartii versus staatiline orkester. Pilt muutus täielikult alates teisest osast, kui orkester oligi enamjaolt taandatud saatja rolli ning „duett” solistiga pakkus unustamatuid hetki. Kolmas osa aga oli juba puhalt kantud mängulustist.
Kontserdi teine pool oli vene helilooja Nikolai Rimski-Korsakovi suurteose, sümfoonilise süidi „Šeherezade”op. 35 päralt. Ei saa salata, et just vene muusika suurteoste esitusest on kujunenud PSO üks trumpe ja et orkestri suurteosed ongi need, mille pärast neid kuulama minnakse. Loomulikult on selleks mitu põhjust: suurepäraselt kõlavad keelpillid, säravad vask- ja väga hea tämbriga puupillid, lisaks sellele dirigent Anu Tali julgus lasta neil kammitsemata mängida. Eriti puhkpillimängijad on PSOs niisugusel tasemel, mida meie orkestrites iga päev ei kuule. Kuid see ei tähenda, et omamaised artistid alati alla jääksid. Muidugi on koosseisu vahelduvus nii voorus kui ka puudus: siit võib sündida kordumatu elamus, aga see värskus võib kaasa tuua ka koosmängu keerukuse. Siit ei tohiks välja lugeda, nagu oleks ilmnenud suuri probleeme, pigem oli tulemus veidi ebaühtlane. Suurt rolli mängisid Kristjan Saar soolotšellol ja loomulikult kontsertmeister Sergei Giršenko. Viimase mängustiil tõi kohe meelde eelmise hooaja Prokofjevi II viiuli­kontserdi esituse: tema mänguviis võib kohati tunduda ootamatu, kuid tegemist on vägagi tugeva viiuldajaga.