Nukuteatri juhtide ja festivali peakorraldajate Meelis Pai ja Vahur Kelleri tegevust siinsete inimeste harimisel nukukunsti vallas olen varemgi esile tõstnud. „Treff” on näitena lausa eeskujulik: ka kõike näinud (sõna)teatraalid on tunnistanud pärast „Treffe”, et nende peas on avanenud (või pigem taasavanenud) justkui mingi uus uks. Pai ja Kelleri tegevusel on aga üks nüanss, mille juures tuleks nukuteatrihuvilisel olla mõnevõrra tähelepanelik. Maakeeli öeldes on nad nukukunsti „maaletoojad”, seega üsnagi monopoolses seisus maitsekujundajad inimestele, kes ise üle maailma mööda teatrifestivale ei kolista. Kuigi Pai ja Kelleri nukuteatrialases kompetentsuses pole põhjust kahelda ning kuigi maitse üle ei vaielda, tuleb just täiskasvanutele mõeldud nukuteatri kontekstis natuke siiski selle maitse üle vaielda. See, et teatrijuhid on hakanud jõuliselt kustutama võrdusmärki nukuteatri ja lasteteatri vahelt, annab tunnistust julgusest ja õiges suunas liikumisest. Festivalil jäi aga täiskasvanutele mõeldud lavastuste puhul – küll eranditega – domineerima nn dudapaivalik joon. Eesti Nuku- ja Noorsooteatri enda „Õhtusöök vampiiridega” (lavastaja Andres Roosileht), „Ajuloputus” (lavastaja Duda Paiva), Ljubljana nukuteatri „Armunukud” (lavastaja Duda Paiva) ning Scallywagi teatri „Stan” (autor-esitaja Jim Barnard) on nii visuaalselt kui ka sisuliselt küllaltki sarnased: nukk (mida saab võtta ka kui maski) on rõhutatult inimese või elusolendiga sarnane, pigem näitleja asendus kui nukk (kuigi nukud laval tähistavad ka ju pigem näitlejaid kui tegelasi) ning teemad on inspireeritud negatiivsest hämarusest, lõhkistest inimhingedest ja identiteedikriisist, nähtuna küllaltki šovinistlikust vaatevinklist. Nii üksikult kui ka kõike koos võttes polegi siin midagi taunida, seda enam, et meisterlikku nukukäsitsemist oli nendes kõigis. Sellise kontsentratsiooni puhul tuleb aga loota, et meie sellealased maitsekujundajad ei ole sügavalt seda meelt, et nukuteater täiskasvanutele võiks või peaks olema peaasjalikult allapoole vööd kommertsestraad („Ajuloputust” ma siin silmas ei pea).

Kahjuks ei saa pikemalt peatuda eespool mainitud lavastustel (need vääriksid seda küll mitmeski aspektis), nii tuleb mainimisega piirduda ka hoopis teiselaadsete, märksa vähem ekspressiivsete lavastuse puhul. Puškini jutustustel põhinev „Kahetsus ja andestus” Peterburi Suure Nukuteatri esituses esindas klassikalist marionetiteatrit, mis mõjus värskelt – vaatamata näilisele konservatiivsusele ja oma ülimale täpsusele. See on suurepärane näide nukuteatrižanri võimalustest, kus nukk on nii nukk, tegelane, näitleja kui ka teda liigutavale inimesele võrdväärne partner ning kus inimene võib olla kõike sedasama. Täppistöö, mille tarvis oli Eesti Nuku- ja Noorsooteatri väike saal vaatajale etendusest maksimumi väljapigistamiseks ilmselgelt liiga suur.

Küll mööndustega, ent „Trefi” tuumakam valik oli õnnestunult eriilmeline. Nii kasvatas festivaliliikluses suure ootushorisondi Prantsusmaal tegutsev Polina Borissova lavastusega „Mine!”. Raugastunud naise maskiga, mis põhimõtteliselt peaks jätma mulje, et see polegi mask, jutustas või, õigemini, näitas näitleja lugu üksikust naisest, kes heitleb mineviku ja tuleviku vahel. Kui esimese hooga tahaks hõisata koos suurema osa publikuga, et kui objektiteater täiskasvanutele, siis just selline, kus näitleja ei tekita lugu meie peas mitte sõnaga, isegi mitte ilmega (sest mask on ju ees), vaid oskuslikult kasutatud esemetega. Siiski tahaksin lavastust näinud inimeste käest retooriliselt küsida, kas nende emotsioonid pälvis ikka näitleja või hoopis idee. Arvan, et viimane.

Nagu iga rahvusvaheline festival on hea foonilooja kohalikele tegemistele, nii piisas paarist „Trefil” nähtud lastelavastusest, et taas tunnistada: kuigi hakkas juba tunduma, et meil on lastele tehtav teater kah juba küllaltki eriilmeline, siis päris nii see ikkagi ei ole. Näiteks nii itaallaste ScarlattineTeatro „Sisale” kui ka soomlaste teater Kuuma Ankanpoikanen Hanna Schroderuse maalidel põhineva lavastusega „Lühinägelik printsess” imponeerisid esmalt sellega, kui palju vaeva on nähtud lavastustega, mille ühel etendusel saab olla maksimaalselt paarkümmend kõige nooremat teatrivaatajat. „Sisale” ainus etendaja sai hakkama tähelepanuväärse trikiga, mida trikiks ei tohikski nimetada: etenduse lõppedes kadus näitleja märkamatult lavalt ning asemele tulid esiridade lapsed, kes küll otsisid kadunud näitlejat, ent hakkasid teda leidmata ise laval mängima. „Lühinägeliku printsessi” puhul tuleb muu hulgas rõhutada selle kunstihariduslikku aspekti: objektiteatrispetsiifiline varjatud sissejuhatus kujutavasse kunsti lastesõbralikus, ent mitte infantiilses õhkkonnas.

Kahjuks jäi nägemata Eesti Nuku- ja Noorsooteatri „Metsik urisev õnn” Anne Türnpu lavastuses. Selle kohta festivalil kuuldud kiidusõnad panevad imestama, miks näidati seda teismelistele suunatud lavastust festivalil öösel kell 12? Kui ma suudan aga määratlused (nukukunst, visuaalteater, objektiteater, performance jne) festivali kavalehel mõelda selgelt erisuguseid nähtusi tähistavaks, on mul juba järgmisel aastal „Trefil” ilmselt lihtsam.