Eriliselt võlus siin Irina Zahharenkova klaverikäsitsus. Ta rakendas meisterlikult agoogikat, pannes mõtlema, kui palju annab muusikalisele väljendusele juurde ajaga mängimine, hoides seejuures ansamblimängus nii olulist – tempot. Ka kõlavärvides suutis pianist ikka ja jälle üllatada, üha uut pakkuda. Tervikmuljet kaotamata talutas pianist kuulaja käekõrval ühest meeleolust teise, kasutades oma helipaletil väga mitmekesiseid värvitoone. Anna-Liisa Bezrodny mängu iseloomustanud tõsimeelsus, ekspressiivsus, kauni tämbriga täidlane toon sobis väga hästi selle teose konteksti. Puhuti oleks siiski tahtnud kuulda ka viiuldaja pehmemat, malbemat külge.
136 aastat hiljem, täpsemalt aastal 1991, otsustas üks Nõukogude Liidust, täpsemalt Tšeljabinskist pärit 17aastane tüdruk – pianist Lera Auerbach Ameerika kontserdireisilt enam kodumaale mitte naasta. Järgmine, 1992. aasta osutus pianisti-helilooja enda sõnul üheks raskemaks tema elus: „Ma olin üksinda ega teadnud, kas näen veel kunagi oma perekonda”. Sellesse raskesse aastasse jäi ka Artimuse esitatud Trio op. 28 esimeste osade sünd, kolmas valmis neli aastat hiljem, aastal 1996.
Auerbach õppis New Yorgis Juilliardi koolis klaverit (Joseph Kalichstein) ja kompositsiooni (Milton Babbit ja Robert Beaser) ning on teinud pärast lõpetamist kummaski vallas silmapaistva karjääri. Pianistina on ta esinenud muusikafestivalidel kogu maailmas. Carnegie Hallis debüteeris Auerbach 2002. aastal koos Kremerata Balticaga enda loodud süidiga viiulile, klaverile ja keelpilliorkestrile. Läänemere-äärsetest koosseisudest on Auerbachi teoseid esitanud veel näiteks Soome Rahvusballett, segakoor Latvija, Estonia poistekoor ja nüüd ka Trio Artimus.
Esimene osa Preludium misterioso oli materjalilt põnev. Nurgelise, efektse rütmiga faktuuri joonistas Artimus suurepäraselt välja, kuid osa tervikuna ei pääsenud miskipärast hästi mõjule – tuli ja läks. Jah, see oli ka ajaliselt lühike. Trio teine osa, sissepoole pööratud Andante – viiuli, tšello ja klaveri sõnadeta mõtisklus – mõjus aga otse vastupidiselt. See oli sügav ja läbitunnetatud. Eriliselt pääsesid siin mõjule Henry-David Varema tšellorepliigid koos klaveriga. Rahulikkus, keskendunud mäng, lüürika ja traagika edasiandmine muusikas näib kummagi muusiku natuuriga hästi sobivat. Teise osa kohta tahan üldistavalt öelda – vabandage banaalset väljendust – imeilus. Kui tihti üldse saabki nüüdismuusika puhul seda väljendit pruukida?
Trio kolmandas osas Presto demonstreerisid muusikud absoluutset tehnilist üleolekut väga nõudlikust faktuurist. Vaimustav ansamblimäng: laval ei viibinud kolm solisti, vaid üks perfektselt kooskõlav ja -hingav machina.
Teises pooles tuli ettekandele klaveritriode varamu üheks pärliks tituleeritud Raveli Trio a-moll (1914). Artimuse esitus pakkus palju nauditavat ka Raveli puhul, kelle muusika olemus jääb mulle kaugeks. Hea muusik paneb teosesse paraja annuse iseennast ja nii näiski Raveli a-moll trio, eriti selle kolmas osa Passacaille (très large) justnagu Artimusele kirjutatud. Kiita saab ka teise osa Pantoum kirglikku karakterit, kiirelt vahelduvaid dünaamilisi aktsente ja – jällegi – perfektset koosmängu. Teose neljas osa, aplombikas finaal, pani õnnestunud õhtule väärika punkti.