Carlos Alvarez netifoto

 

Giuseppe Verdi 20. ooper “Simon Boccanegra” esietendus 12. märtsil 1857. aastal Veneetsias. Tegu on vokaalselt ühe raskema Verdi ooperiga, mis seab solistidele kõikides häälerühmades keskmisest kõrgemad nõuded. Lisaks on emotsionaalselt pingestatud ooperi traagiline sisu, milles põimuvad isa ja tütre, armastajate ning poliitiliste vastaste suhted. See on põnev, romantiline ja hingeminev teos.

 

Baritonide tipprolle

 

Ooper algab proloogiga, tegevus toimub XIV sajandi Genovas, kus käimas äge võitlus aristokraatide ja lihtinimeste ehk patriitside ja plebeide vahel. Plebei Paolo Albiani on organiseerinud mässu valitseva patriitsi Jacopo Fiesco vastu. Ta on üles ässitanud kogu elanikkonna, eesmärgiks võimule seada Simon Boccanegra. Näiliselt Paolo aitab sõpra, kuid tagamõttega. Kui Boccanegrast on saanud Genova doodž, valitseb Paolo koos temaga. Keeruliseks teeb olukorra Boccanegra armastus Fiesco tütre Maria vastu, kellega teda seob nende ühine laps, kes omakorda öösel röövitakse.

Poliitilised vastased Boccanegra ja Fiesco kohtuvad, Boccanegra anub Fiescolt mõistmist ja andestust, ent viimane on nõus andestama vaid siis, kui Boccanegra loovutab talle lapselapse. Ent maimukese asukohta ei tea Simon ka ise. Fiesco põgeneb, märatsev rahvahulk aitab võimule uue Genova doodži. Boccanegra kuuleb rahva poolehoiuhüüdeid hetkel, mil avastab kabelist oma armsama Maria surnukeha. Nõnda saab plebei Boccanegra kõikvõimsaks valitsejaks läbi elutragöödia.

Simon Boccanegra on baritonirepertuaari tippe. Selles leidub palju tavapäratuid meloodiakujundeid, dramatismi, traagikat, lüürikat, pikki, legato ja kantileeni täielikku valdamist nõudvaid fraase. Lisaks on roll psühholoogiliselt raske, eeldades artistilt süvenemisvõimet ning oskusi poliitika, armastuse ja filantroopia ühendamiseks muusikas.

Pariisi Ooperis laulis Boccanegra rollis hispaania bariton Carlos Alvarez, kes kuulub praegu maailma paremate baritonide hulka ning kelle gastrollid moodustavad kolmnurga Wien Staatsoperi, La Scala ja Metropolitani vahel. Alvarez oli võluv ja võimas Boccanegra, kelle ühtlane, sametise värviga bariton kõlas kõikides registrites ülimalt emotsionaalselt ning tunnetuslikult väga erinevate värvidega. Alvarez laulis nimirollis ning temast kujunes ka kogu õhtu eredaim solist, kelle esituslaadis oli tunda filosoofilist tarkust, vajadusel ka karmust või armastava isa lüürilisi alatoone. Bastille’ ooperi suures saalis kandusid kõikjale tema hingestatud piano’d ja nagu suurtel meistritel tavaks, kasutas ta piano’t tunduvalt rohkem kui forte’t.

 

Kaunis duett

 

Proloogi ja esimese vaatuse vahele mahub kakskümmend elatud aastat. Boccanegra on endiselt Genova valitseja, ent teda võimule aidanud Paolo nõuab tasu. Simon peab veenma patriits Amelia Grimaldit Paologa abielluma. Ent Amelia on armunud patriits Gabriele Adornosse, kes omakorda kavandab mässu Boccanegra vastu, et aidata patriitside kildkond taas võimule.

Asi läheb keeruliseks, sest Amelia ja Boccanegra kohtumisel selgub, et Amelia on tegelikult päritolult plebei. Niite kokku viies avastavad Simon ja Amelia, et nad on isa ja tütar.

Boccanegra ja Amelia I vaatuse duett on üks ooperi kaunimaid numbreid. Alvareze ja Amelia rolli laulnud Ana María Martínezi esituses kujunes duetist antud etenduse muusikaliselt parim pala. Ameerika päritolu, Juilliardi muusikakooli lõpetanud ning 1993. aastal Metropolitan Operas debüteerinud Martínez oli Alvarezele vääriline partner. Tema lüüriline sopran haakus hästi Alvareze pehme baritoniga. Nende ühistes numbrites oli piisavalt kirge, inimlikku lihtsust, muusikaliselt oli kõik filigraanselt välja töötatud ning kuna Pariisi Ooperis esinevad solistid kuuluvad tipplauljate hulka, siis vokaalsest vajakajäämisest ei saa juttugi olla.

