Eelmise aasta lõpus ilmus „Avatud Eesti raamatu“ sarjas Jaak Panksepa ja Lucy Biveni teos „Vaimu arheoloogia“, mille on inglise keelest tõlkinud Krista Kallis ning mida on sisuliselt aidanud toimetada psühhofarmakoloog ja käitumise regulatsioonimehhanismide uurija Jaanus Harro. Viimane on kirjutanud eestikeelsele väljaandele ka väga südamliku järelsõna. On täiesti kindel, et see suurepärane raamat on leidnud laiemas avalikkuses teenimatult vähe tähelepanu.

Andrus Kiviräha või Valdur Mikita müügitiraažideni on peaaegu tuhandeleheküljelisel teosel nagunii raske jõuda. Seda enam et kui raamatut poeletil sirvite ja selle suvalisest kohast lahti lööte, võite sattuda näiteks lausele: „Ometi on oluline rõhutada, et ajukoorepoolne töötlus on terve rea subkortikaalset seisundit kontrollivate protsesside kontrolli all, näiteks nende, mis kontrollivad atsetüülkoliini, dopamiini, noradrenaliini, oreksiini ja serotoniini taset ees­ajus, mis iga kognitiivse teo puhul toimivad käsikäes alati kõikjal leida olevate glutamaadi ja GABA närvirakkudega“ (lk 381).

Kui nõnda toimides on õnnetuseks satutud just mõne seda tüüpi lause või anatoomiaõpikute kõrgpilotaaži meenutava joonise juurde, võib tekkida ka keskmisest tublimal lugejal soov see 927 leheküljega raamat võimalikult ruttu käest panna. Aga ärge tehke seda! Lähtuge parem raamatule sissejuhatuse kirjutanud dr Daniel J. Siegeli soovitusest lugeda seda raamatut rahulikult, justnagu romaani. Ärge muretsege esialgu tundmatute terminite pärast ning ärge püüdkegi kõiki allikaid kontrollida või fakte meelde jätte, vaid „järgige seda põnevat lugu sedamööda, kuidas ta kulgeb!“ (lk 37). Kui nii teete, saate osa põnevast mõtterännakust, mis võtab kirglikult kokku erudeeritud teadlase elutöö ja kuvab veendunud ning laiahaardelise pildi inimloomusest selle kõige laiemas plaanis. Samasugusest tavalugeja arusaamisest ja sellest lähtuvatest mõtetest on kantud ka siinne mõtisklus.

Panksepa vajadus oma erialane maailmapilt kokkuvõtlikult kirja panna saab selgesõnalise kinnituse ka autorilt endalt. Selgitades posttraumaatilise stressi võimalike uudsete mittefarmakoloogiliste terapeutiliste ravimeetodite tööpõhimõtteid, annab Panksepp isikliku näite varal ülevaate ka oma keerulisest elukäigust. Sellesse mahtus väikelapsena põgenemine üle mere läände 1944. aastal, tütre hukkumine autoavariis, nii tema enda kui ka abikaasa füüsilised ja emotsionaalsed kannatused mitmesuguse vähiraviteraapia ajal jpm. Kirjeldades katsumusi võitluses järjekordse vähiravikuuri ja sellest tekkinud tõsiste tüsistustega, mil ta elu rippus sõna otseses mõttes juuksekarva otsas ning samas seisus oli parasjagu ka ta abikaasa, paneb ta oma prioriteedid selgelt kirja: „Olin surmani tüdinud ka meditsiinilistest emotsionaalsetest kõrvalmõjudest .. tundes sageli hirmu, et võin kaotada oma naise, oma elu ning võimaluse lõpetada see raamat“ (lk 770).

