Eestis kaitseb doktorikraadi 200–250 inimest aastas.1 Pärast doktorikraadi omandamist on teadlaskarjääri soodustav etapp järeldoktorantuuri läbimine. Vastavalt SA Eesti Teadusagentuur tellitud uuringu tulemustele läheb aga üsna tihti nii, et järeldoktorantuuri läbinud teadlased ei naase kodumaale, vaid otsustavad karjääri jätkata välisülikoolides ja teadusasutustes.2 Eesti Noorte Teaduste Akadeemia (ENTA) otsustas lähemalt uurida, millised tegurid soodustavad ja millised takistavad noorteadlastel Eestisse naasmist.
ENTA küsitluses osales 40 välismaal õppinud-töötanud või sealt naasnud noorteadlast. Vastanutest 19 on naised ning 21 mehed vanuses 23–45 eluaastat, vastanute keskmine vanus 33. Enamik (24 inimest) küsitluses osalenutest on oma bakalaureusekraadi saanud Tartu ülikoolist, kuid vastanute seas on ka Eesti maaülikooli (6), Tallinna ülikooli (4) ja Tallinna tehnikaülikooli (1) lõpetanuid. Kuus uuringus osalenut on kõrghariduse omandanud mõnes välisülikoolis. Suurem osa küsitlusele vastanud noorteadlastest (29) on loodus- ja täppisteaduste erialadelt, seitse humanitaarteadustest, kaks sotsiaal- ja kaks meditsiiniteaduste erialadelt.
Suurem osa vastanutest (29) õppis või oli õpingute jooksul õppinud Euroopas, mõni noorteadlane (2) oli õppinud Ameerikas ja mõni käinud kogemusi omandamas mitmel mandril. Näiteks kuus vastanut olid õppinud Euroopas ja Ameerikas; kaks noorteadlast Euroopas ja Aasias, ühe vastaja kogemusepagasist võis leida viibimisi Euroopa ja Austraalia ülikoolide juures.
Miks tulla Eestisse?
Küsimusele, kas olete plaaninud Eestisse tagasi tulla või juba tulnud, vastas 25 uuringus osalenut jaatavalt ning 15 „ei tea“. Eestisse naasti või tagasitulekut kaaluti peamiselt perekondlikel põhjustel, samuti väärtustati siinset suhtlusringkonda, puhast loodust, keelt ja kultuuri. Mõned vastanutest nimetasid Eestisse naasmise põhjustena ka paremaid karjäärivõimalusi, võimalusi algatada projekte ning luua oma teadusrühm. Siinjuures on oluline märkida, et vaid üksikud vastanutest nimetasid naasmise põhjusena head sidet ülikooliga ja otsest kutset tulla Eestisse teadlaskarjääri jätkama. Pigem tingis Eestisse naasmise vajaduse välisriigis õppimise toetuseks saadud stipendium (kahel juhul) või sisemine soov panustada just Eestis oma teadusvaldkonna arengusse.
Palusime noorteadlastel mõelda laiemalt ning nimetada tegureid, mis üldiselt soodustavad või soodustaksid noorteadlaste kodumaale naasmist. Vastustest nähtus, et tagasipöördumist soodustavad eelkõige perekondlikud sidemed (siinne pere, sugulased, sõbrad), kuid oluliste teguritena toodi esile ka puhas looduskeskkond, harjumuspärane (töö)kultuur ja toit. Leiti, et Eestis on hea keskkond laste kasvatamiseks, siin antav haridus on heal tasemel ja paljudele kättesaadav.
Samal ajal leiti, et rohkem tuleks toetada naasnud noorteadlaste pere integreerumist. Ümberasumistoetused, mille puhul on vajaduse korral arvesse võetud ka perega ümberasumine, oleksid noorteadlaste silmis äärmiselt tänuväärsed. Rahalisest toest ehk rohkemgi tunnistatakse vajadust saada tuge ja nõu kaasnevate olmeprobleemide lahendamisel. Näiteks tõdesid uuringus osalenud noorteadlased, et tagasipöördumist hõlbustaks paljugi see, kui nad saaksid tuge ja abi lasteaia- või koolikohtade saamisel või leitaks töövõimalusi elukaaslasele. Noorteadlased tunnustasid heldet ja varasemast paindlikumat vanemahüvitise süsteemi, sest enamikus riikides on vanemad väikelapsega kodus lühemalt kui Eestis ning kiiresti tööle naasmist peetakse seal normaalseks. On ju teaduse ja teadlase arengus isegi aastane eemalolek teadustööst suhteliselt pikk aeg. Välismaa ülikoolides karastuse saanud noorteadlased leidsidki, et tippteaduse tegemisel on hädavajalik, et töösse ei jääks mitmeaastast pausi näiteks sellepärast, et lastele ei leidu lasteaiakohta. Eestisse naasnud pere igapäevaelu lihtsustuks märgatavalt, kui lasteaia- ja koolikoht oleks neile garanteeritud ülikooli lähedal.
