Teaduskirjanduse avaldamine on valdavalt suurte globaalsete kasumit taotlevate kirjastuste pärusmaa. Avaliku juurdepääsuga teadusinfo andmebaasi Scilit¹ andmetel olid suurimad traditsioonilised kirjastused 2021. aastal Springer Nature (praegu pidevalt ilmuvaid nn aktiivseid ajakirju 2950), Elsevier BV (2872), Informa UK Ltd. (Taylor & Francis, 2558), John Wiley & Sons, Inc. (1685), SAGE Publishing (1141), Walter de Gruyter (738) ja suurima ülikoolikirjastusena Oxford University Press (458). Juba niigi suured kirjastused on konsolideerumise tulemusena järjest suuremaks kasvanud. Näiteks Elsevier liitis endaga 2000. aastal kirjastuse Academic Press; Springer kirjastuse Kluwer Academic Publishers 2004, kirjastuse BioMEd Central 2008 ja kirjastuse Nature Publishing Group 2015; Wiley kirjastuse Black­well 2007 ja Hindawi kirjastuse 2021.

Avatud ja maksumüüri taga olev teadus

Ajakirjade avaldatud teadustööd võivad olla kas piiratud ligipääsuga n-ö maksumüüri taga olevad või avatud juurdepääsuga (open access, OA) artiklid. Piiratud ligipääsuga ajakirjades avaldamise eest maksavad üldjuhul kasutajad: raamatukogude tellimused, üksikute artiklite allalaadimistasud. Tavaliselt on neis ajakirjades avaldamine teadlasele tasuta, kuid mitte alati. Mõningad erialaseltside ja -organisatsioonide ajakirjad nõuavad autoritelt avaldamistasu, kuid artikkel jääb ikkagi maksumüüri taha, näiteks Ecological Society of America publitseeritavad ökoloogiaalased juhtivad ajakirjad.² Avatud ligipääsu puhul maksab üldjuhul teadlane avaldamise eest. Suurimad OA-artiklite publitseerijad on traditsioonilised kirjastused. Nad publitseerivad nii täielikult avatud juurdepääsuga ajakirju kui ka hübriidajakirju. Hübriidajakirjades ilmuvad korraga nii maksumüüri taga olevad artiklid, juhul kui teadlane ei maksa OA eest, ja avatud ligipääsuga artiklid, juhul kui teadlane tasub OA eest. Kirjastuse Springer Nature ajakirjade portfellist ca 95% pakub avatud ligipääsu; kõigist ajakirjadest 613 (ca 21%) on täielikult avatud ligipääsuga, ligi 2200 (ca 74%) on hübriidajakirjad.³ Kokku publitseeris Springer Nature 2020. aastal 124 000 OA-artiklit, mis on 33% artiklite koguarvust.⁴ Kirjastuse Elsevier portfellis olevatest ajakirjadest 97% pakub avatud ligipääsu ja 2021. aastal publitseeris Elsevier 119 000 OA-artiklit, ca 20% artiklite koguarvust.^5,6 Wiley publitseerib üle 450 OA-ajakirja (27% kõigist ajakirjadest) ja pakub hübriidmudelit enamikust oma ajakirjadest.⁷

Avatud ligipääsuga teaduskirjastamise teke

Interneti levik laiendas OA-liikumist. Esimesed OA-ajakirjad hakkasid ilmuma 1980. aastate lõpul, kuid need olid kitsa sisuga infokirjade moodi nišiväljaanded. Tänapäeva OA-pioneerideks olid väikesed sõltumatud kirjastused, kes publitseerisid üksikuid ajakirju.⁸ OA kirjastus Biomed Central asutati 2000. aastal, Public Library of Open Science (PLOS) 2003. aastal. Suurimad tõsiseltvõetavad sõltumatud OA-kirjastused ajakirjade arvu poolest on Multidisciplinary Digital Publishing Institute (MDPI, 383 ajakirja) ja Frontiers Media SA (128 ajakirja). Maailma esimese multidistsiplinaarse OA-ajakirja PLOS Oneʼi näol on tegemist megaajakirjaga, kus on mõnel aastal avaldatud enam kui 30 000 artiklit.⁹ Mõni sõltumatuna alustanud OA-kirjastustest kuulub praegu traditsioonilisele kirjastusele, Biomed Central (enam kui 250 ajakirja) näiteks kirjastusele Springer Nature ja Hindawi (231 ajakirja) Wiley kirjastusele.

