Telesaate „Tantsud tähtedega“ võitja, ütlemata lahke ja soe inimene, tahtis pärast võistlust annetada oma kleidi noortele tegijatele. Kingitus lükati tagasi põhjendusega, et iga tantsija tahab ikka oma kleiti, mis on ainult tema oma, kleiti, milles sisaldub sellele tantsijale ainuomane identiteet, ka higi, kui soovite. Võistlustants on sport, seal võtavad mõõtu inimesed, paremal juhul lausa isiksused.
Nii nagu seda on teater, on ka tants kollektiivne kunst. Siiski, teatrist mäletame ikka inimest, oskame loetleda lemmiknäitlejaid. Mu armas ema, kes käis Tallinna Linnateatris „Polkovniku leske“ vaatamas, ütles, et Anne Reemann on hea küll, aga Ita Everi vastu ikka ei saa. Muidugi. Esimene mälestus, esimene kokkupuude isiksusega süüvib südamesse. Üks võidab alati teise. Kui küsisin, et kuidas muidu, millest räägiti, rehmas ta käega, et mis sest rääkida, me kõik teame seda Smuuli lugu. Muidugi teame. Seega jääb üle vaid sooritust nautida, võrrelda näitlejaid ja valida võitja.
Tolle tantsu parim näide on kordeballett. Terve rida inimesi, seismas kui nukud või nupud, liikumas reas, moodustamas diagonaale või poolkaari. Õnnestunud esituse korral ei ole vaatajal võimalik vahet teha, kes on kes – pole midagi võrrelda, pole kedagi fännata. Too tants on näinud, mis saab, kui lammutatakse küll hierarhiad, muudetakse vaikivaid kokkuleppeid, tehakse lõpp staaritsemisele, ent rakendatakse tantsija siiski ikka ja jälle sama vankri ette. Endiselt pühitsetakse inimest, isiksust, kangelast. „Just tema oli esimene tantsija, kes laskus varvastelt kandadele, tema see, kes hakkas rõhutama gravitatsiooni, ja tema see, kes purustas varem nii armsaks saanud illusiooni. Braavo!“ hüütakse ikka ühest suust.
Tolles tantsus isiksusi pole, nii et saab fännata tantsu ennast. Balletisõber, kujuta ette, et lavastuses ei ole duette, soolosid, isegi lugu pole, on ainult mass. Iga tantsija ülesanne on kaotada end isiksusena, mitte silma paista, jätta alati ruumi ilmnevale. Seda kõike toetab kostüüm, miks muidu on need tolles tantsus nii lõpmatult tavalised. Tantsija ülesandeks on mitte mängida üle ja kindlasti mitte mängida alla, et teine saaks särada. Kõlab nagu maailma parim inimene. Kahjuks mitte. Tolle tantsija töö on vägagi oportunistlik: ta on iseenda olukorra meister, omakasupüüdlikult teeb ta valikuid, ikka selleks, et situatsioonid ilmneksid. Millised täpselt, seda too tantsija ei tea ega tohigi teada. Lõppude lõpuks ei ole asi nii, et tantsijat ei ole, lihtsalt asi seal laval ei ole tantsijas, vaid tantsus.
Näiteks joonistab koreograaf ringi ja palub tantsijal seal sees toimetada, hoida end meelega teadmatuses, mitte otsustada. Ta palub tegeleda ringiga, mitte iseendaga. See, kas ring tantsijat piirab või ta vabastab, pole oluline, asi ei ole tantsijas. See, kas ring on spiraali vastand või veel lõpetamata sirgjoon, pole oluline. Me teame täpselt, mis ring on. Seal tuleb olla, olla objektina, dünaamilise, muutuva, reageeriva objektina. Subjektsus toda tantsu ei huvita. Seega, tantsijal tuleb ajus asetsev mõistus koju jätta. Tarkus siin ei aita. Tolle tantsija tarkus on kehas. Ta keha mõtleb. Mõtleb intuitiivselt. Seda saab õppida ja arendada. Ikka tantsides. Keha saab õpetada tegema õigeid valikuid. Mitte reageerima, et, ai, valus on, see põletab, või, oi, kõrge on, ei ulatu. Need kõik kuuluvad lugu jutustava sõnateatri juurde. Keha ei tea, aga tahab. Kehal on piirid, keha on mugav, ent kõike seda aitab ületada intuitsioon või pigem tahe.
Too tantsija ei ole tervemõistuslik, ta ei käsitle teadaolevat ja kindlasti ei väljenda ta ennast. Teda ei saa vaadata laval nähtavate lahenduste kaudu. No näiteks, et ring on perfektne või sünkroonsus talumatult täiuslik. Seda kõike võib laval juhtuda, aga see on vaid nähtav osa, osa lahendusest. Too tantsija, kui ta on superhea tantsija, ei anna lahendust välja. Ta päriselt ei tea neid ka ise. Tollel tantsijal on vaid üks veendumus: ta usub probleemi ja jätab lahenduse ilmneva hooleks. Kui on palju praktiseeritud, siis sageli tahab keha õiget asja, mida me muidugi alles tagantjärele võime koos tantsijaga tõdeda. Too tants on nagu ideaalne luuletus, mida lugedes tõdetakse, et ainult nii saabki öelda. Luuletaja ütleb seejuures, et tema pole midagi teinud, see lihtsalt tuli.