Arhitektuur, see kunstidest piiratuim!, ohkavad muusad. Litsutud kõikide osapoolte vahele, keset norme ja kärpeid, huvisid ja unistusi. Vaba on arhitekt, kes joonistab sahtlisse, ütlevad küünilisemad. Vabadus küll, aga kelle raha eest?, küsib tellija. Kolemaja, lajatab rahvasuu: vabadus on kaasa toonud enneolematu maitselageduse ja kakofoonia – kas me seda tahtsimegi? Vabadus on olemas, arvavad arhitektid lootusrikkalt – võimaluses kujundada tulevikku, panna uus ruumiline maailm kokku nii, et elu läheks paremaks. Oleks vaid tarku tellijaid. Mõnevõrra nooremad arhitektid peavad oma vabaduseks hoopiski mitte ehitada, vaid tegeleda olemasolevate ruumidega – hüljatute, ajutiste, märkamatutega, mida saab kas või korraks ellu äratada. Sest igasugune uusehitus on planeedile hävitav, taaskasutades päästame, mis päästa annab. Vaba kulgu, tuleb välja, ei taha keegi.

Ajaloost teame, et sajandi eest sündinud moodne arhitektuur tuli koos vabaduselubadusega: vabaplaneeringuline linn, vaba plaaniga maja, vabanemine liigsest mööblist, majapidamistöödest, batsillidest, sotsiaalsest ebavõrdusest. Kas ruum tegi inimese lõpuks vabaks? Ei, sest ruumiline keskkond meie ümber kehtestab alati uued hierarhiad, jääb meid piirama ja elu korraldama, lubama ja keelama. Hea ruum on siis, kui sa kas või korraks neid piire ei taju, unustad argise ja saad hetkeks lendu tõusta.