Sõltumatute OA-kirjastuste ajakirjades avaldamise eeliseks oli väga kiire avaldamistsükkel, mis saavutati täielikult elektroonilise publitseerimisega. Isegi 2000ndatel võttis traditsioonilises ajakirjas artikli trükis ilmumine pärast toimetaja heakskiitu teinekord aasta või isegi rohkem. Sõltumatud OA-kirjastused hakkasid kasutama uuenduslikku viisi, kus vastu võetud artiklitele anti unikaalne järjekorranumber ja artikli sai kohe elektroonilises ajakirjas avaldada, muretsemata leheküljenumbrite ja paberajakirja trükikulude pärast. Samuti muutus OA-mudeli juures rahaliselt ja tehniliselt väga lihtsaks temaatiliste erinumbrite kirjastamine. Traditsioonilised trükiajakirjad olid mitmel põhjusel väga tõrjuvad erinumbrite kirjastamise vastu.¹⁰ Erinumbrite laialdast kasutamist OA-kirjastuste juures on peetud probleemiks,¹¹ aga teisalt on arvatud, et see on ka hea digisisu loomise viis.¹² Samuti pakuvad erinumbrid võimaluse kaasata toimetamisse suurem teadlaste ring.

Uued OA-ajakirjade kirjastused hakkasid kasutama uudseid publitseerimisvõtteid. Kirjastus Copernicus (praeguseks 55 ajakirja) loodi 1994. aastal koostöös teadusorganisatsiooniga European Geosciences Union (EGU). Alates 2001. aastast on kasutusel publitseerimismudel, kus kõigepealt avaldatakse avalikult kättesaadavana diskussiooniartikkel, sellele järgneb avalik artikli interaktiivne retsenseerimine, diskussioon toimetajaga ja lõpuks kas korrigeeritud artikli vastuvõtmine või tagasilükkamine.¹³ Diskussiooniartikkel, retsensioonid ja autorite vastused on ka edaspidi avalikult kättesaadavad. Kirjastus Frontiers Media SA asutati 2007. aastal ja kasutab samuti interaktiivset eelretsenseerimist autorite, retsensentide ja toimetajate osalusel ning pärast artikli aktsepteerimist avaldatakse ka retsensentide ja toimetaja nimed.¹⁴ Kuna retsensentide nimed on lõppude lõpuks avalikud, suurendab see retsensentide vastutust.¹⁵ Need mudelid erinevad suuresti varasematest publitseerimistavadest, kus kogu eelretsenseerimine on salastatud ja artikli avaldamine või tagasilükkamine on läbipaistmatu.

