“Totu kuul”, instseneerinud Peeter Volkonski. Lavastajad Tiit Ojasoo ja Kaspar Jancis (viimaselt ka muusikaline kujundus). Nimiosas Risto Kübar või Kaspar Jancis, teistes osades Kristjan Sarv, Andres Mähar, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jaak Prints, Mirtel Pohla, Inga Salurand ja Sergo Vares. Kinnine esietendus 5. II GILD Bankersi ruumides.
Nikolai Nossovi lasteraamatu põhjal valminud NO-teatri lavastus “Totu kuul” jääb esimesena silma sellega, et seda ei mängita mitte teatrimajas või spetsiaalselt ette valmistatud esinemiskohas, vaid vastavalt tellimusele kontorites, töökuubikute ja arvutitega kaetud kirjutuslaudade maailmas, nii nagu tavaliselt mängitakse lastetükke lasteaedades. Siit võibki leida esimese võtme NO-teatri lavastuse lahtimuukimiseks. Lavastus pole lastele mõeldud, ent Nossovi tekst on parasjagu didaktiline, kritiseerib seikluslikult kapitalismi (lastetükkidesse on enamasti mõni õpetussõna ikka sisse kodeeritud), et võrdlust lastetükiga välja kanda. Omamoodi loob see juba enne n-ö eesriide avamist suhte etenduse ja vaataja vahel, liites raamatu kapitalismi kritiseeriva sisu ning modernse kontoritega klaasmaja, mis on eduühiskonna ning turumajanduse võidukäigu selge sümbol ning teatud mõttes ka paroodia (kuivõrd on elu väikses kuubikus ikkagi edu?). Seega joonistuvad välja lavastuse kontseptsiooni piirjooned. Teatud rõhu paneb paika ka see, et etendusel pole tellija jaoks konkreetset hinda ja pärast etendust on igaühel õigus maksta niipalju, kui südametunnistus käsib. Ühest küljest on see justkui protest kõige ostetavuse-müüdavuse vastu, teisest konstateerib see tõika, et ka südametunnistus on võimeline kroonides mõtlema.
Esmalt tulekski peatuda lavastuse raskuskeskmel, milleks on kapitalismist kõnelemine “vaenlase tagalas”, nende paberihunnikute keskel, kus meie elusaatus liisingugraafikutena kirjas on. Antud juhul oli mängimiskohaks GILD Bankersi kontor City Plaza maja 19. korrusel, kuid edaspidi võib tööandjate tahtmisel näha tükki kõikvõimalikes kontorikeskkondades. Kord kuus mängitakse tükki ka teatri direktori kabinetis: “vaenlane” magab meile niisiis lähemal, kui esialgu arvatagi tahaks.
NO-teatri repertuaarist tuleb meelde kapitalismi üle vaagivana “Nafta!”, mis torkis loosungite keeles meie tarbimisiha ning keskkonnaarutust. Kapitalismi-temaatika tundub Eesti teatris praegu ka laiemalt oluline olevat, seda nii ühiskonna olukorra pärast peavaevamise seisukohast kui ka enesekesksemalt, otsides teatri kohta kapitalistlikus sotsiaalkonstruktsioonis. NO-teatri, Von Krahli, Nyyd Ensemble’i ning Kanuti gildi saali egiidi all ilmuva ajalehe Tsoon esimesest numbrist on suur osa pühendatud just avangardi ning sõltumatuse võimalikkuse küsimustele – kuivõrd on võimalik vaadelda kapitalismi kõrvalt – ning teistele teatri ning laiemalt loomingu valupunktidele.
Soome teatriteoreetik Jukka-Pekka Hotinen kirjutab nimetatud lehes: “Teatrite niinimetatud kriitilised seisukohavõtud ühiskondlikes küsimustes jäävad tähendusetuteks, kuni teatrisüsteem on üles ehitatud samade põhimõtete järgi nagu tema kriitika objekt.” Nende põhimõtete alla võib liigitada näiteks konkurentsikesksuse ning vastandumisideoloogia.
