Kim Noble’i „Sa pole üksi“ („You’re Not Alone“) 10. ja 11. XI Kanuti gildi saalis.

Kim Noble on briti etenduskunstnik, koomik ja videokunstnik. Tema otseütleva pealkirjaga lavastus „Sa pole üksi“ („You’re Not Alone“) esietendus kümme aastat tagasi ning Kanuti gildi saali kutsel taastas ta selle nüüd paariks etenduseks. Võib vaid ette kujutada, kui uuenduslikuna mõjus see multi- ja interdistsiplinaarne lavastus omal ajal. Aga igatahes pole geriljarežissööriks ja kunstiterroristiks nimetatud Noble’i humanism ja eksistentsialism üha süveneval internetiajastul kaotanud kübetki oma aktuaalsust.

Enne etendust käis Kanuti gildi saalis tõeline melu – see oli teatrisündmus! Publiku seas oli näha ebaharilikult palju teatripraktikuid, kes tulid ilmselt osa saama millestki erakordsest (Noble oli varem esinenud „Baltoscandali“ festivalil).

Kunstiterrorist ja piiride ületaja. Miks võib Noble’it aga õigusega nimetada geriljakunstnikuks? Ta filmib inimesi ilma nende teadmata; lindistab oma naabrite voodielu; läheb tööle ehituspoodi, ilma et pood sellest midagi teaks, ja püsib seal pool aastat, olles ise endale poe logoga tööriided teinud; ta muudab oma identiteeti, ahvatledes ja naeruvääristades mehi kohtingusaitidel jne. Kõige selle jabur-absurdse tegevuse eesmärk on kohtumine – sundida inimene päriselt kohtuma, suhtlema, murda ta välja üksinduse puurist.

Noble mängib oma lavastuses lahti palju kihte. Terroristlik-transgressiivsete performatiivsete aktide kaudu kasvab ja süveneb etenduse jooksul aga humanistlik paatos, lausa nukrus kohtumise kui sellise ilmvõimatusest. Samal ajal on lavastuses oluline ühiskondlik tasand: Noble näitab ühiskondlike normide ja piiride eksisteerimist ning siis nende ületamist või tühistamist. Ta küsib nende normide vajalikkuse ja asjakohasuse üle üldisemalt ning ka võimaluse/võimatuse kohta ühiskonda üldse sobituda. Kas või pealtnäha lihtne reegel: töökoha pidamiseks nõuab ühiskond töölepingut.

Noble mängib ka reaalsuse ja illusiooni piiridega. Ta mängib identi­teediga, muudab seda ning küsib, kas voolav identiteet on ühiskonnas võimalik. Taas kasvab see laiemaks üldistuseks ühiskonda sobitumisest. Noble esitab omamoodi traagilise kangelase rännakut. Ta on justkui Odüsseus, kes tahtis koju jõuda – Noble tahab jõuda teise inimeseni. Selleks muudab ta kõike: soengut, riietust, keha(karvu) ja lõpuks häält, et suhelda oma leiutatud identiteedi Sarah’na internetist leitud meestega. Reaalsuse ja illusiooni piirid seatakse küsimuse alla mitmest aspektist: kas see, mida me näeme, on tõene või väljamõeldis? Seda nii kogu lavastuse seisukohast, aga ka internetis seigeldes inimestega suheldes. Ja kas poeteenindaja on päriselt poeteenindaja või on see mäng? Või on siiski mäng päriselt?

Lavastuse ühe etendusliku kihi moodustab privaatsuse piiride ületamine ja publiku kaasamine. Noble haarab mitmeid publikuliikmeid etenduse jooksul tegevusse, üks osaleja peab peaaegu terve etenduse laval olema ning Noble’i tegelaskuju Sarah projitseerib talle kogu romantilise armastuse (minu nähtud etendusel oli selleks lavakunstikooli magistrant Tormi Torop). Üle-võlli-esteetikat rõhutab vaimukalt etenduse lõpp: Noble-Sarah ja Tormi lahkuvad Kanuti gildi saalist, Pikal tänaval ootab neid must hobune. Noble oma punase kleidiga hüppab sadulasse ning käest kinni jalutavad nad Tallinna udusesse öhe.

Noble ei kasuta sunnimeetodeid, et publik end vaimselt ja füüsiliselt etenduse jooksul alasti võtaks, vaid ta laob ka iseend letti. Näiteks mõjuvad privaatsuse piiride katsetamisena Noble’i enda hooldekodus asuva isaga tehtud stseenid, kus näidatakse rauga abitut keha.