Kuna riikide koolisüsteemid erinevad üksteisest, võib ka Eesti süsteemi sisseelamine osutuda noorteadlaste lastele keeruliseks. Kindlasti oleks kas või noorteadlaste sellekohane nõustamisteenus suureks abiks.
Leiti, et Eestisse naasmist võiks motiveerida tagasipöörduvatele teadlastele mõeldud grandisüsteemi abil, mis aitaks talle tagada finantskindluse pikemaks ajaks ja annaks Eestile tuntava eelise teiste riikide tööpakkumiste ees. Samuti soodustaks teadlaste naasmist ülikooli alustava teadlase eelarve, millega on ette nähtud täiendavad vahendid tagasipöördunud või alustavatele teadlastele. Eneseteostusvõimalus huvitava tööpakkumise kaudu ja asutuse igas mõttes toetav vastuvõtt oleksid teadlase naasmisel suureks abiks. Siinjuures peeti suhteliselt vähest bürokraatiat Eesti asjaajamises ja IT-süsteemide tõhusust märgatavaks eeliseks võrreldes teiste riikidega.
Mis takistab naasmist?
Küsitluses osalenud pidasid kodumaale tuleku kõige suuremaks takistuseks vähest teadusrahastust, kuna rahalise kindlustunde puudumine pärsib märgatavalt ka noorte Eestisse naasmise motivatsiooni.
Välismaistes ülikoolides end koolitanud või seal töötanud noorteadlased tunnistasid, et võrreldes teiste riikidega on Eestis potentsiaalseid kohti teadusrahastuse taotlemiseks vähe ning ka konkurents taotlemisel ebaproportsionaalselt suur. Leiti, et tagasi tulevate teadlaste motiveerimiseks võiks olla veelgi rohkem pikemaajalisi grante, mille toel oleks võimalik luua oma uurimisrühm. Aga just oma teadusrühma kokkupanekut pidasid uuringus osalenud noorteadlased võimatuks ülesandeks, kuna rahalisi võimalusi kõrgel tasemel (rahvusvahelise) uurimisrühma kokkupanemiseks napib, kohalike teadlaste panusest jääb tihtipeale uute innovaatiliste suundade väljaarendamiseks väheseks. Pakuti välja nn karjäärirajamise stipendiumide süsteemi loomine. Leiti, et tenuurirajaga kohtadel tööle asumisega võiksid kaasneda täiendavad grandivõimalused paari täiendava inimese, ühe-kahe doktorandi või järeldoktori palkamiseks. Uuringus osalenud noored rakendusteadlased tõdesid, et näevad selget vajadust selliste täiendavate grantide järele. Peale palgakulude kataksid need ka loodava labori või infrastruktuuri kulud.
Peale ebapiisava teadusrahastusega kaasnevate probleemide olid noored teadlased kogenud ka raskusi tööturule sisenemisel. Esiteks on Eestis juba riigi väiksuse tõttu potentsiaalseid tööandjaid ja vabu töökohti vähe. Leiti, et ülikoolid peaksid soodustama põlvkondade vahetust ning panustada tuleb teadlaste ametikohtadele valimise läbipaistvusse ja õiglasse hindamisse, ükskõik kas kandideerib kohalik, välismaal elav eestlane või välismaalane. Olukorras, kus ametikohtade saamisel tuleb sageli konkureerida professoritega, kes on aastaid samas ülikoolis töötanud, leidsid küsitluses osalenud noorteadlased, et parimat kandidaati ei valita alati objektiivsetest kriteeriumidest lähtuvalt.
