Terrence W. Deacon on Ameerika Ühendriikide antropoloog, neurobioloog ja biosemiootik, bioloogilise antropoloogia ja lingvistika professor California ülikoolis Berkeleys. Aastail 2008 ja 2019 külastas Deacon Tartu ülikooli semiootikute kutsel Eestit. Järgnev intervjuu on tehtud pärast tema loengut „Sild informatsiooniteooriast semioosisse“ 15. juulil 2019 Tartus.

Millised on semiootika tulevikuperspektiivid?

Peamine probleem on selles, et semiootikat ei kohelda teadusena. Ometi on teaduses vaja semiootika teooriat ja mõisteid, sest looduses leidub semiootilisi protsesse. Semiootikateooriad on enamasti välja arendatud inimliku kogemuse uurimise vaatevinklist ja loodusteadlastel on neid raske aktsepteerida.

Milline roll on biosemiootikal?

Biosemiootika sunnib meid väljuma inimkesksest vaateviisist ning avardama semiootika probleeme. Semiootikas tuleb vabaneda kitsalt humanitaarsest perspektiivist ning muuta see üldisemaks tööriistaks, mida saaks kasutada ka loodusteadustes. Sellest on kasu ka humanitaarias, sest mitmed meie eeldused semiootika ja märgisuhete kohta põhinevad üksnes inimese vaatepunktil ning need ei pruugi olla tähtsad semiootika jaoks laiemalt.

Semiootika keskendus algselt inimtasandile ning eriti ei püütud leida algsemat loogikat. Kui me aga kasutame lingvistilist mudelit ülejäänu mõistmiseks, siis me kipume unustama, et keel on kõige kummalisem ja ebaharilikum kommunikatsioonivorm. See tekkis evolutsiooni väga hilisel etapil, aga juba enne seda toimus vägagi palju kommunikatsiooni.

Ma kutsun seda okassea-eksituseks. Okassea okkad on tegelikult eriliselt arenenud karvad, kus paljud karvad on kokku kasvanud ja ümbritsetud kaltsiumi ja muu kõvendava materjaliga. Teatavas mõttes on okassea okkad kõige keerukamad ja ainulaadsemad karvavormid. Kuid kujutlege, et te tahaksite seletada karva loomust kui okassea okast miinus kaltsium, kõvenemine ja karvade kokkukasvamine. See oleks absurdne viis bioloogiat teha. Sama imelik oleks seletada, et loomakommunikatsioon on semantika miinus süntaks vms. Selline oht varitseb semiootikat ja biosemiootikat, kui lähtuda antropomorfsest vaatepunktist.

Muidugi viimses järgus peame alustama omaenda perspektiivist, kuid tuleb olla ettevaatlik, kui me liigume allapoole, ja eriti kui me kasutame samu termineid. Kuid alumise otsa kohta pole häid termineid. Kui DNA struktuuri avastaja Francis Crick rääkis 1950ndatel, et informatsioon liigub DNAst valkudele, siis see kehtestas dogma, kuidas rääkida geneetikast kui informatsioonist ja teatud mõttes kommunikatsioonist. Ja paljud käsitlevad seda siiamaani programmipõhise rehkendusena. Ometi on need kõik kõrge tasandi analoogid ja metafoorid.

Töö ja kitsendus [constraint]¹ on teil kesksed mõisted, kas te seletaksite neid pisut lahti?

Ma tahan põhjuslikkuse mõiste koost lahti võtta. Põhjuslikkusest rääkides räägime tööst ehk mingist tegevusest, mis paneb asjad käituma mitte-iseeneslikult. Näiteks sirgjoones ja ühtlaselt liikuv keha ei kätke põhjuslikkust. Põhjuslikkus on alles siis, kui ta näiteks põrkab vastu teist keha, nii et nad tekitavad teineteise teisenemise. Põhjuslikkus tähendab iseeneslikkuse muutmist.

Töö mõiste on mul niisiis kesksel kohal. Mitte ainult termodünaamiline ja mehaaniline töö, vaid laiemalt see, kus seni iseenesliku protsessi kalduvused muutuvad, näiteks kui kaks kuuli põrkuvad ja nende liikumine muutub. Ma mõistsin (nagu ka näiteks Stuart Kauffman²), et töö ei ole lihtsalt energia vallandumine ja interaktsioonid, vaid et see toimub tingimata kitsenduste kontekstis, kus vastupanu osutab miski muu, seades kitsendusi viisidele, kuidas energiat kulutatakse. Just see vastupanu teebki tööd.