Vaimu arheoloogia

Filosoofias ja psühholoogias on pikka aega valitsenud ilmselt teoloogilise aluspõhjaga ajaloolis-kultuuriline diskursus, et „looduse kroon“ maailmas – inimene – on ainus mõtlev teadvuse ja hingega olend, vaid instinktidel baseeruva käitumisega loomade vastand. Kuna hinge, emotsioone ja eneseteadvust on peetud omaseks vaid inimliigile, on psühholoogias (aga ka filosoofias, pedagoogikas, sotsioloogias jne) inimaju uurimisel ja inimloomuse mõtestamisel olnud peamiselt tähelepanu keskpunktis ajukoore funktsioonid, mis tagavad meile loomariigist eristuvad kõrgemad kognitiivsed võimed. Panksepa elutöö, mis kõige suuremas osas seisnes loomkatsete käigus loomade aju ja käitumise uurimises, on aga veenvalt tõendanud, et inimene on tegelikult teiste imetajatega oma aju funktsioonide poolest märksa lähem, kui seda ollakse harjunud arvama. Inimene ei ole maamunale tekkinud eikusagilt, vaid on pika evolutsiooni vili, mistõttu on ka meie aju pigem teiste imetajate aju natuke edasi arendatud versioon, mitte täiesti uus ja teistsugune toode.

Nõnda ongi Panksepp ette võtnud „aju arheoloogia“ ja loomade aju ning käitumise uurimise kaudu üritanud välja selgitada kõigile imetajatele ühiseid aju kihte, mille otsa on piltlikult öeldes istutatud inimese ratsionaalne mõistus. Panksepp tegi seega kannapöörde varem rakendatud lähenemisviisis ja jõudis nii paljude põnevate avastusteni, mida on mahukas teoses ka tavalugejale täiesti jõukohases vormis efektselt kirjeldatud. Tema järeldus on, et kõigil uuritud imetajatel (sh inimesel) on seitse liigiüleselt väga sarnast peamist emotsioonisüsteemi: otsingu-, raevu-, hirmu-, iha-, hoolitsuse-, paanika- ehk kaotusvalu- ja mängu­süsteem. Need emotsioonisüsteemid toimivad ka inimaju n-ö vanemates kihtides ning on peamiseks sisendiks meie ajukoore kõrgematele mõtteprotsessidele. Neid emotsioonisüsteeme detailsemalt uurimata ja mõistmata ei vaatle me oma aju tervikuna ning nõnda jäävad meile kättesaamatuks ka paljude probleemide ja küsimuste juurpõhjused, olgu uuritavaks siis depressioon, ATH, narkootikumi­sõltuvus või lihtsalt õnne otsimine siin elus.

Siinse artikli formaadis ei ole kuidagi võimalik kokku võtta kõigi nende emotsioonisüsteemide detailsemat olemust ja toimimist, mistõttu keskendun vaid mõnele mõttearendusele, mis mul teost lugedes tekkisid.

Lõputu pürgimine õnne suunas

Tänu Panksepa ja Biveni uuringutele on saanud lõpuks teadusliku kinnituse, et evolutsioon on kujundanud inimese igavesti rahulolematuks otsijaks. Teisisõnu oleme looduse poolt seatud kogema suurimat õnne- ja rahuldustunnet keerulisi ülesandeid edukalt lahendades, kuid meil pole kunagi lootust mingi eesmärgini jõudes n-ö lõplikult õnnelikuks saada või jääda. Tuleb välja, et autorite „Otsingu“ emotsioonisüsteemiks ristitu on meie ajus see evolutsiooni jooksul arenenud ja geenide kaudu edasi antav mehhanism, mis paneb meid tundma mõnu väljakutsuvate probleemide edukast lahendamisest ning tundma vajadust avastada maailma enese ümber. See jõud on suur. Loomkatsetes on näidatud, et laborirotid on selle emotsioonisüsteemi ergutamise nimel valmis ennast surnuks töötama, unustades söömise. Ja eks ole samamoodi läinud ka nii mõnegi julgema maadeavastaja, alpinisti ja kosmonaudiga.

Tahame või ei taha, parimaks osaks jääb alati unistuse poole püüdlemine, mitte ihaldatu kättesaamine. See on ju eri sõnastuses üks kõigile teada käibetõdesid, kuid ometi on tore näha veenvat tõestust: me ei saagi sinna midagi parata, et see bioloogiliselt just nii on seatud. Ratsionaliseeri palju tahad, et elus on kõik hästi ning peaksin nüüd rahul ja õnnelik olema – ikka ja jälle ajab mingi ärevus uutele tegudele.