Sõltumatute kirjastuste avaldamispoliitika

Sõltumatutel OA-kirjastustel oli traditsiooniliste kirjastustega võrreldes mõnevõrra erinev avaldamispoliitika. Uued OA-kirjastused on teatanud, et nad avaldavad kvaliteetset teadustööd sõltumata selle uudsusest. Näiteks multidistsiplinaarne OA-ajakiri PLOS One sedastab selgelt „PLOS ONE accepts scientifically rigorous research, regardless of novelty“ (PLOS ONE aktsepteerib teaduslikult põhjalikke uuringuid, olenemata uudsusest).¹⁶ See erineb traditsioonilistest kirjastustest, kus suure osa avaldamiseks saadetud teadustöödest lükkavad toimetajad ilma eelretsenseerimata tagasi põhjusel, et artikkel ei ole uudne või piisavalt huvitav.^17,18 Sel põhjusel tagasilükatavate artiklite hulk on mõne ajakirja puhul isegi enam kui 90% kõigist ajakirjale avaldamiseks saadetud kaastöödest.^19,20 Toimetajad on justkui uksehoidjad, kelle ühest otsusest võib sõltuda teadlase edasine karjäär.^21,22 Isegi vähetuntud ajakirjad lükkavad ilma retsenseerimata tagasi 40–60% artiklitest.^17,23,24 Uudne vs. mitteuudne, huvitav vs. igav on paraku subjektiivsed kategooriad. Juba avastatud fenomeni või seose kirjeldamine uuel objektil või uues geograafilises keskkonnas on küll rangelt võttes eelneva töö kordamine, kuid sel võib olla suur üldistus- ja praktiline väärtus. Üksnes fundamentaalselt uut teadmist taga ajades jääks palju vajalikku tegemata. Näiteks, milleks uurida Eesti lehmade piimaanni sõltuvust sööda kvaliteedist, kui seda on juba tehtud Saksamaa lehmadega?

Uudsusenõudeta teadusajakirjade tulekul arvati, et selline publitseerimispraktika püsima ei jää ja avaldama hakatakse ilma igasuguse mõjuta teadustöid.^20,25 Paraku ületas uute OA-ajakirjade mõjukus igasugused ootused, olles suurem kui paljudel traditsioonilistel ajakirjadel.^20,25 OA-artiklite nähtavus, mis väljendub allalaadimiste arvus ja teiste teadlaste viitamistes, ületab piiratud ligipääsuga artiklite nähtavuse.^26,20 Hoolimata uudsusenõude puudumisest on tuntud sõltumatute OA-ajakirjade kvaliteedilatt väga kõrgel ja avaldamiseks saadetud artiklite tagasilükkamise määr on tihti üle 50%,²⁷ näiteks OA-kirjastuse MDPI publitseeritud kõigi ajakirjade keskmine tagasilükkamise määr 2020. aastal oli 57%^{28, vt. ka 29 detailsema info jaoks MDPI toimetamise kvaliteedi kohta.}

Eriti suurel määral diskrimineeris traditsiooniline kirjastusmudel arenguriikide teadlasi^30,31 ja nende riikide teadlaste alaesindatust juhtivates teadusajakirjades on nimetatud ka „kolmanda maailma kadunud teaduseks“.^,32 Teatud riikide teadlaste artiklid ei jõudnud traditsioonilistes ajakirjades peaaegu kunagi eelretsenseerimiseni, vaid toimetajad lükkasid kohe tagasi. OA-ajakirjade teemade väiksem valikusõel on hõlbustanud kolmanda maailma riikide teadlaste ligipääsu rahvusvahelisele publitseerimisele. Mitte kunagi varem ei ole avaldatud nii palju väga head kolmanda maailma teadust.^33,34 Tõsi küll, kolmanda maailma teadlastele on probleemiks kujunemas artiklite avaldamise kõrge hind OA-ajakirjades.^35,36

