Pärast seda, kui Kronos oli oma isa Uranose võimult tõuganud, valitses ta koos oma õdede-vendadega maailma õnnelikult, välja arvatud üks väike aga – ennustuses seisis, et kord saabub päev, mil Kronose poeg teeb oma isaga sama, mida see Uranosega. Seetõttu sõi Kronos kõik oma lapsed kohe pärast sündi, kuni tema naine Rhea koos Gaiast ämmaga vanamehe üle kavaldasid ja talle vastsündinud Zeusi asemel mähkmetes kivi lõugade vahele pildusid. Zeusist sai hiljem poliitilise/jumaliku põlvkonnavahetuse eestvedaja, ja loomulikult läks kõik vägivaldselt. Zeus söötis oma isale kõigepealt midagi sisse, mis sundis teda kõik söödud lapsed välja oksendama, ning ühise jõuga võitis Zeusi põlvkond taevase sõja ning asus ise rahvale valitsemisteenust pakkuma.
Aga nagu taevastes sõdades ikka, olgu need kreeka, germaani või skandinaavia päritolu, ilmneb kõrvalnähte- ja mõjusid. Tavaliselt on tegu kannatustega, mis saavad osaks väiksematele vendadele ehk inimestele. Perekondliku arveteklaarimise käigus jääb suur missioon, miks keegi üldse jumalaks on edutatud (tänapäeval siis poliitilise võimu juurde), tagaplaanile. Vana-Kreeka õnn sai enne otsa, kui nad oleksid suutnud Olümpose jumalatele põlvkonna- ja võimuvahetuse välja mõelda. Täpsemalt öeldes, õitsevate kunstide, filosoofia ja teaduse tingimustes oli jumalatega niikuinii aina vähem peale hakata, nad ei sobinud enam muuks kui lihtrahva lõbustamiseks. Kui aga olümposlaste mütoloogias oleks jõutud võimuvahetuseni, ega seal oleks saanud väiksema kirega kui Gruusia valimistel.
Kui me ühiskondliku elu kriginad pärinevad erakondade siseelu tormidest, siis on kodanikel igatahes asjakohane küsida: kas siis tõesti on põlvkonnavahetuse vägivaldne iseloom otse mütoloogilistest aegadest pärinev paratamatus? Ja kui nii, siis kas ka kõik muu, nagu näiteks Zeusi liiderlikkus, Hera kiivus, Aphrodite edevus jne on sama paratamatud? Kui need on vältimatud ohvrid enne uue põlvkonna võimulepääsu ja endisest veel kuldsemat rahuaega, siis ei peaks protsessile üldse mingit tähelepanu pöörama. Kuid sama hästi võib skeptik küsida: kas seda lõppematult kraaklevat ja tülitsevat jumalate jõuku on mõistlik ja vajalik pidada või peaks neid ühiskonnaelu fookusest hakkama umbes samuti vaikselt välja nihutama, nagu seda tegid keisrite ajastu roomlased?
Kui templisse lähed ja jumalaga kõneleda püüad, küllap ta juba ütleb, et kehtivale jumalate süsteemile ei ole alternatiivi ja kui siin liiga palju lobisema hakatakse, võivad nad vabalt mõne Trooja sõja vallandada, mis toob kõigisse taredesse leina ja viletsust. Aga miks nendega peaks kõnelema? Mütoloogilisest maailmast võib ju lihtsalt mööda vaadata ja ta ei saa sulle mitte midagi teha. Kreeklastelt laenatud jumalad Roomas olid jutu järgi endistviisi võimsad, ent kui Constantinus Suur nad ühel päeval lihtsalt kogu komplektina riiulisse tõstis, ei suutnud nad mitte midagi teha. Küllap olid end nurka värvinud, arvataks tänapäeva poliitslängis. Ja õigupoolest polnud mütoloogiliste olendite ühiskonnast väljaarvamine mingi Constantinuse leiutis, Epikurose õpilased olid seda kõike teadnud ja õpetanud juba sajandeid.
Kui meie omad Toompeal siiski arvavad, et nende ühiskondlik pärisosa ongi antiikmütoloogia stseenikeste mahamängimine tüdinud publikule, eks siis muudkui jagagu rollid ja andku tuld, kuid see tsirkus peaks juba rangelt isemajandamise ja omatulude, mitte riikliku toetuse või kultuurkapitali stippide najal toimuma. Ja ka selles olukorras jääb õhku küsimus, miks just see episood, muinaslugusid on ju palju ja igaühes midagi õpetlikku. Paar ministrit valitsuses juba annab sellele vastust, etendades tükki Grimmi vennaste kirja pandud vahva rätsepa loost, kus rätsepa likvideerimise ülesande saanud hiiglased meistri kavaluse tõttu hoopis üksteist suurte kivirahnudega loopima hakkavad – ja mitte esimese vereni, vaid ikka lõpuni välja. Olümposel on asi selge, pealik abiellub oma õega ja valitseb igaveses rahus. Aga kes ja kus on Eesti vahva rätsep?