Ometigi on uus film varasema loo jätk vaid tinglikult: „Päikesest rammestunud 2. Eestpalve” jätab tegelikult mulje sõltumatust linateosest, millesse on lihtsalt hästi sobitunud Mihhalkovi varasema teose värvikad tegelaskujud ning nende keerukas taust. Kes teab, võibolla ongi Mihhalkov oma värske filmi kunagise hiilgetöö järjeks nimetanud vaid seepärast, et tekitada rohkem vaatajahuvi ning vältida pikki selgitusi, kes on kes. Ning kui veelgi täpsem olla, siis ei mõju uus film ka ise mitte ühe tervikliku loona, vaid pigem üksteise otsa lükitud pikaldaste episoodide seeriana, kusjuures nende omavaheline seos on rohkem mõttelist kui narratiivset laadi.
Peategelane sõda
Selles, et sõda võib olla kunstiteose aineseks, pole mõistagi midagi eriskummalist. Tõsiasi, et maailma suurima käibega tööstus on sõjatööstus, pakub iseenesest võimaluse esitada inimloomuse ja ühiskondlike väärtusskaalade kohta nii mõnegi olulise küsimuse. „Päikesest rammestunud 2” puhul võiks ühtpidi öelda, et selle filmi peategelaseks ei olegi mitte üks või teine tegelaskuju, vaid sõda kui selline, sõda kui nähtus. Tegelaskujusid, isegi peategelasi jälgitakse ju filmis pikkade pausidega ning tavatult kaalukas roll on jäetud mitmetele pikkadele ja mastaapsetele massistseenidele. Pealegi seda, et sõjast on võimalik teha filme ka n-ö abstraktselt, ajades sõjast segamata ka poliitikat, on filmiajaloo jooksul juba korduvalt tõestatud. Võtkem näiteks Terrence Malicki „Peenike punane joon” või Francis F. Coppola „Tänapäeva apokalüpsis”: esimene kajastab tegelikult inimese „valgustumist” tingimustest sõltumata, teine aga uurib inimhinge pimeduse üdi.
Mihhalkovi uue filmi puhul on ajuti tunda sama püüdlust, ent enamasti tal seda eesmärki siiski täita ei õnnestu. Esimestest episoodidest alates (nn poliitkurjategijate massimõrv Nõukogude koonduslaagris, vaenlase takistamiseks silla õhkimine oma rahva elu hinnaga jne) püüab Mihhalkov vaatajat veenda, et otsuseid, mida langetatakse sõja käigus, ei kaaluta tavaliste väärtushinnangute kategoorias. Ometigi pole ka need poliitiliselt poleemilisemad episoodid vabad kõikehõlmavast patriotismi hõngust ning mingi neutraalse, puhtkunstilisest taotlusest lähtuva positsioonini Mihhalkov selles filmis ei jõua. Kui sõda ka on selles filmis „abstraktne pimedus” või kurjus, pole see siiski mitte lihtsalt sõda, vaid sõda vaenlase vastu, mistõttu ühe poole vägivald on ikkagi õigustatum kui teise oma. Ilmselt sel põhjusel ei vaeva Mihhalkov end ka ajaloolise tõepärasuse või täpsusega; näiteks jääb ebaselgeks, millist „Nõukogude” merd peaks kujutama filmi keskossa jääv mere-epopöa, samuti on natsidest agressori maaletung kuidagi liialt rõhutatult halba kuulutav, et teadvustada, kuidas NSV Liit oli ise selleks ajaks juba vallutanud osa Poolat, Balti riigid jne.
Kunstiliselt on seevastu mõnevõrra häiriv, et laias plaanis jäävad kõik tegelaskujud filmi kolme tunni jooksul üsna muutumatuks. Suurima muutuse teeb läbi ehk peategelase Kotovi tütar Nadežda (mängib Mihhalkovi enda tütar Nadežda Mihhalkova), kellele filmi rännak tähendab teatud süütusest ärkamist ja olukorra adekvaatsemat teadvustamist. Ent temagi jääb kogu filmi jooksul siiski hea-halva polaarsuse ühte otsa. Jah, ka head, positiivsed kangelased eksivad ning kogevad inimlikku segadust või suutmatust, ent nad teevad seda alati vaid asjaolude sunnil ning nad ise on siiski oma südames alati „head”. Seda kõike võiks ju isegi uskuda, kui seda ainult poleks nii kõikehõlmavalt rõhutatud. Nikita Mihhalkov ise on kinnitanud, et tegi selle film sooviga „näidata, millise kõrge hinnaga võit vaenlase üle saavutati” ja suunata sellega oma filmi ennekõike just vaenlase, mitte sõja vastu. Ehk just seetõttu jääb Mihhalkovi poliitiline kriitika, näiteks stalinismi paljastades kuidagi poolele teele ja on justkui „rammestunud”. Kaudselt toob „Päikesest rammestunud 2. Eestpalve” meelde teise kuulsa filmilavastaja Mike Nicholsi filmi „Charlie Wilsoni sõda”, kus juttu Ühendriikide põrandaalusest relvatarnest 1980. aastate Afganistani.