Lõpuks on see ilmselt küsimus, millega maadleb iga sotsiaalkriitiline kunstiteos. Ja see on ka küsimus, mis NO-teatri “Totut kuul” (lavastajad Tiit Ojasoo ja Kaspar Jancis) vaadates esile tõuseb. Mis positsioonilt ja kes keda kritiseerib, on selline kriitika üldse võimalik?
NO-teatrile iseloomulikult on “Totu kuul” väga füüsiline ja jõuline. See on ka varem avaldunud, viimatises “Hirvekütis” ning sakslase Sebastian Hartmanni käe all valminud “Stalkeris”, mis mõjusid mõlemad kohati lausa jõudemonstratsioonina. “Totus” on tänu keskkonnale seesama energia vaataja ees veidi kammerlikumas vormis. NO-teatrile iseloomulikuks võib lugeda ka seda, et mängureeglid paneb väga tugevalt paika lava (seekord siis huvitav kohavalik, tavaliselt leidlik lavakujundus).
Etenduse nimiosa mängib Risto Kübar (või Kaspar Jancis). Võttes lühidalt kokku tüki sisu, räägib see, kuidas Maal Lillekülas solidaarsuses ja sotsialismis elav Totu satub Kuule, kus ta näeb hoopis teistsugust elu, sellist, kus lihtrahvas vireleb ning valitseb rahadiktaat. Kui sealsed elanikud saavad teada, et Totu kosmoselaevas on peidus hiidtaimede seemned, haarab neid korraga nii iha parema tuleviku järele, kus kõigil oleks kõht täis, kui ka hirm valitseva korra kokkukukkumise pärast, mis kaotaks kõigi privileegid. Lõpuks satub sinisilmne Totu ka ise mahhinatsioonide keskmesse ning põgenemine kapitalistide haardest on ainus võimalus. Kübar täidab suurepäraselt oma füüsilise mänguga Totu imestava kannatajarolli, kiirates isepäist hirmu uue keskkonna suhtes. Ülejäänud trupp kehastab erineva ahnusastmega kuu-marakannide rolle, tõestades, et nad suudavad pea ilma igasuguste rekvisiitide-kostüümideta-lisanditeta publiku kaasa haarata.
Lavastuse väga oluline osa on Jancise muusika, mis oma vaimukate sõnadega ühest küljest on suunatud vaataja meele lahutamiseks, teatud mõttes isegi rebides tema tähelepanu “olulistelt teemadelt”. Teiselt poolt täidab see kontoriruumi ebahariliku eufooriatundega; siingi võib tõmmata paralleeli lasteetendusega, kuivõrd muusika tekitatav vabastavus paigutatakse meie “tõsises argielus” laste maailma.
Kapitalismist rääkimine ja selle kritiseerimine jääbki etenduse lõbususe-mängulisuse varju, nagu poleks lõpuks siiski suudetud teemaasetuse raskuskeset paika panna. Mitte et NO-teater oleks n-ö poolt vahetanud, ent osaliselt mõjub see justkui ülestunnistus, kui raske on nendest teemadest teatris tõepoolest kõneleda nii, et see oleks sisuliselt tõsiseltvõetav.
NO-teatri puhul tuleb arvestada, et tegu on noore teatriga (ja eriti noore trupiga), mis olles küll avalikkusse-meediasse suunatud üsna selge imidžiga, tegeleb ikkagi paratamatult alles eneseotsingutega. Võib-olla olekski õigem lasta rohkem ka laval paista sedasama otsingulisust, ebakindlust, mis ei peaks vastanduma millelegi, vaid oleks pigem justkui ülestunnistus.
Jättes lõpetuseks hetkeks lavastuse kui tõlgenduse kõrvale ning minnes algmaterjali juurde, siis võib esitada eraldi küsimuse ka selle kohta, kuivõrd Nossovi raamat on/oli iseseisvalt oma lugeja arvates kapitalismikriitiline või kuivõrd paistab see kriitika lõbusate sõnamängude ning suurte seikluste varjust tegelikult välja. NO-teater seikleb aga Maarjamaa kontorites veel mõnda aega, et meie meeli kontorikeskkonnas rikastada ja kas või natuke endaga kaasa mõtlema togida.