Raamatu järelsõnas on Jaanus Harro kirjeldanud, et veidi enne oma surma oli kolmandat ringi vähiga võitlev Panksepp saatnud Põhja-Eesti regionaalhaigla konverentsile oma videotervituse ning Jaanus juhtus seda koos oma väikse poja ja tütrega vaatama. Muidu ikka kannatamatu mitte veel kolmeaastane tütar Elise-Mare vaatas seda ingliskeelset tervitust rahulikult ning teatas siis kindlalt: „Tahan temaga rääkida!“ (lk 902). Kahjuks see soov jäi aga täitmata, sest üsna pea selgus, et Panksepaga saamegi suhelda ainult temast maha jäänud arvukate teoste kaudu. Seega saab ainult fantaseerida, missuguse elutarkusega oleks see tore onu kasvavat Elise-Maret võinud varustada. Kuidas siis saab inimene elus õnnelik olla? Jaak seletanuks talle ilmselt, kui tüdruk natuke kasvanud on: „Tuleb otsida endale eesmärk, mille poole püüdlemise teekond pakuks pidevalt väikeseid vahefinišeid, aga ükskõik mitmendasse jõuad, on ikka veel kuhugi järgmiseks edasi püüelda.“ Tundub, et Hesse on „Klaaspärlimängus“ raviplaaniga päris õigel teel …

Inimene kui sotsiaalne loom

Mahukas teos jätab väga palju ruumi edasiarenduseks ja enesepeegelduseks lugejale endale. Autorid rõhutavad peaaegu igal sammul, et inimese aju täpsest toimimisest on ka tänapäeva tippteadusel veel suhteliselt ähmane ettekujutus. Pealegi tegeletakse siin ainult n-ö madalamate aju kihtide hallatavate afektide ja emotsioonide uurimisega ega vaadelda süviti ajukoore kognitiivsete võimekuste sisse. Seejuures ei ole aga kahtlust, et inimese puhul omavad ka need kõrgemad protsessid, mille abil õpime elu jooksul ratsionaalselt oma emotsioonidest lähtuvaid tunge paremini juhtima, lõpptulemuses olulist rolli.

Nõnda jääb näiteks täiesti lugeja enda edasiseks mõttetööks, kas ja kui palju esitatud uus ja värske pilk inim­olemusele aitab seletada ühiskonnas ilmnevaid fenomene meie ümber, mida päevast päeva näeme. Panksepp ütleb, et kirjutas raamatu lõviosas aastal 2009 ja teos on originaalis ilmunud aastal 2012. Seetõttu ei leia raamatust ka mitte ühtegi viidet ühismeediast tingitud muutustele ühiskonnas või näiteks nutitelefonide mõju kohta laste arengule. Mõistagi, esimene nutitelefon Iphone tuli Ameerikas müügile 2007. aasta lõpus ja oli esialgu kättesaadav vaid väga vähestele (ja kindlasti mitte igale lapsele) ning näiteks aastal 2008 oli Facebookil maailmas alla 200 miljoni kasutaja (tänaseks üle kolme miljardi), mistõttu need probleemid ei olnud raamatu kirjutamise ajal veel sellisel kujul pead tõstnud.

Paratamatult viis emotsioonisüsteemide ja neist lähtuva käitumise demonstreerimine mõtlema ka noile uuematele nähtustele. Nutitelefonide kasutamine tekitab tõestatult (eriti väikelaste puhul) otsest sõltuvust. Biokeemiliselt väljendub see aju dopamiini­taseme tõusus, mis tekitab ajus heaolu- ja õnnetunde. Panksepa järgi ei ole aga seesugune tõus midagi muud kui eelkirjeldatud „Otsingu“ emotsioonisüsteemi biokeemia: naljakate või üllatavate videoklippide vaatamine või suhteliselt lihtsakoeliste mänguülesannete edukas lahendamine nutitelefonis käivitab aju kõige nakatavama emotsioonisüsteemi ning polegi enam vaja alpinistiks või kosmonaudiks hakata. Panksepp käsitleb põhjalikult ka mängusüsteemi olulisust, eriti laste kasvamisel, ning seostab vähese füüsilise mängu (müramise) lapsepõlves otseselt tähelepanuhäirete ja ATH-diagnooside arvu kasvuga lääne ühiskonnas. Tuleb vist nentida, et nüüdseks on see probleem ainult süvenenud ja ilmselt on nutitelefonide laial kasutusel sellele päris suur mõju olnud.

