Tõnu Õnnepalu kasutab oma uues raamatus ebamugavaid mõisteid, mis koputavad iga lugeja südametunnistusele. Kirjaniku kogudus kindlasti rõõmustab.
Õnnepalu ingel ja Helme otsahüppaja
Sattusin lugema Tõnu Õnnepalu sisekaemuslikku „Lõpetuse inglit“ paralleelselt Peeter Helme Ruhri tööstuspiirkonnas aset leidva mõrvalooga „Sügaval läänes“. Esmapilgul võiks mõelda, et ei ole kahte erinevamat raamatut! Kui Õnnepalul läheb resigneerunud peen kirjanik kuskile Eesti saarele mahajäetud ja ämblikuvõrkudega kaetud idüllilisse majja arutlema pilvede, oma koha ja kunsti üle maailmas, siis Helme viib meid ju nagu võikasse ja antisentimentaalsesse tuleviku-Eestisse või päris-Eestisse, kus tegelased on türklased, vaesed ja töötud keset jubedat tööstusmaastikku. Ometi tajusin lugedes kohe seost! Helme tänapäeva Saksamaal ringi toimetavad türklastest politseinikud on sunnitud arutlema igasuguste Preisi kuningate ja euroopa paganlikust mütoloogilisest kihistusest pärinevate üleloomulike tegelaste üle – teoses figureerib keegi salapärane Hildesheimi Otsahüppaja, võigas mudane koll, kes ründab tee äärest inimesi ja nende mitteteadvust. Ka Õnnepalu tegeleb just ja eelkõige mingite vanade varjudega, mis mustade mullidena kuskilt sügavusest tänapäeva inimest (ja kirjanikku) kimbutama tulevad. Kirjanikule valmistab „Lõpetuse inglis“ naudingulähedast ja koduveinilikku peapööritust Euroopa kristlik pärand, mis on samamoodi pealtnäha unustusse vajunud ja justkui võiks võimaldada veel vaid stiilset ilulemist traditsiooni varemetel. Lugedes näeme, kuidas see hõõgub ikkagi kuskil sügaval ja põletab aeglaselt ning valusalt tundlikumat natuuri.
Nii ongi Õnnepalu uus raamat mitmes mõttes mu silmis vana. Kõigepealt saab lugedes kohe aru, et autor kirjutab ikka ühte ja sedasama lugu, mida ta juba oma esimestest raamatutest peale on üritanud edasi anda. Kui mõtlen Õnnepalule, tulevadki meelde leheküljed ikka kuskil kirjanike pansionaadis või looduses vedelevast kergelt ja stiilselt ärapööranud esseistist, kellel on luksuslikult aega reflekteerida iseennast, loodusnähtusi või mõnda loetud üllast raamatut. Ainult korra on Õnnepalu sellel rajal mu arust libastunud, seda „Flandria päevikus“ (2007), kuhu lisas väljamõeldud munga pihtimused. Asi oli järsku kuidagi piinlik ja ülepakutud. Aga miks peakski inimene kirjutama palju väga erinevaid raamatuid? Pealegi, Õnnepalu ei ole rumal, ta teab sellise lõputu kirjanikuksolemise reflekteerimise banaalseid ohtusid! Ka „Lõpetuse inglis“ arutleb ta oma tegevuse ja paratamatu poositekke üle targalt ja ennetavalt juba kohe alguses! Ta on vägagi teadlik ohust, mis varitseb kirjanikku või kunstnikku, kes lõpuks võib iseenda eeski kummardama hakata: „Mina ei tule ka kummardama, sest kui ma ka etendan enda ees neid draamasid, nii kaugele ma siiski ei lähe, et enda ees kummardama hakkaksin“ (lk 11).
Õnnepalu religioosse mõtlejana
Banaalsuse asemel saab lugeja hoopis naudinguga jälgida väga filigraanselt esitatud kirjanikuelu sisemist dünaamikat. Õnnepalu kirjutab õhukeses raamatus lahti palju olulisi teemasid: au ja hävitus, kunst ja armastus, aga ka kunst ja usk. Ja kuskilt siitmaalt hakkabki minu silmis Õnnepalu olulisus ja ebaharilikkus. Õnnepalu on religioosne mõtleja, selline osav religioosne vedeleja. Ja selles mõttes vanamoodne haruldus, rariteet ja vägagi tähelepanuväärne! Kui vaadata juba Õnnepalu kasutatud mõisteid, siis need on praegusele peavoolumeediale arusaamatud ja kaetud kaananikeelelikult kananahka tekitava ebamugava arusaamatusetolmuga: pühadus, evangeelium, usukirik, kirjanduskirik (lk 42), kultuurikirik (lk 45), pihtimine (lk 45). Need on ebamugavad mõisted, kadunud Euroopa vastikud varjud ja tõekspidamised, mis sirutavad oma varjukäsi ja tahavad koputada iga lugeja südametunnistusele! Need mõisted varitsevad Õnnepalu raamatu ostnud lugejat nagu mõni Hildesheimi Otsahüppaja kusagil vaimsel tühermaal supermarketi ja turvalise kodu vahel!