 

Surm ühendab kõiki

 

Patriitside ja plebeide võitlus jätkub. Paolo, kelle nõudmisi Boccanegra ei täida, kavandab tema vastu mässu. Sama soovib Amelia armastatu Gabriele, kes kahtlustab õrnemaid tundeid Amelia ja Boccanegra vahel. Vihane rahvahulk läheneb paleele, et Boccanegra kukutada, ent Boccanegra astub rahvale vastu, öeldes, et ta ei karda oma rahvast. Selle peale vannub vaimustatud mass Boccanegrale uuesti igavest truudust. Paolo ja Gabriele vahistatakse, Boccanegra aga neab Amelia röövijat hirmsa needusega. Amelia röövimise korraldanud Paolo tunneb oma lõpu lähenemist.

Paolo rollis esines prantsuse bariton Franck Ferrari, kes samuti laulnud kõikidel maailma tipplavadel. Üleüldse on Pariisi Ooperi koosseis kvaliteetne ja tasemel. Ferraril Paolona oli piisavalt salakavalust ja kurjust, mis avaldus hästi tema partii numbrites. Samuti mõjus Ferrari ülimalt sensuaalselt, mis tegi tema esituse karismaatiliseks. Sama sensuaalsus väljendus Ferrari laulustiilis.

Käesoleval ajal ei kohta maailma ooperilavadel dramaatilisi tenoreid tihti, metsotenor ehk tenore di forza on küllalt haruldane. Seda huvitavam oli kuulata Gabriele rollis esinenud Stefano Secco tõelist, võimsat ja üliemotsionaalset dramaatilist tenorit. Secco on laulu õppinud Franco Corelli ja Renata Scotto käe all. Tema esitatud Adorno aaria pälvis õhtu suurima aplausi.

Paolo on otsustanud Boccanegra tappa. Ta valab doodži peekrisse aeglaselt mõjuvat mürki. Et asju segasemaks ajada, ütleb Paolo Gabrielele, et Boccanegra on Amelia armuke. Gabriele haarab noa, olles otsustanud siseneva Boccanegra tappa.

Viimasel hetkel selgub tõde Amelia ja Boccanegra tegelike suhete kohta. Boccanegra on juba tühjendanud mürgipeekri. Paolo saadetakse tapalavale ajal, kui Amelia ja Gabriele abielluvad. Plebeid ja patriitsid aga sõlmivad rahu. Selgub, et elus on ka kõik need aastad mungakloostris veetnud Fiesco. Fiesco on leidnud Amelia näol oma lapselapse, Boccanegra elu lõpuhetkel lepivad Boccanegra ja Fiesco ning Simon sureb endise vaenlase käte vahel. See ülev ja mõjuv duett on üks bassi ja baritoni duettide parimaid. Fiesco rollis esines La Scala ja Meti pidev külalissolist, itaalia bass Ferruccio Furlanetto, kelle ilus fraseerimine ning sügav toon lihtsalt ei jätnud külmaks.

 

Ooperilavastus kaasajas

 

Simon Boccanegra traagiline lugu on lõppenud ja Bastille’ ooperis dirigeerinud Sylvain Cambreling võib tulla kummardama. On äärmiselt meeldiv kuulata ja tõdeda, mil viisil maailma tippteatrites tegutsevad orkestrid soliste jälgivad ning kuivõrd sageli kasutavad need orkestrid piano’t. Forte’t kohtab suhteliselt harva, kuid seda mõjuvam see on. Kõlama jääb muusika, milles pole forsseeritust ning sellest kujunebki tõeline elamus.

Kahju on, et lavastaja Johan Simons ja kunstnikud Bert Neumann ning Nina von Mechow olid ooperi toonud kaasaega ning ooperi minimalistlik lahendus meenutas tänapäevast valimisvõitlust ning poliitilist teatrit. See on muidugi maitse küsimus, kuid ooperisõbrad ihalevad pigem romantikat, mistõttu Pariisi Ooperist jäi eelkõige meelde tippsolistide kooslus ning muusika. Lavastus kui selline jäigi lõpuni tagaplaanile.