Ühismeedia edukas pealetung viimastel aastatel on ilmekalt välja joonistanud, et inimesed on erakordselt motiveeritud saavutamaks positiivset tähelepanu. Ilmselt on seegi määratud evolutsiooniga: meile on väga oluline meie prestiiž. Igale ühismeedia kasutajale meeldib vaadata, mitu meeldimist ja jagamist on osaks saanud tema viimasele postitusele, ning vaimukuse peale tulles või erakordsete sündmuste tunnistajaks sattudes tekib kohe kiusatus haarata telefon filmimiseks või postitamiseks, et mind ikka tähele pandaks ja neid meeldimisi tuleks. Sama tungi ajel matkivad ka noored edukaid ühismeediastaare, teinekord narruseni, motivaatoriks ilmselt ikka need potentsiaalsed ihaldatud jagamised ja meeldimised.

Niisiis, kas see, kui oluline on igale inimesele tema „sotsiaalne positsioon karjas“ ja selle kinnituseks saadav positiivne (ühismeedias suisa mõõdetav) tähelepanu, on samuti tingitud mõnest ürgsest seni veel avastamata emotsioonisüsteemist? Või on see pigem juba kirjeldatud süsteemide ja meie kultuuri koosmõju produkt? Igal juhul tundub nende fenomenide kütuseks olev käitumismuster nii ühtne ja tugev, et ju see pärineb samuti mõnest aju vanemast osast, mida me ratsionaalselt liiga palju mõjutada ei suuda.

Seejuures usun, et ühismeedia on vaid efektiivne vahend, mis selle evolutsiooni soodustatud käitumismustri ilmekalt välja joonistab. Ka enne ühismeedia tulekut tahtis iga nooruk olla edukas ja kuulsaks saada – olgu siis laulja või näitleja, sportlase või teadlasena, vaatamata sellele, millises ühiskonnas ta üles kasvas. Või vaadelgem kriitiliselt iseennast: mis motiveerib mind siin seda artiklit praegu kirjutama? Kindlasti on see väga hea viis lugemisel kogunenud mõtted ka enda jaoks korralikult süstematiseerida, aga küllap on siin midagi siiski veel …

Vaba tahe ja inimese hing

Kõik teavad, et peab toituma tervislikult ja rohkem liikuma, tegema teistele ainult seda, mida tahame, et meile tehtaks, mitte suitsetama ega alkoholi tarbima, rääkimata kangematest mõnuainetest. Samuti teame, et ei lotopileti ostmine ega kasiinos käimine lahenda meie finantsprobleeme ning tundide viisi nutitelefonis midagi tarbides raiskame vaid oma lühikese elu väärtuslikku aega. Ratsionaalselt võttes teame kogu aeg, mida oleks mõislik teha või peaks tegema, aga miks ometi erineb siis tegelik elu sellest kõigest nii põhjalikult? Kas me siis ei tahagi kõiki neid häid asju?

Vaba tahe on klassikalise filosoofia käsitluses, alates Descarte’i sedastusest „Mõtlen, järelikult olen“, selgelt ülepaisutatud illusioon inimmõistuse ratsionaalsest kõikvõimsusest. Tõsi, vaba tahe ja võime oma käitumist suunata esineb ajukoore kõrgemates kognitiivsetes mõtteprotsessides. Seejuures kohtab seda ilmselt ennekõike inimeste puhul, kes on iseenda käitumist rohkem analüüsinud ja kõrvalt vaadanud. Kuid Panksepp näitab veenvalt, et lõviosas määravad tegeliku käitumise ära imetajate evolutsiooni jooksul arenenud emotsioonisüsteemidest tingitud käitumismustrid, mis antakse geenidega kaasa, ning vaba tahte osa on keskmise inimese elus palju väiksem, kui ollakse harjunud arvama.