Eestisse naasmise teeb sageli veelgi keerulisemaks tõik, et side kohaliku ülikooliga on paljudel noorteadlastel katkenud. Paljud uuringus osalenud noorteadlased avaldasid lootust, et koduülikoolid hoiavad tulevikus paremini sidet välismaal viibivate (noor)teadlastega, kaasates neid ürituste ja projektide kaudu oma eriala arendamisse Eestis. Nenditi, et ühenduse säilitamine ja kohaliku teaduseluga kursisolek aitaks luua koostöösidemeid, mis äratavad huvi Eestis tehtava teaduse vastu, aitaksid saada parema ülevaate rahastusmudelitest ning valmistaksid naasvat noorteadlast ette siinseteks oludeks. Ühe tänuväärse sildava üritusena välismaal resideerivate noorteadlaste ja siinse teadlaskonna vahel nimetati Eesti Teaduste Akadeemia ja Eesti Noorte Teaduste Akadeemia koostöös korraldatud noorteadlaste konverentsi.
Seni lahendamata tähtsaks probleemiks, mis pärsib tugevalt noorteadlaste soovi kodumaale naasta, peeti teadlaste palgaküsimust. Uuringus osalenud noorteadlased leidsid, et Eesti kõrgkoolide üldine palgatase ei ole praegu akadeemiliste töötajate kvalifikatsiooniga kuidagi vastavuses ning esimeseks ülikoolide ees seisvaks ülesandeks on seega tagada teadlastele konkurentsivõimeline palk, ja seda mitte Eesti, vaid vähemalt Euroopa tasandil. Teise olulise lahendamist vajava teemana nimetati tenuurisüsteemi loomist, mis aitaks naasnutel vähendada ebakindlust tuleviku ees.
Takistava tegurina nähti ka tõika, et teadlased ei ole Eesti ühiskonnas väärtustatud, nende teadmisi ei osata ära kasutada. Välismaal kogemusi omandanud noorteadlased möönsid nukralt, et akadeemilistest ringkondadest väljaspool tunnevad nad, et doktorikraad on töökoha otsimisel pigem takistav kui abistav tegur. Seega leiti, et ülioluline on ühiskonnas väärtustada doktorikraadi omandamist, et kraadi kaitsnute töövõimalused ei piirduks vaid akadeemilise maailmaga, nagu praegu kipub olema. Uuringus osalenud noorteadlaste arvates peetakse näiteks erasektoris doktorikraadiga noorteadlasi sageli ülekvalifitseerituks. Samasugused tulemused ilmnesid muuhulgas ka SA Eesti Teadusagentuur tellitud uuringust, kust nähtub, et doktorikraad on erasektoris töökohale kandideerimise eeltingimuseks väga harva ja sedagi peamiselt uutes, väga kiiresti arenevates ning rohkelt uusi lahendusi vajavates valdkondades nagu nt IKT ja geenitehnoloogia.2 Selleks et suurendada teadlaste tööhõivet erasektoris, võiks riik küsitluses osalejate arvates pakkuda täiendavaid hüvesid, nt maksusoodustusi ettevõtetele, kes investeerivad teadus- ja arendustegevusse ning värbavad oma ridadesse doktorikraadiga spetsialiste Eestist või välismaalt. Leiti, et senisest enam tuleks toetada ka ettevõtlusinkubaatoreid jm initsiatiive, mis aitaksid näiteks kõrgtehnoloogilistel start-up-firmadel oma ideid teostada.
Olgugi et paljud noorteadlased naasevad Eestisse perekondlikel põhjustel, on teistele just perekond see põhjus, miks otsust kergekäeliselt vastu võtma ei hakata. Lisaks ilmneda võivatele olmeprobleemidele, nt elukoha, kooli- või lasteaiakoha saamine, nähakse probleemi ka ühiskonna suletuses võõrastele, eriti teisest rassist ja religioonist pärit inimestele. Ühe ühiskonna valupunktina mainivad noorteadlased ka naiste ebavõrdset kohtlemist.
Mida saaks veel teha?
Uuringus osalenud noorteadlased nägid selget vajadust riikliku strateegia järele, mis aitaks ühest küljest toetada edukate teadlaste naasmist ja teisalt motiveerida tugevaid uurimisrühmi (ka välismaalasest rühmajuhiga) Eestisse tulema ja siia jääma. Leiti, et riigi ja ülikoolide koostöös võiks strateegia ühe eesmärgina sündida tippteadlaste värbamise programm, mis oleks esmajoones suunatud (noor)teadlastele, kes on valmis suure rahvusvahelise grandiga (nt ERC) Eestisse tulema. Noorte hinnangul peaks selliste suure potentsiaaliga teadlaste Eestisse toomiseks koostama neile personaalsed pakkumised, mis võimaldaksid neil ka pärast grandi lõppemist teadustööd Eestis jätkata.