Avatud teadus ja röövpublitseerimine

Tõsiseltvõetavates sõltumatutes OA-kirjastustes publitseeritavatel ajakirjadel on tippteadlastest toimetuskolleegiumid, rangelt järgitakse eelretsenseerimise nõudeid ning toimetused on mehitatud suure hulga professionaalidega. Näiteks MDPIs on üle 4000 töötaja, Frontier Media SAs üle 1400. Arvestades publitseeritavate ajakirjade arvu, on see suhteliselt isegi suurem kui traditsioonilistes kirjastustes, näiteks on Springer Natures üle 10 000 töötaja ja Elsevieris üle 8600. Avatud juurdepääsuga publitseerimise plahvatusliku kasv tõi teaduspublitseerimisse ka suure hulga nn röövpublitseerijaid (predatory publishers). Röövpublitseerijad nägid OAs kiire rikastumise võimalust, kasseerides ainult avaldamistasu samal ajal mitte midagi vastu pakkudes – ei eelretsenseerimist ega toimetamist. Eelretsenseerimata töid avaldades uuristasid röövpublitseerijaid avatud teaduse vundamenti ja tekitasid teadlaskonnas umbusku OA-kirjastuste vastu. Colorado ülikooli raamatukogutöötaja Jeffrey Beall³⁷ pani tähele, et röövpublitseerijatel on hulk sarnaseid omadusi. Röövpublitseerijad toetuvad tihti tuntud teadlaste võltsitud identiteedile, kasutades gmail.com ja yahoo.com meiliaadresse. Nende toimetuste aadressid on fiktiivsed või on toimetus registreeritud tühermaale laoplatsile või on aadressiks vaid postkasti number. Aastail 2008–2017 avaldas Beall röövpublitseerijate musta nimekirja nn Bealli listis,³⁷ kuhu kuulus 2016. aasta lõpul enam kui 900 kirjastust.³⁸ See nimekiri oli pikka aega ainus teejuht eristamaks teadusajakirju rämps­ajakirjadest. Paraku oli kirjastuste musta nimekirja liigitamisel suur subjektiivne komponent, eriti nimekirja kasutamise lõpuaastail. Üks inimene, s.t Jeaffrey Beall, oli iseenesest juba kentsakas rollis, esindades korraga nii uurijat, süüdistajat, kohtunikku kui ka otsuse täideviijat. Bealli jõud ei käinud avatud juurdepääsuga publitseerimisest enam üle ja must nimekiri hakkas sisaldama arvamuspõhiseid hinnanguid. Beall pani mitu tõsiseltvõetavat OA-kirjastust musta nimekirja märkega „tõenäoline/võimalik röövkirjastus“.³⁹ Nende hulgas oli suur hulk kirjastuse Hindawi ajakirju (nimekirja kantud 2010, nimekirjast eemaldatud 2011-2012), MDPI (2014, eemaldatud 2015) ja Frontiers Media SA (2015). ³⁹ Seda tõenäosuslikku praktikat kritiseeriti laialdaselt põhjusel, et valskuses süüdistamine ei saa põhineda arvamusel, vaid saab olla ainult tõenduspõhine,^39,40,41 samuti põhjusel, et kirjastuste musta nimekirja liigitamisel puuduvad selged kriteeriumid.^42,43,44 Vastukaaluks mustale nimekirjale on loodud legitiimsete OA-ajakirjade nn valged nimekirjad, nt Directory of Open Access Journals (DOAJ, alates 2003. aastast)⁴⁵ ja Open Access Scholarly Publishing Association (OASPA, alates 2008. aastast),⁴⁶ kuhu teatud ajakirja vastuvõtmiseks tuleb täita selged ja ranged eelrentseerimise ja toimetamise kriteeriumid. Seepärast on arvatud, et ajakirjade mustad nimekirjad on ebausaldusväärsed ja soovitatud ajakirja valikul lähtuda valgetest nimekirjadest.^23,42 Jeffrey Beall eemaldas oma nimekirja 2017. aasta alguses.³ Tänapäeval on OA-ajakirja hindamisel usaldusväärsena püsima jäänud DOAJ ja OASPA.⁴⁷

Avatud juurdepääsuga teadusajakirjad on tulnud, et jääda. Nende teke on toonud uudseid lahendusi teaduspublitseerimisse ja avardanud rahvusvaheliselt publitseerivate autorite geograafilist esindatust. Nii nagu traditsiooniliste kirjastuste publitseeritavate ajakirjade puhul, on ka OA-ajakirjade vahel suur erinevus nende mõjukuses. OA-ajakirju kirjastavad ka röövpublitseerijad, kes ei järgi üldlevinud kirjastamistavasid ja seetõttu pole neis ajakirjades ilmunud artiklid usaldusväärsed. Iga teadlane peab olema väga hoolikas, kui valib oma töö avaldamiseks sobivat ajakirja ja avaldama vaid ajakirjades, kus on hea kvaliteediga teaduslik eelretsenseerimine ja toimetamine.

