Alfred Peter on omanimelise maastikuarhitektuuribüroo juhataja ja Strasbourg’i trammitee projekti maastikuarhitektuuri-projekti juht.

Kuidas sattus teie maastikuarhitektuuribüroo töölauale trammitee rekonstrueerimise projekt?

Alfred Peter: Me olime projektiga seotud algusest peale, kuid meie positsioon meeskonnas muutus aja jooksul. Algul oodati meilt tehnilise projekti n-ö ilusamaks tegemist, kuid töö edenedes tõstatasime linnakeskkonna laiemaid küsimusi trassivaliku, transpordisüsteemiga seotud strateegiate jms kohta. Midagi ei ole juhtunud üleöö, aga nüüdseks oleme jõudnud selleni, et projekteerime trammiteed Saksamaale Kehli. Mulle meeldib mõelda, et linnaliiklusest on saanud liikuvus linnas. Selle mõtte sõnastamine võttis aega ligi 20 aastat. Alguses oli trammitee projekt puhtalt avaliku ja hoonetevahelise ruumi kujundamise projekt, mis järk-järgult laienes ja kujunes linna strateegilise planeerimise projektiks.

Nüüd võib vist öelda, et projekt on korda läinud?

Ma pole kõige õigem inimene sellele vastama. Linn on palju muutunud. Inimesed, kes lahkusid Strasbourg’ist enne trammi saabumist, on nüüd öelnud, et ei tunne linna enam ära. See võiks olla objektiivne mõõdupuu. Kas tramm on edulugu? Sama mudelit linna ümbermõtestamiseks on kasutatud edukalt ka mujal. See projekt andis õppetunni, mis lubas meil alustada koostööd ka Saksamaaga. Seda võib niisiis näha ka ekspordi eduloona mujal Prantsusmaa linnades, kus samuti trammist lähtuvat linna ümbermõtestamise mudelit on rakendatud.

Kui palju oli sellel projektil ettearvamatuid tagajärgi?

Keegi ei osanud ju arvata, et me jõuame linna liikuvuse küsimusteni, et me ei räägi ainult ühistranspordist, vaid ka kergliiklejast, jalgratturist, jalakäijast, et mõtestame teisiti auto rolli kogu selles süsteemis. Tegelikult on kogu muundumise protsess alles käimas, see pole sugugi lõppenud, kaugel sellest.

Usute te, et tramm jääb seekord Strasbourg’i, et ajalugu ei kordu?

Sellise küsimuse võib ju tõstatada, aga on näha, et katkestus trammiliikluses oli linna ajaloos lühike episood, et see oli eksitus, ja nüüd oleme naasnud normaalsuse juurde. Tramm ei oleks tohtinud kunagi kaduda, me oleme praegu selle vea lihtsalt parandanud.

Strasbourg’is on trammitee autoteest lahutatud ning tramm ei jaga teed autoga üheski lõigus. Kas Strasbourg’is oli rohkem ruumi kui mujal, et saite olukorra nii lahendada?

Ei, Strasbourg’is pole rohkem ruumi kui mujal. Ühissõidukite suurem kasutamine sõltub nende graafiku tihedusest ja mugavusest, sellest, et bussi või trammiga saab kiiremini ühest punktist teise kui autoga Selle saavutamiseks kasutasime kaht võtet: andsime trammile ristmikul eelise (see on anglosaksi maadel haruldane) ja ka eraldi raja, et trammi liikumine ei sõltuks liiklusummikutest.

Eraldi trammiraja kõrval on ka teisi autoliiklust veel ulatuslikumalt muutvaid ruumilisi võtteid, kuid nende katsetamine on meil praegu pooleli ning ootame veel nende küpsemist.

Kas usute, et prantsuse linnanägemust saab eksportida?

Euroopal on kestliku arengu osas juba kogunenud teadmiste pagas. Ei tohi teha ainult seda viga, et eksportida meil toimivad lahendused mujale otse, sellistena, nagu meie neid oleme kasutanud. Me peame olema enne veendunud, et meie uuendused sobivad teise kultuuri. See, et Hiina kopeerib Euroopa linnu, mõjub groteskselt.

Mulle näib, et Prantsusmaa panus linnakeskkonna arengusse jääb Taani ja Hollandi varju. Meenuvad vaid La Rochelle’i linnapea Michel Crépeau’ oma ajast ees poliitika ja trammi taastulemine.

Tramm on Prantsusmaa kuvandi osa. Tuleb vaadata Euroopa panust globaalses kontekstis, iga riik panustab millegagi, oma looga.

Te lõpetasite ülikooli 1980. Alguses. Kuidas on maastikuarhitektuuri õpe ja elukutse sellest ajast siiani muutunud?

Ma lõpetasin ülikooli 1982. aastal ja leian, et haridus on paljuski vähikäigu teinud. Meie võitsime palju kooli eksperimentaalsest avatud lähenemisest. Mulle tundub, et selle ajaga võrreldes on maastikuarhitekti elukutse piirid kitsenenud. Juhendasin sel aastal kaht diplomitööd. Meie büroosse tuleb pidevalt noori ja selle põhjal näen, et suures mõõtkavas töötamine, maakasutuse strateegiate väljatöötamine, mullateaduse, hüdroloogia ja teiste inseneriteaduste ja maastiku sidumine on edasi arenenud, kuid linnakultuuri hariduse osas on märgata taandarengut.

On see taunitav?

Erinevate valdkondade ühisosale on see halb. Ma ise saan väga palju inspiratsiooni teistest erialadest. Uudishimu ja teistesse erialadesse eksimine on vajalik, seega on linnakultuuri osa vähenemine õppes pigem halb tendents.

Maastikuarhitekti roll keskkonna loomisel on selle aja jooksul samuti palju muutunud.

Vaieldamatult on liigutud paremuse poole. Piisab, kui vaadata hangete nõudeid: enam pole Prantsusmaal peaaegu ühtegi hanget, kus ei nõutaks maastikuarhitekti kaasamist, ning on ka hankeid, kus maastikuarhitektil on projektis juhtroll ja seda ka suurte linnaprojektide puhul. 20 aasta eest oli see mõeldamatu.

Milline on meie tulevik seoses jätkuva rahvastiku kasvu, ressursside nappuse ja kliimamuutustega? Millised võimalused ja vahendid on ruumiloojatel, sealhulgas maastikuarhitektidel, et nende väljakutsetega toime tulla?

Lähituleviku osas võib läheneda kaheti: kas langeda kinnikiilunud Euroopat haaranud üldisesse tusatujusse või otsida katastroofide ennustamise asemel võimalusi, kuidas neile väljakutsetele vaatamata edasi elada. Ma kasutan tihti kummalist väljendit „ökoloogia pidupäev“, aga just see iseloomustab minu arvates tulevikku. Tulevik on vitaalne ja pulbitseb elust, kui jätame enesepiitsutamise ega seosta jätkusuutlikkust taandarenguga. Tegelikult ei jaga terve maailm seda arenenud riikide lootusetust, mis vaevab Euroopat. Kui meil õnnestub paarisrakendisse panna kestlik areng ja majandus, oleme naftakuningad.