Mu rootsi keele oskust aitas see tõlketöö tublisti edasi, nii on T.T. minu esimene tõsine rootsi keele õpetaja. Mäletan, et kirjutasin talle 1984. aasta paiku veidi lootusetus meeleolus, et nagunii me elus ilmselt ei kohtu. Tomase vastus oli resoluutne: kohtume kindlasti. Ja tal oli õigus. 1987. aastal sõitsin talle Västeråsi külla. Tookord oli mul võimalus kuulata ka tema klaverimängu: T.T. oli suurepärane pianist, klaverit mängib ta nüüdki, kuigi pärast teda tabanud halvatust  vaid vasaku käega. T.T. pole kirjutanud õieti ühtegi riimis luuletust, kuid minu tundmise järgi on tema luule väga musikaalne, on muusikainimese kirjutatud luule. Mu järeldus on: pääle „foneetilise” muusika on olemas ka „semantiline” muusika, piltide, kujutluste, mõtete rütmist ja seostest sündiv muusika. Millel omakorda on kindlasti seos teadusega, mis on ju ka üks makro- ja mikrokosmose kokkutoomise, kontrapunktis kõlama panemise viise. Mis on T.T. luule tugevamaid ja omapärasemaid jooni. See luule on korraga konkreetne ja abstraktne, väga olulised, üldinimlikud-igiinimlikud  valusad mõtted antakse edasi väga mõjusate piltide, nägemuste, detailide kaudu. Tema luule ei ole päevakajaline, 70ndatel aastatel Rootsi vaimuelu peaaegu terroriseerima tõusnud äärmusvasakpoolsusega T.T. kaasa ei läinud, miseest sai maoistidelt-stalinistidelt hurjutada kui asotsiaalne pursuide laulik. Need rünnakud on ununenud nagu toonane salongikommunismgi, Tranströmeri luule aga on usutavasti praegusele lugejale sama mõjus kui oli toona.     

Lauri Kitsniku luuletõlkeid vt paberlehest