Ülo Niinemets on Eesti maaülikooli professor ja Eesti teaduste akadeemia akadeemik.

Jätkub järgmises Sirbis artikliga „Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni“.

1 https://www.scilit.net. Kirjastused ise üldjuhul täpseid arve oma kirjastusportfoolio kohta ei jaga, kuid selle andmebaasi andmed lähevad hästi kokku kirjastuste veebisaitidel oleva infoga. Näiteks Springer-Nature publitseerib enda avaldatud andmeil 3000+ ajakirja.

2 https://www.esa.org/publications/our-policies/publication-fee

3 https://resource-cms.springernature.com/springer-cms/rest/v1/content/19770948/data/v13

4 https://www.springernature.com/gp/open-research/journals-books/journals

5 https://www.elsevier.com/authors/open-access

6 https://www.elsevier.com/about/this-is-elsevier

7 Fabio Di Bello, BJ Taylor, B. J. 2022, Author Informational Session. How to publish in Wiley open access journals. – OhioLINK 18. III 2022.

8 https://en.wikipedia.org/wiki/History_of_open_access

9 https://en.wikipedia.org/wiki/PLOS_One

10 Traditsioonilistel kirjastustel oli erinumbri publitseerimiseks kaks võimalust, kas trükkida lisaks aastakäigu sees ilmuvatele tavanumbritele lisanumber või avaldada erinumber ühena tavanumbritest. Lisanumbrite tükkimine oli kulukas, sest ajakirjade tellijad nende eest eraldi juurde ei maksnud. Tavanumbrina trükkimine aga tähendas, et kõigi teiste eelnevalt aktsepteeritud erinumbriväliste tööde ilmumine lükkus edasi.

11 Paolo Crosetto, Is MDPI a predatory publisher? – paolocrosetto.wordpress.com 12. IV 2021.

12 Dan Brockington, MDPI Journals: 2015–2020. – danbrockington.com 29. III 2021.

13 EGU and Copernicus Celebrate 10 Years of Interactive Open Access Publishing. Copernicus Publications 24. VIII 2011.

14 https://www.frontiersin.org/about/peer-review

15 Nikolaus Kriegeskorte, Open evaluation: a vision for entirely transparent post-publication peer review and rating for science. – Front Comput Neurosci 2012, 6, lk 79.

16 https://everyone.plos.org/about-plos-one/

17 Martin Caon, “Revise before review; Reject without review; Reject after review”: why manuscripts are rejected. – Australasian Physical & Engineering Sciences in Medicine 2018, 41(1), lk 3–5.

18 Leonard Leibovici, Immediate rejection of manuscripts without peer review at the CMI. – Clinical Microbiology and Infection 2017, 23(8), lk 499.

19 https://www.nature.com/nature/for-authors/editorial-criteria-and-processes

20 Ajakirja PLOS One esimese peatoimetaja Chris Surridge (praegu ajakirja Nature Plants peatoimetaja) sõnavõtt Tartus 21. VII 2022 toimunud „New Phytologist Next Generation Scientists“ sümpoosiumi plenaardiskussioonis.

21 Ana Marusic, Editors as gatekeepers of responsible science. – Biochemia Medica 2010, 20(3), lk 282–287.

22 David M. Shaw, Bart Penders, Gatekeepers of reward: a pilot study on the ethics of editing and competing evaluations of value. – Journal of Academic Ethics 2018, 16(3), lk 211–223.

23 Editors, Editorial. Revista de Sociologia e Política 2015, 23(54), lk 3–8. Ingliskeelne sisukokkuvõte: Lucas Massimo, Adriano Codato, On the immediate rejection of manuscripts without external peer review. – blog.scielo.org 10. VIII 2016.

