Omaloomingust palju rohkem on Tõnis Kõrvits teinud teiste muusika arranžeeringuid ja orkestratsioone.

Augusti keskel oma 75. sünnipäeva pidanud arranžeerija, helilooja ja dirigendi Tõnis Kõrvitsa loominguga on kokku puutunud ilmselt iga eestlane kas tema lastelaulude, laulupeo seadete või estraadiklassika arranžeeringute kaudu. Ometi on tema tööd ja teeneid eesti muusikas raske üle hinnata, kuigi hinnatud ja märgatud on teda minu meelest kahetsusväärselt vähe. Miks?

Põhjusi on loomulikult mitu. Esiteks on ta loomuldasa väga tagasihoidlik ja pretensioonitu inimene, kes pigem hoiabki tähelepanust kõrvale. Kui teda kohata, tervitab ta alati hea­tujuliselt ning sooja käepigistusega. See on ju kaugel ambitsioonikast ja tujukast kunstikunatuurist, kes on oma ideede nimel valmis läbi seina ja üle laipade minema. Eks kogu inimkonda köida ju rohkem pahed, kapriisid ja inimhinge keerukus, mitte headus, siirus ja lihtsus. Kogu kunst tegeleb inimese negatiivsete joonte ja pahelisusega, hea ja lihtne inimene on justkui igav.

Teine põhjus on kindlasti see, et Tõnis Kõrvitsa looming – eriti just praegusajal, mil orkestraalne estraadi­muusika on peaaegu kadunud – ei mahu justkui ühessegi hinnatavasse kategooriasse – see on hägusel piirialal. Muusika lastele on täiesti eraldi nähtus, millest teavad vaid õpetajad. Seda peetakse nagu hariduse osaks, mitte eraldiseisvaks kunstiks. Selle looja on kui keemiaõpiku autor, kes on hakkama saanud väga tänuväärse ja suure tööga ning teinud midagi vajalikku õrnas eas noorele inimesele selgeks, kuid kelle nime ei tea õppeaasta lõppedes keegi. Ometi on laste­muusika loojad maitse ja silmaringi kujundajad, kes laovad meie kõigi, sh tulevaste tippmuusikute, muusikalise vundamendi. Sestap võlgneme lastelaulude osas Tõnisele, Olav Ehalale, Kustas Kikerpuule, Märt Hundile, Pilvi Üllastele, Arne Oidile, Hans Hindperele, Ülo Vinterile ja teistele, instrumentaalmuusikas Eino Tambergile, Ester Mägile, René Eesperele, Urmas Sisaskile, Raimo Kangrole ja teistele suure tänu. Kui paljud teist teavad midagi viimase kümne aasta eesti heliloojate lastele kirjutatud instrumentaalmuusikast?

Omaloomingust rohkem on Kõrvits teinud teiste muusika arranžeeringuid ja orkestratsioone. Vahelepõikena täpsustan, et arranžeering on suure loomingulise vabadusega visioon või seade ette antud loo teemal, orkestratsioon on seevastu küllalt range ette antud loo lahtikirjutus soovitud uuele koosseisule, lisamata omalt poolt ühtki uut nooti. Orkestratsioone on loonud paljud eesti heliloojad alates Cyrillus Kreegist, Evald Aavast, Eduard Tubinast, Veljo Tormisest ja lõpetades Tõnu Kõrvitsa, Tauno Aintsi, Timo Steineri ja Ülo Kriguliga. See töö on varem olnud elementaarne kompositsiooniõppe osa ja kuulunud hädatarvilike käsitööoskuste hulka, mistõttu näiteks ühe klaveripala orkestreerimine orkestrile on olnud neile heliloojatele küllap mõnus näpuharjutus ja oma loomingule vahepala, mida on valdavalt tehtud kellegi tuttava (dirigendi) palvel. Täisminevikus räägin sellest põhjusel, et minu subjektiivsel hinnangul ei vasta orkestratsiooni, sh praktiline pillide tundmine, osakaal ja nõudmised praeguses kompositsioonihariduses sellele tasemele, mis oli veel mõni aastakümme tagasi, mistõttu praeguste lõpetajate käsitööoskused on eelkäijate omadest tuntavalt nõrgemad.

