Kui kuskil, siis Eestis peaks olema lihtne mõista, millised järelmõjud ühele linnale või ka riigile on sellel, kui linna osaks langeb kas või ainult ühe või mõne ala läbiviimine. Lenini-nimeline palee lamab muinsuskaitse-alusena ja peaaegu varemetena mere ääres, takistades linna arengut ja põhjustades aasta-aastalt suuremat kulu (saamata tulu kõrval). Isegi Ameerika kasiinomiljonäride kavalusest pole piisanud kolossile uue elu sissepuhumiseks. Iga päris-olümpialinna kraesse ei jää selliseid aga mitte üks, vaid kümneid. Pealegi, mida jõukamaks saab inimkond, seda leidlikum on ta ka uute ja aina totakamate spordialade väljamõtlemisel. Ja linnad muudkui ehitagu.
Olümpiamängude korraldamist peab nii mõnigi linn kasulikuks seetõttu, et siis saab linnale kui turismiobjektile, aga ka äritegemise ja elamise kohale kõvimat võimalikku reklaami teha. Aga mida aeg edasi, seda enam on korraldamine taskukohane ainult suurlinnadele. Tegelikult on tänasenigi mänge korraldanud vaid suurlinnad, Antverpeni ja Helsingi ammuse erandiga. Viimanegi sai võimalikuks vaid sõjajärgse paastumeeleolu tõttu. Ja küsimus on, kas ja milleks on neil suurlinnadel üldse reklaami vaja. Kas mõni ei tea mängudeta, kus asub Rio de Janeiro? Kas Peking jõudis maailma turismi- ja ärikaardile alles aastal 2008 ja tänu OMile? Kuidas võis küll London mängudeta saavutada Euroopa suurima turismilinna positsiooni? Tõsi, Londonis on mänge peetud ka varem, ju ehk on senine turistide voog 1948. aasta mängude järelmõju. Kui tulevikus peaks mängude korraldamisel eelistatama tundmatuid või vähe tuntud suurlinnu, siis kolivad mängud peagi kuskile Mumbai või Lagose slummidesse, sest kõik Euroopa suurlinnad on juba lõputult tuntud ja uute suurlinnade teket pole siin ette näha. Veel on võimalik, et mõni kullavarude all vankuv emiir või šeik lööb enne nafta otsasaamist kuskile kõrbe täiesti uue ja ühekordselt kasutatava olümpialinna püsti. Ja miks mitte näiteks nii, et kogu värk on ühe hoone sees. Küllap mõni nn staararhitekt selle ka valmis joonistaks.
Mängude kaitse ja majandusliku põhjendamise otsitud argumentide hulk on lõputu. Kuid sisuliselt pole tegu muu kui kapitalismi stimuleeritud raharalli ja tarbetu hooplemisega. Mida küll annab peatuseta paisuvate olümpiamängude aina hoomamatum segapuder juurde kõikide eraldi peetud MM ide summale? Ei enamat kui Joosep Tootsi uus külvitehnika köstri põllulapil. Mida suuremaks kasvavad mängud, seda vähem on otsustamise juures ka moraali ja põhimõtteid. Pärast Pekingit polegi enam sel teemal millestki rääkida, kõik väärtused läksid „tõusva Hiina” turgudele pääsemise nimel kõige liha teed. Ka Gruusiale kallale tunginud Venemaa jäi rahuaatest kantud mängudel täiesti karistamata, sest „sportlased polnud ju süüdi”.
Kui olümpiamängud ei täida korraldajate majanduslikke ihasid ega teeni ka maailmapoliitika õilsaid eesmärke (ilm on sõjakoldeid ja häda täis ning keegi ei tea, mitusada tavalist Põhja-Korea elanikku sm Kimi rahuloluks nälgima peab, et üks olümpiatõstja korralikult toidetud oleks), kui tippsportlaste kangelaslikul tegutsemisel olgu õhus, maal või vees pole ka tõsisemat kasvatuslikku mõju, siis mis mõte võiks üldse olla tippsportlaste tootmiseks aja, ressursi ja tähelepanu kulutamisel?
Mingi usutav eesmärk elukutselisel sporditegemisel ja selle luksuslikul paraadüritusel olema peab, demokraatlike riikide mõistuspärane ühiskond ei tohiks eesmärgitut tegevust ju toetada. Vähemasti Eestis ei ole küll ei poliitilisel ega ametkondlikul tasandil suudetud sõnastada, mil moel saavutusspordi mahitamine ja rahastamine üldist hüve võimalikult paljude jaoks kosutab, mille poolest üldse sportlase „amet” on küpses ühiskonnas väärikas tegevusala. Tõenäoliselt seetõttu, et tänapäevases keeles polegi see sõnastatav. Fantaasiavaene Homeros ei taibanud Achilleuse kangelastegude imetlejate seisundi kirjeldamiseks kasutada väljendit „emotsioon on laes”, kuid muus osas sarnaneb keskmise spordireportaaži erikeel küll pigem kangelasajastu arhailise ja piduliku kui tänapäevase ratsionaalse ühiskonna käibekeelega. Nagu see keel, on oma aja ammu ära elanud ka selle abil kirjeldatav mänguline inimtegevus ja eriti selle tipmine, tasu eest tehtav osa. Lõppevat nädalat iseloomustavalt: parem üks Michal peos kui kolmkümmend kaks sportlast mängudel.