Näiteks vaba tahte küsimust mõtestanud populaarne tänapäeva mõtleja Yuval Harari on jõudnud loodusteadlaste uuemate avastuste sõiduvees loogilisele järeldusele, et mida targemaks saadakse nende fenomenide osas, kus vaba tahe on pigem näiline ja aju on programmeeritud käituma teatud sisendite korral kindlal viisil, seda kehvemini toimib ka lääne demokraatlik ühiskonnakorraldus. Mis vabadest valimistest saab enam rääkida, kui kellegi käes on algoritm, mille abil oma soovide järgi ühiskondliku arvamuse kaudu valijate vaba tahet programmeerida. Parimal juhul tekib nende mõjutajate vahel konkurents, aga siis on ju tegemist algoritmide võistluse, mitte demokraatiaga.

Ka Eesti ühiskonnas on sel suvel olnud kõneks Salga tegevus viimaste valimiste eel, kuid tuleb siiski mõista, et tegu on vaid esimeste statistikal baseeruvate katsetustega, mille peale meenub anekdoot teadlasest, kes järeldas, et kui kirbul kõik jalad alt ära tõmmata, jääb ta kurdiks, sest kui talle öelda „hüppa“, siis ta enam ei hüppa. Mis saab aga siis, kui mõni ChatGPT, või veel hullem, Tiktok, Facebook või Elon Musk selle päriselt käppa saab?

Raamatust leiab ka muid väga põnevaid hüpoteese ja kõrvalepõikeid. Millal võis evolutsioonis hakata tekkima organismidel enese kui autonoomse üksuse tunnetus, mida nimetame arenenumal kujul nüüd oma hingeks või egoks ? Kellel hing tegelikult loomariigis peale meie veel olemas on? Kus hing meie kehas füüsiliselt asub? Mis on uni ja milleks seda vaja on? Kuidas paremini aidata ATH-diagnoosiga last? Kuidas aidata patsiendil vabaneda ärevushäiretest või koguni posttraumaatilisest stressihäirest? Kui Panksepal ei ole anda igale küsimusele teaduslikult tõestatud selget vastust, pakub ta vähemalt välja põneva hüpoteesi, mille paikapidavust võiksid uurida tulevased põlved.

Kokkuvõte

Kas inimesel on üldse teoreetiliseltki võimalik iseenda aju toimimist lõpuni mõista? Esmapilgul tundub selline perspektiiv ka hirmutav: kaoks ju sellega kogu inimolemuse salapära ja mõistatuslikkus, mis on kogu meie kultuuri ja elu alus. Aga lähtudes paradoksist, et universumi viimase detailini täpseks kirjeldamiseks ja modelleerimiseks läheb paratamatult vaja teist vähemalt sama suurt universumit, tundub, et kogu oma nüansirohkuses ei ole see üksikindiviidi tasandil nagunii võimalik.

Kui tulla lõpetuseks tagasi Jaagu ja nüüdseks juba natuke suuremaks saanud Elise-Mare hüpoteetilise vestluse juurde, tundub küll, et Jaak on meile kinkinud ühe ideaalse puntra küsimusi, mida Elise-Mare ammendamatuseni uurida saab, kogedes teel ikka ja jälle neid võimsaid rahuldust pakkuvaid vahefinišeid, kus kõik saab justnagu selgemaks, kuid mille juurest on ikka ja alati ka kuhugi kõrgemale edasi pürgida. Panksepa enda sõnul: „Nagu tunnistas Charles Darwin, on teadmistel, mida ammutame, sügavad järelmid inimeseks olemise mõistmisel. Liigina on meil enda kohta veel palju teada saada. Mida me ootame?“ (lk 814).

Omalt poolt julgen lisada, et ilmselt aitaks Elise-Marel eluga rahul olla ka suurem avalik ja erialane tunnustus, mida Jaagul oma elu jooksul ehk veidi nappis. Nii see omas valdkonnas korraliku kannapöörde teinud talentidega ikka olema kipub. Jaak Panksepp on endast maha jätnud ühe paadunud bibliofiili mahuka nahkportfelli, mille lähem uurimine võib esialgu ehk isegi natuke hirmutada. Julgematele, kes söandavad siiski portfelli sisse piiluda, vaatab suure ja põneva paberikuhila seest vastu ka üks vägagi maitsev ja pika säilivusajaga tort. Head maiustamist!