Samal ajal kui meie vabaduse sümbol – riiklikult tähtis objekt – vaheldumisi kustub, laguneb ja isegi lausa sammaldub, seisan ma silmitsi tühja paberilehe ja vastuoluga: kuidas kirjutada kolumni vabadusest, kui mul puudub vabadus seda mitte teha? Isikliku vabaduse jõuline otsing, n-ö vabaduse poole püüdlemine võib antud olukorras lõppeda vabanemisega palgast ja tööst, rääkimata usalduskrediidist, mis on aja jooksul hoolikalt tükkhaaval kokku tassitud, et elaks vajadusel üle ka ootamatult tabada võiva suhete jahenemise.  

Väikesed vabadused tuleb seega vahel vahetada peenrahaks, mille eest saab lunastada suuremaid vabadusi. Iga inimene peab aru saama, kui palju vabadust ta endale lubada saab ja kui palju see maksab. Ületunnid versus nädalavahetus palmide all. Või mõeldagu siia „oma peaga“ üks parem näide.  

Vabadusest rääkimisega tundub üldse olevat selline lugu, et me ei defineeri seda enam asjana iseendas, vaid teeme seda millegi kaudu. Meie „vabadus“ on vaid „vabadus millestki“. Kui armastusel on enamasti selge ja loodetavasti ka käegakatsutav objekt (armastada keda), siis lõputul vabadusel pole sihti. Vabadust, nagu armastustki, defineeritakse läbi „teise“, aga lõputu vabaduse silmapiiril pole ühtki täppi, mille poole püüelda. Pigem üritatakse minna kõikvõimalikest täppidest kaugemale, nendest vabanemise suunas. See tundub kuidagi troostitu ja perspektiivitu teekond. Ei osata olla lihtsalt vabad, kui ei saa öelda või mõelda, millest täpselt vaba ollakse. Ainus vabadus, mida ma rahuldaval moel suudan ette kujutada, meenutab budistide oma: olla vaba mõtetest ja ajast.  

Mulle hakkab tunduma, et vabadusest mõeldes ja seda defineerida püüdes ei saa me kunagi olla lõpuni vabad. Selles valguses tundub ilmselt kõige targem lõpetada vabaduse olemuse asjatu jaht ja see rubriik sulgeda.