See tähendab, et tuleb eristada toimivat spontaanset põhjuslikkust ning selle kitsendusi. Niisiis on töö alati kitsenduste ja mingi gradiendi vallandumise kombinatsioon. Siis me mõistame, et kitsendus tähendab millegi ärahoidmist – miski kaldub mitte juhtuma. See, mida mingis kontekstis ei juhtu, mängib kriitilist rolli, kuid me kipume seda tähelepanuta jätma, sest me peame seda iseenesestmõistetavaks.

Kuid just see, mis ei juhtu, ütleb meile väga palju selle kohta, mis saab juhtuda ja mis saab juhtuma. Kuid mitte toimiva põhjuslikkuse mõttes, vaid tingimuste kaudu, mis teevad mingite asjade juhtumise ebatõenäoliseks.

Kitsendused sarnanevad Aristotelese vormilise põhjusega – need on vormilised kitsendused. Sest vorm on teatud mõttes vabaduse astmik. Põhjuslikkuse vormilisi tunnuseid ei tohi tähelepanuta jätta.

Töö eeldab kitsendusi ning kitsendused jällegi nõuavad tööd, mis neid alal hoiaks.

Selle vahekorra mõistmine on väga tähtis. Sest termodünaamika teine seadus ütleb, et kitsendused lagunevad ja kaovad. Nii et nende tekitamiseks ja alalhoidmiseks on vaja teha tööd. Aga kui kitsendused on tekkinud, siis saab jällegi teha uut laadi tööd. Kitsenduste juures on huvitav see, et nad tegelikult rohkendavad.

Nii et see on seotud nii-öelda positiivse puudumisega?

Jah. Puudumine ei tähenda lihtsalt seda, et midagi ei ole kohal, vaid et ta võiks olla kohal või võis olla kohal, aga praegu teda pole.

See on ilmselt seotud teie loodud neologismiga „ententsionaalsus“, mis tähendab vahekorda millegagi, mis pole käesolevalt kohal.

Jah.

Te seostate selle positiivse puudumise selliste kesksete mõistetega nagu teadvus, väärtus, tähendus.

Sellise puudumise mõistega alustan oma „Ebatäielikku loodust“³; ma räägin sellest peatükis „Null“, mis on pühendatud nulli mõistele, mis pole niivõrd puudumine või eimiski, kuivõrd millegi äraolu. Meie arvusüsteemis on ta kriitilise tähtsusega, sest selle abil me jõuame rekursiivsesse tsüklisse; see märgib kohta, kus me liigume kümnelistelt sajaliste ja tuhandelisteni jne, ning samuti märgib see arvujada lähtekohta. Matemaatikas kasutame seda kogu aeg, kuid seda oli raske leiutada; lääne matemaatikasse jõudis see alles keskajal. Selle abil saab palju asju lahendada. Millegi puudumine näib triviaalsena, kuid me teame matemaatikast, et null ja lõpmatus on teineteisele väga lähedal. Nulliga jagamine annab lõpmatuse – sa nii-öelda ei saa jagamist lõpetada.

Siin on muide ka viide ajale: lõpmatus on miski, mida sa ei saa lakata tegemast. Ka näiteks osutussuhte puhul, kus miski osutab sellele, mis ta ei ole, on seos ajaga. Semiootilised protsessid ongi alati ka ajalised. Ja see suhe on loomuldasa ebatäielik. Nii et raamatu pealkiri „Ebatäielik loodus“ on mõeldud väga laias tähenduses hõlmama elu, vaimu ja tunnetuse ignoreeritud külge.

Kui me mõistame, kuidas tekib osutus: kui mis on vajalik selleks, et miski viitaks millelegi, mis ei ole tõlgendusprotsessi sees, siis see võib aidata lahendada näiteks ka mõningaid kvant­tasandi probleeme. Paljudes kvanttasandi tõlgendustes on olemas idee vaatlejast. Vaatleja mõõdab midagi ja see muudab tegelikkust. Mõne teooria järgi – isegi John von Neumann arvas niimoodi – tekitab teadvus maailma kvanttasandil. Pelgalt midagi vaadates me tekitame selle.

Kuid see, mida me tahame, on informatsioon. „Vaatleja“ all peame silmas seda, kuidas me saame millegi kohta infot. Semiootika võiks aidata täpsemini mõista, mida me informatsiooni all silmas peame; mitte lihtsalt signaalimeediumi sisemisi tunnuseid, vaid osutust. Ning normatiivsust, mis oleks osutuse sobimine või mittesobimine. Kui meil pole selle kohta teooriat, siis pole meil aimugi, kuidas need asjad kokku käivad. Miks on töö vajalik? Miks on töö ja informatsioon nii tihedalt seotud?