Õnnepalu räägib ju ikka veel Jeesusest! Ja mingist Kuusalu kiriku kroonikast! No muidugi teeb ta seda niimoodi enam-vähem moodsale inimesele vastuvõetavaks tempereeritult ida luuletajate ja looduselamuste vahel, aga ikkagi! Ta loeb Jeesuse sõnu ja Leo Tolstoi kirjutatut nagu sünoptilisi evangeeliume (sünoptilisteks evangeeliumiteks nimetatakse Matteuse, Markuse ja Luuka evangeeliumi, milles on suuri kokkulangevusi, kui neid kõrvuti ja koos lugeda). See tähendab, ta vaatleb kirjandust ja mingit jubedat religioonivärki koos! Oh issand! Isegi kirikus võtavad selliseid asju vist veel tõsiselt ainult veidrikud! Ja selles mõttes mulle Õnnepalu meeldib, kui ta näiteks arutleb kas või askeesi üle (lk 29). Ta kutsub üles vähem rääkima, vähem pildistama, vähem kirjutama (ise muidugi kirjutab salaja kuskil kiiresti kogu aeg …), loobuma endale halva tegemisest. Ma ei usu, et luteri kirikus keegi enam räägib askeesist. Ikka ehk käib jutt pigem kontsertklaveritest, kellamängudest ja Wolkswagen Passatitest. Ja siit tuleb ka Õnnepalu jutluse olulisus – temas on loomulikku autoriteeti, mis kirikust on ammu kadunud. Õnnepalu jõud tuleb just sellest teatavast erilisest sünoptilisest (samasuunalisest, kokkulangevast) vaatest, ühena vähestest suudab ta veel kohalikus kultuuriruumis käsitleda tundlikult koos näiteks kirjandust, loodust, igapäevaelu ja religiooni. Ega sellisesse eluvõõrasse inimesesse hästi ilmselt ei suhtuta, kuigi omad fännid (ilmselt sellised kinkekottidega raamatuesitlustele tulevad keskealised naised, väga tänuväärsed lugejad) on alati Õnnepalul olemas. Ilmselt on neid Õnnepalu „kirikus“ ehk rohkemgi, kui mõnes suures linnakoguduses, sest guugeldades avastasin Facebookist teema, kus arutleti selle üle, et raamat „Lõpetuse ingel“ on läbi müüdud, defitsiitne (oeh, jälle mingite vanade varjudega seotud mõiste), ning Loomingu Raamatukogu on lubanud menukit lisaks trükkida.
Härra Tohu botased
Kui jätkata seda nii haruldast ühiskonnast kadunud sünoptilisuse teemat, siis tulid mulle Õnnepalu lugedes meelde vanad head ajad, kui õppisin seitse aastat ise preestriks EELK usuteaduse instituudis. Läksin lugedes härdaks (see on märk Õnnepalu meisterlikkusest!), meelde tuli üks vana hea koolivend härra Toht, kes kunagi pärast lõpetamist mind maal talus külastades laenas mult sünoptiliste evangeeliumide kreekakeelse väljaande. Teoloog Toht töötas valvurina Harku naistevanglas ja tal oli seal igav. Seetõttu otsustas Toht oma instituudiaegseid kreeka keele oskusi värskendada ning tegeleda kolme evangeeliumi võrdlemisega. Nägin imetlusega, et tal olid kotis odava ühekordse hambaharja kõrval juba vist ka miskid algkeelse Homerose paljundused! Issand jumal! On veel selliseid inimesi! Elus on neil muidugi raske … aga neis on teatavat seletamatut väärikust! Toht ostis alati minu mäletamist mööda ka mitu numbrit suuremad botased jalga, et oleks varuga ja kindel asi.