Kontekst. Noble’i „Sa pole üksi“ asetub performance’i-kunstist alguse saanud transgressiivse etenduskunsti liini. Kaasa kõnelema hakkasid eelkõige kolm etenduskunstide suurnime, kuigi „kaasteelisi“ on muidugi veel ja veel. Noble’ile on oluline suhtlemine mitte ainult inimestega, vaid kogu elusloodusega, isegi kogu mateeriaga. Kõnesolevas lavastuses suhtleb Noble tänaval surnud tuviga ja soovides temast rohkem teada saada, lahkab teda. Ka näeme, kuidas ta külmutab oma surnud kassi. Selgelt transgressiivsed aktid, mis tõid meelde juba alates 1960. aastatest furoori tekitanud kunstniku Jan Fabre: tema kunsti- ja etendusprojektides kasutatud kassid, kilpkonnad ja papagoid on eri aegadel tekitanud loomakaitsjates proteste.

Üks kiht Noble’i transgressiivsusest on kehaline, sh kehavedelike eksponeerimine, mida ju reeglina vaatamiseks välja ei panda. Noble kuseb endale suhu ja situb kirikupõrandale. Nende mõlema tegevusega (otse teatrisaalis, mitte video vahendusel nagu Noble) tekitas poleemikat ju transgressiivse etenduskunsti üks esiloojaid, Norra lavastaja-etendaja Vegard Vinge, kes umbes 17 aastat tagasi tuli välja oma isikupärase, multimeediumliku, mitmekihilise loominguga ja arendab seda aktiivselt edasi tänaseni. Nende kahe kunstniku vahel on nii mõndagi sarnast, kuigi esteetika on erinev. Ühendab see, et läbi transgressiivsuse tahetakse jõuda filosoofilis-humanistlikule tasandile. Transgressiivsete gerilja­aktide sooritamine ei ole kummalegi asi iseeneses, vaid läbi mitmetasandilise kunsti üritatakse kogejas-vaatajas midagi lahti raputada.

Kolmas referents on Noble’i enda kaasmaalased – etenduskunstitrupp Gob Squad, keda on mitmel korral ka Eestis nähtud. Siin on ühendav tasand just suhtlus publikuga. Gob Squad on võib-olla maailmameister publikuga usalduslik-humoorika suhte tekitamises. Gob Squadi lavastustes võib juhtuda nii, et lõpuks asendab publik ükshaaval etendajad. Ja neile on ka omane tänaval n-ö suvaliste inimeste tülitamine.

Ka Noble’il on publikuga suhtlus väga olulisel kohal, sest lavastuse teema ongi ju inimeseni jõudmine. Sümpaatne, et ta viib seda läbi tõesti mitmel tasandil: nii minevikulisi sündmusvideoid vaadates, narratiivis kui ka siin ja praegu toimuval etendusel. Publikuliikmed imbuvad lavale pea märkamatult, kuni ühtäkki ongi käes etenduse lõpp: romantilise muusika saatel tantsivad laval kolm paari ning Noble ise lahkub teatrimajast hobusel, nagu eespool kirjeldatud. Videopildis kuvatakse ekraanile moraal, mis mõjub üleliigsena, tehes mõtte, mida me juba ammu teame, liiga puust ja punaseks: me sünnime, elame ja sureme üksi. Hetkeks on meil vaid illusioon, et oleme kellegagi päriselt koos.

Transgressiivsus ja humanistlik paatos. Erakordselt tiheda koega lavastusse mahuvad korraga nii mitmel tasandil läbi viidud transgressiivsus kui ka humanistlik paatos. Noble võitleb selgelt inimese eest: me tunneme eksistentsiaalset nukrust hetkel, kui näeme, et inimene poekassas vahetatakse välja masina vastu. Inimest pole enam vaja.

Noble on erakordne argipäeva­absurdi märkaja, absurdsete detailide hulk lavastuses on määratu. Seejuures on see vistseraalselt mõjuv lavastus. Vistseraalsus kohtub absurdihuumoriga hetkel, mil Noble sätib kanafileed vagiina­kujuliseks, et saata sellest pilt mehele internetis, kes arvab, et Noble on hoopis naine. Siin ja läbivalt peegeldab lavastus vaimuka nukrusega internetistunud elu simulaakrumlikku olemust.

Lõpetuseks, Noble’i transgressiivsus seisneb ka selles, et ta tahab meile näidata asju, millest me parema meelega kõrvale vaatame: olgu see siis surnud tuvi sisemus, võõra mehe peenis või rauga­ea ebaväärikus. Noble on kartmatu. Ta tundub kartvat vaid üksindust.