Semiootika ja füüsiline maailm on omavahel seotud.

Töö on osalt seotud termodünaamika teise seadusega, kuid see on ka kvant­tasandi probleem. Semiootikal on oma roll mitte ainult elu ja teadvuse juures, vaid see aitaks uurida, kuidas millegi-kohta-käimine [aboutness] subatomaarsetes protsessides toimub.

Milline see siis on?

Seal variseb kõik kokku. See näib rikkuvat kõiki põhjuslikkuse norme.

Kas tuleks kirjutada kohta-käimise ajalugu?

Kvanttasandi mõõtmisega me kitsendame midagi. Ja me uurime, kuidas see kitsendamine midagi mõjutab. Laseme elektrone läbi kaksikpilu või mõõdame põimitud osakeste spinni. Sellega toome sisse kitsenduse, et uurida, mis seda kitsendust tekitab. Probleem on selles, et kitsenduse tekitamiseks tuleb teha tööd. Me teeme tööd, et analüüsida, millist tööd enne seda tehti. Kuid teatud mõttes kvanttasandil tööd ei eksisteeri; meil ei ole selle kohta teooriat.

Ma oletan, et see on seotud ka keerukusega, sest kõrgemad tasandid kitsendavad madalamaid. Näiteks rakk ei riku ühtki keemilist või füüsikalist seadust, kuid bioloogilise üksusena jääb ta neil tasandeil alamääratuks.

Jah, rakus toimub väga väike arv kõikidest võimalikest keemilistest reaktsioonidest.

Bioloogia toob sisse uusi kitsendusi, täpsemaid reegleid.

Michael Polanyi ütles 1950ndatel ja 60ndatel, et ei tasu mõelda elust kui keemiast, vaid pigem keemiast, mis aset ei leia.

Kitsendusi tuuakse sisse igal keerukus­astmel, eks ole. Üksik­aatomite tasandil ei ole mõtet rääkida nende orientatsioonist; alles keemiliste sidemete tekkides saab rääkida nendevaheliste sidemete kaugusest, nurgast, väändest.

Elektronkihtidel on kitsendused: orbitaalid, eri sümmeetriad jne. Need on kitsendused, sest ta saab lävida ühel viisil, ja mitte teisel. Need kitsendused ütlevad ka seda, millised on tema potentsiaalsed lävimised, milline keemiline reaktsioon saab kahe aatomi vahel toimuda ja milline mitte.

Üks esimesi emergentsikäsitlusi on John Stuart Millil: kloor iseenesest on eluohtlik ja naatrium iseenesest põleb vees – kumbki omadus ei näi elu jaoks kuigi kasulik olevat. Aga kui nad kokku panna, moodustavad nad soola, siis ühtäkki on see eluks hädavajalik. Mill küsib, kuidas soola selline uus omadus emergeerub (ehkki ta seda sõna ei tarvita)? Kui sool vees lahustada, siis kloor ja naatrium on vees küll eraldi, kuid nad pole kloor ja naatrium. Klooril on vaja elektronkihi täitmiseks üht elektroni ja see tõmmatakse naatriumilt ära, nii et kloor muutub negatiivseks iooniks ja naatrium positiivseks. Mõlemad on vees suhteliselt neutraalsed, sest nende elektronkihid on sobival moel täidetud. Läbikäimine muutis neid. Eluga on samamoodi. Molekulid, mis elu moodustavad, sõltuvad üksteisest ja neid ei saa lahti kiskuda ja nende osasid vaadata – nad ei ole enam osad, mis algselt kokku pandi.

Teil on ka provokatiivne ütlus, et tervik on vähem kui osade summa.

Jah. See, mis tervikus on vähem, tuleneb läbikäimise kitsendustest. Tervik on vähem kui osade summa ja kõikide osade kõikide võimalike läbikäimiste summa. Põhiline, mis terviku moodustab, on see, et ta on kitsendatum kui ta võinuks olla.

Kuidas seletada kitsenduste emergeerumist?

Uued kitsendused võimaldavad teistsugust tööd. Kitsendust ei ole kohal, sest ta kujutab endast välistust või ebatõenäosust, ja sellel, mida pole kohal, ei ole piire. Ja kitsendustel pole ka osi. Ei saa võtta midagi, mida pole kohal ning kindlaks teha kõik osad, mida pole kohal. Kitsenduse mõiste on juba loomu poolest tasandispetsiifiline. Seda ei saa jagada. Neist ei saa teisi asju ehitada. Kuid kitsendused emergeeruvad interageerivas aines, mis tekitab uut laadi tööd, ja uut laadi töö tekitab kitsenduse. Muutused töö laadis tekitavad muutusi kitsendustes; need võimaldavad uut laadi tööd ja muutusi.

