Kas teie olete vahel näinud seda pilku inimese silmis, kui ta on täiesti keskendunud millelegi, mis on teda haaranud, ja just nüüd mõistab midagi olulist, sellist, mis ta elu muudab ja kujundab?

See pilk ei vaata kindlasti seda, kes seda pilku märkab, vaid on kuskile kaugusse suunatusest hoolimata sissepoole pööratud. Sedaviisi vaataja ei mõtle ühtegi konkreetset mõtet ega ole haaratud ühestki kindlast tundest. Ta on lihtsalt peatunud, viimseni kohal selles paigas, kus ta parasjagu on, ja selles hetkes, kus ta on, ja ta on iseendast justkui välja astunud, sest kõik see, mida ta muidu tahab või arvab, et tahab, on tal meelest läinud. Ta ei murra millegi üle pead, kõige vähem iseenda üle.

Kui inimene oleks maja, siis oleks see niisugune hetk, kus kõik uksed ja aknad on valla, kõik tuuled võivad sisse puhuda, seni nägemata päike võib sisse paista, kuu võib kas või läbi maja rännata, seni tundmata planeedid ja galaktikad võivad ristuda – maja lihtsalt vaatab tasa ja imestab, on avatud ja lahti ning võtab vastu need, kes taipavad läbi astuda.

Tõnu Luige loengutel kogesin ma sääraseid hetki sageli. Valetaksin, kui ütleksin, et ma oskan neid hetki päriselt kirjelda, või et mõistan sõnastada seda, mida ma noist hetkedest kaasa võtsin, või mis siis üldse päriselt juhtus, kui see sündis. Aga üht ma tean päris kindlasti: neis hetkedes võttis kuju miski päristine ja ehe, mis jäi minuga ja mida keegi ei saa mult kunagi võtta.

Ei tea ju täpselt, kuidas on teistel, aga võib-olla kogevad midagi säärast kõik need, kellest on saanud nende või teiste gurude õpilased. Guru, see ajakirjanduslikust ja muidu lõdvast keele­kasutusest kulunud sõna, tähendab iseenesest lihtsalt õpetajat ja meistrit – ja seda Tõnu Luik kahtlemata on. Kui lääne filosoofiatraditsioonis oleks kombeks end õpetaja jalge ette heita, teda teenida ja paluda luba eluaeg tema järel käia, siis on Tõnu Luik just see õpetaja, kelle järel käima jäädagi.

Ainult et Tõnu Luige jalge ees püsimisest ja pikemast paigalolekust ei saaks vististi suuremat asja, sest erinevalt enamikust õppejõududest ei suutnud Luik eluilmaski auditooriumi ees paigal seista: ta kihutas pidevalt tahvli ühest servast teise, reastades sinna kriidiga saksa- ja kreekakeelseid sõnu, nõnda et kriiditolm auditooriumis lendas. Nii et Luige õpilastel peaks kindlasti peri­pateetilisi kalduvusi olema, nagu on Luigel endal. Kujutan ette, et kõige loomulikum loengupidamise viis olekski Tõnu Luige jaoks tegelikult selline: tema paneb ees minema ja kõik need, kes kuulata tahavad, jooksevad talle, kõrv kikkis, järele. Ja niimoodi tiirutab see seltskond Tartu peal ringi, jäädes tasapisi väiksemaks, sest ühtedele käib üle jõu Tõnu Luige kõndimise tempo ja teistele see, mida kõneldakse.

Tõnu Luige õpilane luuletaja Triin Soomets on kirjeldanud tema loengutel tekkinud seisundit õnnena: kes on seda kord kogenud, läheb seda ikka uuesti otsima, sest et teisiti ta ei saa. See on täpne, sest et suuremat õnne kui saada osa teadmisest ja tarkusest pole ju olemaski, pole eales olnud ega saa olema. Aga ma usun, selles õnnetundes on suur osa armastusel – ja võib-olla ongi see lihtsalt armastus: armastus tarkuse ja teadmise, aga kindlasti ka armastus õpetaja vastu.

Sest et päris kindlasti on see armastus, mis õpetaja ja õpilase vahel on, mis ta muud ikka on. Mäletan end Tõnu Luike kuulates ja vaadates mõtlemas: ta on nii ilus. Tõnu Luik on nii ilus, ta on kaunim kõigist, keda ma olen üldse näinud – nii ma mõtlesin. Ta oli esimene mu elus, keda ma nägin tarkust armastamas nii lähedalt, ehedalt ja päriselt, ja seda jagamas. Kindlasti oli selles märkamises oma osa ka sellel, et just Tõnu Luige käest sain ma teada, kuidas tõde, olemine ja ilu seotud on. Et tõel ja ilul võib olla salajane side armastusega, sellest sain tasapisi ise aru, aga seda mitte enam niivõrd filosoofia, kuivõrd kirjanduse abiga.