Ma ei tee siin praegu nalja, asi on tegelikult tõsine. Kirikusse oleks rohkem vaja inimesi, kellel oleks vastused ja loomulikku autoriteeti ehk n-ö suuremad askeetlikud botased jalas. Selles mõttes oli „Lõpetuse inglit“ lugeda väga värskendav, nagu ka kohtuda härra Tohuga ja talle sünoptiliste evangeeliumide väljaannet laenata. Suveräänne Õnnepalu saab aru ju nii mõnestki olulisest asjast, millest kirikud kuidagi ei taha ja ilmselt ka ei tohi aru saada, näiteks kas või sellest, et „usk pühakirja on alati usk kirjaseletajatesse“ (lk 34). Sellise lause ütlejat on aga vägagi vaja. Kujutan ette, kuidas samamoodi häirib ka moodsaid kunstnikke Õnnepalu jutt „kunstikirikust“, mis väidab end kuulutavat mingeid senikuulmatuid uusi õpetusi, aga tegelikult peab silmas kassaraha (lk 42), või kus kogu energia kulubki ebaloomulikule ja sisutühjale uuenduslikkusele.
Paar näidet Õnnepalu kunsti- ja armastusteooriast
Päris kõikidele Õnnepalu arutlustele ma muidugi alla ei kirjutaks, ei tea muidugi, kas saingi kõigest õigesti aru. Kas või näiteks seisukohale, kus ta ütleb: „Kõik uus nügib vaikselt midagi vana üle ääre. Aga sellest ei räägita. Pealegi seisneb uus ju nüüd peamiselt vana taasavastamises“ (lk 43). Edasi kirjutab Õnnepalu vanast päästepaadikuurist, mis taastati suvilaks nii, et see näeb välja täpselt nagu vana. Ta arvab, et see kuur oli ikka oma endises lagunenud olekus veelgi ilusam. Võib-olla.
Minu arusaama järgi on kultuuriajalugu täis just poolikuks jäetud teid või lahtisi otsi, mida iga soovija võib ise jätkata. Kõik ei kumuleeru ega ole lineaarne, alati saab mingid vanad asjad jälle üles soojendada ja edasi minna sealt, kus kunagi midagi katkes. Nii on võimalik ka vältida kaasajooksmist igasuguse hullutava kiiruse ja moodsusega kunsti- või kirjandusmaailmas. Täitsa vabalt võib jälle hakata renessansi metafüüsikaga tegelema ja maalima nagu mõni Sassetta. Ma ei näe siin probleemi või vastolu. Tundub aga, et Õnnepalule on oluline mingi avalik arvamus, just need kinkekottidega keskealised naised. Ta üritab nendega kommunitseeruda ja mängib kuskil mõistetava ja poeetilise piiril oma mahajäetuse, eemaldumiste ja endiste aegade kristlike ihaldustega. Erak võiks ka vaikida ja lihtsalt mahajäetud kuuris istuda, kuni see kokku kukub. Kuid Õnnepalu on teadlik ka ohust muutuda mingiks naisteajakirjade Tätteks, suureks ja romantiliseks üksildujaks, kellest kirjutatakse lõpuks väsimuseni igal pool. Kas see reflekteeriv teadmine aga ka tegelikult päästab banaalsuse lõksust, on muidugi alati küsitav.
Kohati jõuab Õnnepalu oma loogilistes arutlustes tupikusse. Kui ta näiteks arutleb kunsti nimel armumisest: „Kuidagi rumal ja sündsusetu oleks armuda vaid selleks, et hankida endale loominguliselt viljakaid kannatusi“ (lk 20). Loogika vist alati ei kehti, eriti armumise korral ilmselt, kõike ei saa eritleda, ka rumal ja sündsusetu armumine on armumine. Küsiksin nii, et järsku ongi selline armumine just kõige loomulikum, eriti kui seda „meie kahe viimase sajandi kunstnikud lõputult on teinud“ (lk 20). Võib-olla on ebaloomulik käitumine just kõige loomulikum? Nii võib arutleda ja vaielda muidugi lõpmatuseni, lõpuks otsustab, nagu ütlevad kinnisvaramaaklerid, ikka kõhutunne. Lugematute teoloogide (aga ka üldisemalt just humanitaaride) viga on see, et üritatakse kõike seletamatut loogiliselt kirja panna ja hallata. Nii et mõnes mõttes on Õnnepalu raamatu kunstiteoreetiline kõrgpunkt minu vaatepunktist hoopis hetk, kui ta jõuab paradoksaalse ja metafüüsilise sedastuseni: „Kui üks kirjanik suudaks asjad kirja panna nii, nagu on, ilma neid hindamata, oleks see evangeelium, see oleks rohkem kui evangeelium, see oleks ilmutus ise. Aga parimgi kirjutatu jääb vaid kuhugi sinna ligilähedale, see tähendab, sellest lõpmata kaugele“ (lk 35). Õnnepalu on küll kõnealuse hea raamatuga jõudnud kuhugi sinna päris lähedale, aga mida see täpselt tähendab, peabki olema nüüd meil väga raske öelda.