Noorteadlased tegid veel ettepanekuid, mis aitaksid rahuldada välismaal resideerivate noorteadlaste infovajadusi ning paranenud infovahetuse abil motiveerima neid Eesti konkurssidel osalema ning siinseid projekte taotlema. Näiteks leiti, et olemas võiks olla kõiki Eesti kõrgkoole hõlmav veebikeskkond, mis sisaldaks infot vabade akadeemiliste töökohtade kohta. Kuna akadeemiliste töökohtade konkursside kuulutuste lugemiseks tuleb külastada eraldi kõikide kõrgkoolide veebisaite ning seetõttu võivad mõne konkursi teated sageli kahe silma vahele jääda, siis võiks kõiki avatud konkursside kuulutusi koondav veebikeskkond leida palju tänulikke külastajaid. Vajadust nähti ka doktorikraadiga spetsialistidele pakutava karjäärinõustamisteenuse järele.
Täiendavaid ettepanekuid tehti Eesti Teadusagentuuri (ETAg) veebisaidi kasutajasõbralikumaks muutmiseks. Näiteks leidsid välismaal resideerivad noorteadlased, et ETAgi vahendatavatest rahastusmeetmetest saaks anda veelgi sisukama ülevaate: kellele konkreetne meede täpselt mõeldud on, mitu aastat ja millises mahus projekt kestab, kui palju kulub palgaraha jne. Leiti, et ETAgi lehel võiks olla võimalus eraldi kategooriates rahastusmeetmete tähtaegade kohta endale e-kirja teel teatisi tellida ning need teatised võiksid olla tõlgitud ka inglise keelde.
Täiendavaid ettepanekuid tehti teadust ja teadlasi väärtustava riigi maine parandamiseks. Näiteks leiti, et tuleb püüelda selle poole, et suudetaks võõrustada suurte erialaorganisatsioonide konverentse. Praegu jääb suurte rahvusvaheliste konverentside korraldamine sageli just selle taha, et siin ei ole konverentsikeskust, mis mahutaks tuhandeid osalejaid ja kümneid paralleelsessioone. Ka meie lennuühendused, eriti nt puudulik lennuühendus Tartuga, ei soosi suurkonverentside siia toomist.
Kokkuvõtteks
Mitte ükski meie uuringus osalenud välismaal resideerivast 40 noorteadlasest ei välistanud Eestisse tulekut, mis annab tunnistust sellest, et sobivate tingimuste korral ollakse valmis teadlaskarjääri siin jätkama. Üldistatult võib öelda, et noorteadlaste naasmist soodustavad eelkõige peresidemed, harjumuspärane kultuurikeskkond ning puhas loodus ja keskkond. Ometi tihti sellest ei piisa. Peamise raskusena nähakse toetava rahastusmudeli ja mõnikord ka inimressursi puudumist, mis võimaldaks siin luua oma uurimisrühm. Ka on Eesti tööturg oma väiksuse, samuti doktorikraadi vähese väärtustamise tõttu piiratud. Tihti valdab eemalolevaid teadlasi tunne, et neid siia ei oodata, seda eriti juhul, kui sidemed koduülikooliga on katkenud ja infovahetus hääbunud. Kuigi mitmed artiklis väljatoodud aspektid ei ole kergesti ega kiiresti lahendatavad, siis mõtteainet ja sisendit edasisteks diskussioonideks ja otsusteks peaksid need andma. Selge on see, et noorteadlased oleksid valmis andma oma panuse Eesti teaduse arendamisse, kuid ootavad selleks tuge ja võimalusi.
Eesti Noorte Teaduste Akadeemia tänab kõiki küsimustikule vastanud noorteadlasi oma mõtete jagamise eest. Samuti oleme tänulikud professor Irja Lutsarile Tartu ülikoolist olulise panuse eest küsitluse koostamisse.
1 Eesti Statistika. https://www.stat.ee/58088?highlight= doktori. Kasutatud: 30. XII 2018.
2 E. Kindsiko, M. Vadi, V. Täks, K. Loite, K. Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Tartu Ülikool, 2017. https://www.ut.ee/sites/default/files/www_ut/eesti_doktorite_karjaaritee_ja_seda_mojutavad_tegurid__3.pdf. Kasutatud: 30. XII 2018.