Tõnu Luigele ei lugenud mingid kraadid, grandid, publikatsioonid, nominatsioonid või viitamised, ühesõnaga kõik see, mille üle nn karjäärifilosoofid kiivalt arvet peavad, sest muidu kukuvad nad süsteemist välja või ei liigu seal edasi. Tõnu Luigel oli vist süsteemist täitsa ükskõik: tal oli seda vaja niivõrd, kuivõrd see võimaldas ruumi, kus kõnelda, ja tõi kohale need, kellele kõnelda.

Kõnelemine on tema viis jagada armastust olemise, tõe ja ilu, armastust sõna vastu, ja iga kord, kui ta kõneles, sündis see ime: uksed ja aknad said valla, tuuled puhusid sisse, kuud ja päikesed paistsid peale, kauged galaktikad kohtusid. Kõik see oli võimalik armastuse, õpetaja isetuse pärast, mis vabastas kas või korraks egoga seotud piinadest ka õpetusse ja õpetajasse kiindunud õpilase. Ehe keskendumine asjale endale, olemise ja tõe kutse isetu järgimine on see, mis tegi Tõnu Luige kõnelemised nii kauniks.

Nüüd, palju aastaid hiljem, on Tõnu Luige nimi nagu mõni salakood, mille järgi inimesed, kes teda kord kuulanud ja kuulnud, üksteist ära tunnevad. Selles mõttes ei ole aastast 1988 teab kui palju muutunud. Nende inimestega, keda Tõnu Luige lausutu kord kõnetas ja õnnelikuks tegi, on mul tänase päevani midagi ühist. Ja noid, kellele oli see kõik üks abrakadabra ja tohuvabohu, enam õieti ei mäletagi.

Küllap olid need sädemed, mis Tõnu Luige loengute ajal kuulajates lendu läksid ja Marksu maja tolmust, sügisel niisket ja talvel külma auditooriumi valgustasid, kuulajates enne olemas, sest eks või ju saada ikka ainult selleks, kes ollakse, isegi kui ollakse veel väga noor ega teata sugugi, kelleks on saada ja kes olla.

Ma ei tea, kui palju tänapäeva ülikoolis üldse loenguid peetakse või kui palju tehakse suulisi eksameid, kus õpilane ja õpetaja üksteisele silma vaatavad. Vististi on neid tublisti vähem kui ajal, mil mul oli õnn ülikoolis käia. Ent saada osa armastusest tarkuse vastu on kindlasti võimalik ka raamatute abiga.

Nõnda tuleb olla tänulik neile Tõnu Luige õpilastele, kes on hoolitsenud selle eest, et vähemasti osa Luige loenguid on saanud kaante vahele. 2002. aastal Ilmamaa kirjastatud „Filosoofiast kõnelda“ on toimetatud armastaval viisil: kõnelisus on selles raamatus ellu jäänud, ja need, kes Tõnu Luike kuulanud, võivad seda lugedes uuesti ennast kergesti tagasi viia hetke, kui nad Luike auditooriumis kõnelemas nägid ja kuulsid.

See Tõnu Luige 75. sünnipäeva kokkutulemisel Tartus kõneldud jutt lõppes tänusõnadega, sest tänada Tõnu Luike siis, kui ta mu ellu kuulus, ma ei mõistnud. See ei tulnud mulle lihtsalt pähe, nõnda nagu see noortel inimestel enamasti pähe ei tule – aga ei tule ehk ka teistel, sest siis, kui suur ja ehe sünnib, ei saa inimene sellest enamasti viimseni aru, isegi mitte siis, kui ta on tol hetkel viimseni kohal. Keskendumine, kohalolek pole mõni arupärane tegu, ei vist üldse tegu tegemise mõttes, vähemasti mitte õpetajat kuulava õpilase oma. Tänulikkus on aga midagi, mida õpetavad alles elatud aastad.

Mõtleja olemasolu ei saa mõõta maa peal elamise ajaga, pole eales saanud ega saa ilma pealgi. Õpetaja antud mõtlemise ülesanne ei lähe üle ega mööda, küsijaks saanu küsimisest ei pääse. Kõnelus kalli õpetajaga ei lõpe iialgi, tänutunne ja armastus saavad vaid kasvada.