Nii et just kitsenduse mõiste teeb asjad taandamatuteks, sest ma ei saa tagasi minna ja seda lahti võtta. Saab küll teha tagantjärgi analüüse, aga sageli on raske ennustada, kuhu protsess läheb. Suur kitsendustevanik tähendab suurt võimaliku töö vanikut. Mida enam on kitsendusi, seda suurem on võimalike uute kitsenduste mitmekesisus. Nii et universumi kitsendusvõime pidevalt kasvab ning see annab geomeetrilises progressioonis uusi kitsendusi. C. S. Peirce⁴ ütles selle kohta „harjumused, mis tekitavad harjumusi“. Harjumus polegi midagi muud kui dünaamiliselt väljendatud kitsendus.

Mis puudutab emergentsi, siis ma tahaksin eristada selle nõrka ja tugevat versiooni. Nõrk emergents on see, et on väga palju eri võimalusi ja ma ei suuda neid ära arvata, ennustada, kuid nad toimuvad määratud moel. On üksainus tee edasi, kuid ma ei suuda seda ära arvata. Asi pole selles, et füüsika ei määraks kvantprotsesse, mis määravad keemiliste elementide omadusi. Kuid mul pole vahendeid ekstrapoleerimaks tuntult tundmatule. Nõrk emergents ütleb, et uudsust sünnib, kuid vaid jumalikust perspektiivist me teaksime, mis tuleb. Ma arvan, et see on tänapäeval üldine seisukoht. Maailm on pisut ennustamatu lihtsalt meie rumaluse tõttu, kuna me pole Laplace’i deemon, kes kõike teab. Kuid ma arvan, et see on väär.

Arenguprotsessi taga on rekursiivne loogika, nii et see ei voltu lahti üksnes uuel moel, vaid ka lõpmatuteks võimalusteks. Ei ole tõsi, et on olemas kindel arv võimalikkusi, vaid see määramatus tekkis aja jooksul. Kui me läheme teisele planeedile ja leiame sealt mikroobe, kes veel ei fotosünteesi, siis me võiksime ennustada, et lõpuks tekivad organismid, kes suudavad kasutada päikesevalgust töö tegemiseks ning et seetõttu nad pumpavad atmosfääri hapnikku ning muudavad seda. Kuid oleks palju raskem ütelda, et tol planeedil on näiteks 2 miljardi aasta pärast olemas sellised arvutusvahendid nagu Apple’i arvuti. Kas Maal kehtivaid seadusi tundes oleksime suutnud ennustada, et leiutatakse arvutid?

Probleem on siin selles, et arvutid on mõtlemise tulemus. Sümbolilise mõtlemise puhul saab ennustada võimalikke asju ja maailmu, mis on mitu sammu vahetust eemal. Sellega kasvab plahvatuslikult võimalikkuste hulk: mitte ainult sellesse, mida Stuart Kauffman kutsub külgnevaks [adjacent] võimalikuks, vaid ka kaugvõimalikkusse, mis võib nüüd hakata mängima rolli selles, mis toimub. Kitsendusloome kasvab plahvatuslikult, kui evolutsiooni käigus tekivad organismid, mis suudavad esindada seda, mida pole kohal.

Tugev emergents on niisiis omaduste tekkimine, mis on fundamentaalselt uudsed, ja pole ka jumalikust perspektiivist ennustatavad. Selline on näiteks eluprotsesside normatiivsus, õige ja vale, hea ja halb – seda füüsikas ja keemias ei ole. Ei ole head või halba keemilist reaktsiooni või füüsilist interaktsiooni. Näiteks aatomi puhul ei ole normatiivsust, sest aatom pole ohus. Norm pole lihtsalt asümmeetriline, vaid see on seotud mingi väärtusega, mille järgi miski on soodus ja miski mitte. See nõuab isedust, midagi, mille eksistents saab ohtu sattuda. Erinevalt keemiast ja füüsikast eristab elusolend oma ümbruses keemiat, mis on talle hea või halb. Elusolendid töötavad selle nimel, et panna vastu sisemisele entroopia kasvule.

See haavatavus näib olevat ka keskne tähenduse, väärtuse jm jaoks.