24 Vikas Menon et al., Why do manuscripts get rejected? A content analysis of rejection reports from the Indian Journal of Psychological Medicine. – Indian J. Psychol. Med. 2022, 44(1), lk 59–65.

25 Phil Davis, P., Jun 21, 2010, PLoS ONE: Is a high impact factor a blessing or a curse? – scholarlykitchen.sspnet.org 21. VI 2010.

26 Heather Piwowar et al., The state of OA: a large-scale analysis of the prevalence and impact of Open Access articles. – PeerJ 2018, 6, e4375.

27 Bo-Christer, Publishing speed and acceptance rates of open access megajournals. – Online Information Review 2021, 45(2), lk 270–277.

28 https://www.mdpi.com/anniversary25/blog/about-mdpi

29 Ülo Niinemets, Terade ja sõkalde sõelumine peale avatud teaduse revolutsiooni. – Sirp 16. XII 2022.

30 Brady D. Lund, Is academic research and publishing still leaving developing countries behind? – Accountability in Research 2022, 29(4), lk 224–231.

31 W. Wayt Gibbs Gibbs, Lost Science in the Third World. – Scientific American 1995, 273(2), lk 92–99.

32 Louise van Heerden, Susan Veldsman, Here’s one way to recover and protect Africa’s ‘lost science’. – theconversation.com 29. X 2015.

33 Jonathan Iyandemye, Marshall P. Thomas, Low income countries have the highest percentages of open access publication: A systematic computational analysis of the biomedical literature. – PLoS One 2019, 14(7), e0220229.

34 Frank Mueller-Langer, Marc Scheufen, Patric kWaelbroeck, Does online access promote research in developing countries? Empirical evidence from article-level data. – Research Policy 2020, 49(2), 103886.

35 Franco M. Cabrerizo, Open access in low-income countries – open letter on equity. – Nature 2022, 605, lk 620.

36 Tony Ross-Hellauer, Open science, done wrong, will compound inequities. – Nature 2022, 603, lk 363.

37 Jeffrey Beall, Criteria for determining predatory open-access publishers (2nd edition) 2012. https://scholarlyoa.com/criteria-for-determining-predatory-open-access-publishers-2nd-edition.

38 https://en.wikipedia.org/wiki/Jeffrey_Beall

39 Phil Davis, Open Access “Sting” Reveals Deception, Missed Opportunities. – scholarlykitchen.sspnet.org 4. X 2013.

40 Jaime A. Teixeira da Silva, Panagiotis Tsigaris, What value do journal whitelists and blacklists have in academia? – The Journal of Academic Librarianship 2018, 44(6), lk 781–792.

41 Stuart Yeates, After Beall’s ‘List of predatory publishers’: problems with the list and paths forward. In Proceedings of RAILS – Research Applications, Information and Library Studies, School of Information Management, Victoria University of Wellington, New Zealand. – Information Research 2016, 22(4), paper rails1611.

42 Monica Berger, Jill Cirasella, Beyond Beall’s List. Better understanding predatory publishers. – College & Research Libraries News 2015, 76, lk 132–135.

43 Joseph D. Olivarez, Stephen Bales, Laura Sare, Wyoma vanDuinkerken, Format Aside: Applying Beall’s Criteria to Assess the Predatory Nature of both OA and Non-OA Library and Information Science Journals. – College & Research Libraries 2018, 79, lk 52.

44 Paul Basken, Why Beall’s List Died — and What It Left Unresolved About Open Access. – The Chronicle of Higher Education 12. IX 2017.

45 https://doaj.org/

46 https://oaspa.org

47 näiteks https://libguides.unbc.ca/scholarly-communication/open-access-journals ja paljude teiste teadusraamatukogude veebilehed.

Ülo Niinemets, Terade ja sõkalde sõelumine peale avatud teaduse revolutsiooni. – Sirp 16. XII 2022.

Terade ja sõkalde sõelumine pärast avatud teaduse revolutsiooni