Arranžeeringuid on teinud palju vähem muusikuid, sest see töö nõuab juba spetsiifilisemaid oskusi ning kogemust, mida klassikalises kompositsioonis ei õpetata, seetõttu kuulub see valdkond iseõppijatele nagu juubilar Tõnis Kõrvits. Samuti on arranžeerimisvaldkonnas küsimus helilooja motivatsioonis seada kellegi teise loomingut, jäädes valdavalt ise seadeloojana tagaplaanile ning tõstes esile originaalteose autori. Mõistlikum on ju kirjutada omaloomingut, sest seadeid võivad teha ka teised, sinu siseilma ei kajasta sinu asemel keegi. Ometi arendab arranžeerimine tehnilisi oskusi, arendab loomingulist empaatiat, õpetab sundolukordadest välja tulema ja ühest algmaterjalist võimalikult palju kätte saama, aitab uurida teise looja käekirja väga lähedalt – see kõik viib edasi ka looja oma käekirja ning oskusi. Liiati võimaldab see kokku puutuda eri žanride esindajatel ja selle kaudu vastastikku inspiratsiooni saada ning oma kõrvaringi (Tõnu Kaljuste uudissõna „silmaringi“ vastele helides) arendada.

Pean oma kogemusest mainima, et loomeprotsess omaloomingu ja arranžeeringu kirjutamisel on sootumaks erinevad: arranžeerides on juba ette antud väga paljud piirangud (teema, vorm, sisu), mille sees tuleb leida vabadus, omaloomingus tuleb aga vabaduses leida piirangud, et tekiksid vorm, teema ja sisu. Paraku on head arranžeerijad ning arranžeeringud sageli alahinnatud ja teenimatult varjus ning see muudab selle töö tänamatuks. Arranžeeringuid (selle praegusaja mõistes) teiste loomingust on peale auväärt juubilari teinud Tõnu Kõrvits, Tauno Aints, Erkki-Sven Tüür, Ülo Krigul, René Eespere jt, kuid omailma ning seadete vahepeale võime omal kombel liigitada ka Cyrillus Kreegi, Mart Saare, Veljo Tormise, Eduard Tubina, Artur Kapi jt rahvaviisiseaded, mida oma napi algmaterjali ja suuremahulise isikupärase arenduse tõttu käsitletakse tänapäeval pigem omaloominguna.

Mul on hea meel, et džässmuusikas on see olukord parem (ning elutervem?) ja teiste loomingu arranžeerimine iseenesestmõistetav žanri osa. Seda õpetatakse ja arendatakse koos omaenese helikeele kujundamisega ning seadja on sageli võrdväärne originaalautoriga – elik vaadatakse vahel iseenesest ka kaugemale. Samuti kirjutavad (näite)kirjanikud sageli dramatiseeringuid olemasolevatest romaanidest vm proosatekstidest, nüüdisajal ka trupi ühisloomest. Sageli jääb ka seal dramatiseerija varju, kuid ometi peetakse seda tööd algupäranditega võrdväärseks ja immanentseks nähtuseks. Ka dramaturg on täiesti eraldiseisev ja tunnustatud amet, mille tippe teame kõik: Eero Epner, Paavo Piik, Laur Kaunissaare, Mehis Pihla, Diana Leesalu, Priit Põldma jt. Muusikas ongi meil vastu panna ainult Tõnis Kõrvits, see viimne mohikaanlane.

Kui kellelgi on tarvis mõnd seadet mis tahes žanris või koosseisule, siis valdavalt tuleb esimesena ja sageli ka ainsana pähe Tõnis Kõrvitsa nimi. Teatud muusikastiilide (vana kooli džäss, estraad, lastelaulud) ja koosseisude (lastekoorid, ühendkoorid, kergemuusikaorkester) puhul ei olegi talle kedagi kõrvale panna, sest ta valdab stiile, instrumente, orkestratsiooni põhitõdesid ja maitset ning teeb seda kiiresti. Sageli on arranžeerimise vallas tellimuse tähtaeg juba mööda läinud. Meil jääb vaid üle olla tänulik, et on üks mees, kes juba ammu investeeris oma 10 000 töötundi, et saada meistriks just sel tänamatul tööl – lastemuusika kirjutamisel ning teiste loojate muusika esiletõstmisel ja/või uuele hingamisele, vaatenurga loomisele aitamisel. Ela ja laula veel kaua me seas, me armastet muusika õitsengu heaks, auväärt Tõnis!