See on küsimus isedusest. See pole selline jumalik vaatepunkt nagu füüsikas ja keemias, vaid vaatepunkt mingist kindlast kohast. Mu immuunsüsteem on halb bakterile, aga hea minule. Füüsikas ja keemias võib olla asju, mis mulle ei meeldi, aga see on just nimelt seoses minuga. Aga kui ma lõikan selle välja ja võtan jumaliku perspektiivi, siis see, kas Suur Pauk toimus või mitte, ei ole hea ega halb, vaid see lihtsalt toimus. Aga niipea, kui on olemas vaatepunkt ja isedus (ise, kes võib lakata eksisteerimast), siis on ühtlasi ka normatiivsus.

Elu kui spetsiifilist laadi kitsendus ja töö emergeerub iseeneslikult, nii et töö on teatavas mõttes spontaanne.

Iga töö peab teatud mõttes olema iseeneslik. Seepärast ma vermisin need mõisted: vastu- ja pärikallakuline protsess. Vastukallakuline protsess kätkeb tööd, pärikallakuline mitte. Sirgjooneliselt ja ühtlase kiirusega liikuv osake ei tee tööd, sest tema spontaanses kalduvuses ei muutu mitte midagi. Seetõttu on arusaadav, et kui Einstein lõi oma erirelatiivsusteooria, siis rääkis ta ühtlasest sirgjoonelisest liikumisest ning võrdles kaht asja, mis ei lävi teineteisega ega tee teineteise peal tööd. Ainult siis, kui nad vahetavad signaale, tekib mingi probleem. Elu tekib selles mõttes iseeneslikult, et temas kombineeruvad erilisel moel iseorganiseeruvad protsessid, mis satuvad olema samal ajal samas kohas. See on juhus.

Ma arvan, et elu algus osika ja keemia omadest selle poolest, et viimastel on nad süsteemivälised, s.t lävimise suhtes välised, aga elu puhul piirtingimused voltuvad tagasi teineteise peale. Teatud mõttes on organismi iga osa korraga teiste osade keskkond ja tagajärg – keskkond ehk piirtingimused. Aga kui piirtingimused on niimoodi seesmiselt ühte seotud, siis tekib midagi muud kui siis, kui nad on üksteise suhtes välised. Organismi sees on nad nende protsesside suhtes välised, aga nüüd tekitavad nad uue piirtingimuse, mis on nende sünergia piir teiste suhtes. Viisi tõttu, kuidas nad on üksteisega seotud, kalduvad nad üksteise küljes püsima. Nüüd on piirtingimused, mille asukoht on milleski seesmine. Kui organismid liiguvad uude keskkonda, siis nad viivad oma piirtingimused endaga kaasa (kuigi mitte kõiki). Nad saavad liikuda keskkonda, mis on neile vaenulik, kuid nad alati toovad kaasa mõningaid piirtingimusi – mida teiste protsesside puhul kunagi ei toimu. Tihti me mõtleme toimivast põhjuslikkusest kui millegi suhtes välisest. See tõmbab ja tõukab. Aga elu puhul on olukord internaliseeritud. Me saame sellest vahekorrast agentsuse. Piirtingimused ongi kitsendused. Kitsendused iseenesest ei tee tööd, vaid nad ainult kanaliseerivad tööd, piiravad seda, mis saab juhtuda. See tähendab, et töö peab tulema väljast. Asi on lihtsalt selles, et elu puhul on kitsendused lokaliseeritud, samas kui enne nad olid globaalsed. Nüüd on nad lokaliseeritud keskkonna ühte kohta. Mitte kõik kitsendused, aga mõned kriitiliselt tähtsad.

Nõnda sõltub ise alati oma maailmast, sest kitsendused kalduvad iseenesest alati lagunema. Aine ja energia ei teki ega kao, aga kitsendused küll. Kui on olemas kitsenduste süsteem, kus kitsendused sedavõrd üksteisest sõltuvad ja üksteist võimaldavad, siis see saab tekkida ja hävida.

1 Analüütilises filosoofias on tavaks tõlkida seda mõistet „kitsenduseks“ ja bioloogias „piiranguks“. M. O.

2 Stuart Kauffman on USA teoreetiline bioloog ja komplekssuse teoreetik, kes on Eestitki väisanud. Vt ka Kalevi Kulli intervjuud Stuart Kauffmaniga: Kas Darwini mõõtu avastus tulekul? – Sirp 18.V 2012. Teostest vt nt At Home in the Universe: The Search for Laws of Self-Organization and Complexity. Oxford University Press, 1995.

3 Terrence W. Deacon, „Incomplete Nature: How Mind Emerged from Matter“ W. W. Norton & Company, New York, 2011.

4 Charles Sanders Peirce (1849-1913), USA semiootik ja filosoof.