Heade näitlejate ja mõistliku huumoriga üles võetud loos oli ennekõike üks poleemiline stseen: kui ameeriklased on lõpuks suutnud afgaani mässulistele kätte toimetada Nõukogude hävituslennukite allalaskmiseks pädeva sõjatehnika ning see lõpuks käiku lastakse, järgneb võidujuubeldus kommunistliku vaenlase kui kurjuse üle. Reaalsuses on aga tõsiasi, et tolle „kurjuse” lennuki piloodiks võinuks olla ka mõni leedulane, grusiin või eestlane, kes sõdis käsu korras ja hirmust vallatuna. (Muide, „Charlie Wilsoni sõda” Venemaal kinodesse ei lastudki.) Mihhalkov on oma filmi samuti põiminud eri rahvustest ja eri usutunnistusega sõdureid, mõnevõrra segaseks jääb ainult, kas seda on tehtud vaataja veenmiseks, et Nõukogude armees langes eri rahvuste esindajaid, kes kõik väärivad austust, või siis hoopiski kinnitamaks vaatajale kontseptsiooni ühest suurest „nõukogude rahvast”, kes võitleb patriootlikult oma ühise kodumaa eest. Arvestades, et sellised tegelaskujud on mõnedes stseenides tavatult esiplaanile tõstetud, on igatahes ilmne, et sellel on oma tagamõte – nagu sel oli tagamõte ka Mihhalkovi eelmises filmis „12”.
Tehislik kunstipärasus
Tõsi, Mihhalkovi uues filmis on kaadreid ja episoode, kus poliitika on kõrvale jäetud ja teadvustatud üldinimlikke väärtusi. Eriti finaalis hetkeks näidatav lapse sünd mõjub laastatuse ja lootusetuse kontrastis vägagi võimsalt. On ka teisi episoode, mis on teostatud eheda stilistikaga või tehniliselt huvitavalt üles ehitatud. Näiteks külarahva küüniajamine, olgu pealegi klassikaline, nõukogude aja filme meenutav sõjastseen, on ometigi meeldejääv. Ent tervikuna mõjub „Päikesest rammestunud 2” siiski ootamatult primitiivsena ja selle taotluslik kunstipärasus tehtuna. Jääb ainult uskuda, et tegelikkuses oli sõda palju kõledam, kui Mihhalkov on seda suutnud oma paljude eriefektidega näidata. Isegi kõige jõledamas laibastseenis jääb taustale heljuma kujuteldav roosa lindike või kullapuru. Episoodist episoodi võib tajuda, et filmi sügavam mõtestatus on libisenud režissööril käest (muu hulgas näikse Mihhalkov vahepeal kuulnud, et väga kunstipärane oleks kaadreid lõputult venitada) ning filmi kulminatsiooniks polegi ta osanud välja mõelda paremat lahendust kui seada oma tütar keset talve surevale sõdurile oma rindu paljastama. Kas selles tulekski näha rahva suurimat ohverdust?
On ilmne, et filmiga „Päikesest rammestunud 2” on Mihhalkov üritanud luua eepost: seda kinnitavad nii stseenide mastaapsus kui ka peategelaste järeleandmatu kangelaslikkus. Lõpptulemus on aga kõigest hoolimata (suurejoonelised dekoratsioonid, kuulsad näitlejad jne) välja kukkunud rohkem mehhiko seebiseriaali moodi, kus esimese kolmesaja jao järel pole ikkagi selge, kas kogu lool oli üldse mingi tähendus, ning selles selguselejõudmiseks tuleks ära vaadata ka järgmised kolmsada jagu. Antud juhul siis järgmised kolm tundi, sügiseks kavandatud järje „Päikesest rammestunud 3” näol. Stiilide arusaamatu segunemine väljendub ka filmi muusikas, mis pendeldab pidevalt kusagil Scorsese „Kristuse viimaste kannatuste” meditatsioonide (Peter Gabrieli muusika) ja von Trieri „Antikristuse” kurjakuulutavate trummelduste vahel. Teleseriaalile omaselt nõuab Mitja (Oleg Menšikov) filmi lõpus paaniliselt: „Öelge mulle kohe, mis siis ikkagi peategelasest sai?” Ning sellele vastatakse: „Sellest juba meie järgmises osas.”