Neiu Tulbi nime järgi pealkirja saanud linateos on vaat et rohkem dokumentaal- kui mängufilm. Peategelased on inimeste kõrval eelkõige igatsus, stepp, tuul, lambad, kaamelid … Neiu ise ennast meile ei näitagi. Selle asemel et suurte kõrvadega stepimeremehe kosjad vastu võtta, unistab ta tehnikumist pealinnas. Meremees, kes tahab saada karjakasvatajaks, on tõsiselt hädas – kosjakõlbulikke suures stepis ju pole. Isegi vähesed sõbramehed plaanivad vaid lahkuda. Suuri sündmusi karmis kõrbefilmis ei ole. Et lamba vaevaline naturalistlik sünnitus (ning vaevas sünnitust vastu võttev meremees) ja stepi karm loodus igavaks vaadata ei läheks, kasutab režissöör äraproovitud nippe nagu äärmiselt sobilik filmimuusika ja veidi absurdlikku nalja, et saaks kasutada klauslit „komöödia”.
Hoolimata filmi mängulisest osast sageli läbi kumavatest traagelniitidest, kompenseerib poolakast operaatori Jolanta Dylewska (kes ise samuti dokumentaalfilmimeister) lummavalt kaasakiskuv kaamerakasutus ja Emir Kusturica filmide laadne muusika vägisi mängufilmi punnitava rabeduse. „Tulpanis” kõlavad helid on üks oluline osa kogu tervikust. Filmi vaadates meenus korduvalt stiililiselt kaasa helisev kodukandimees Sulev Keedus. Õnneks ei ela ta Kasahstanis, vaid rikastab Eesti filmiajalugu. Viimaste aastakümnete käigus on vähemalt vene kultuuriareaalis (kuhu kuulub ka Kasahstan) taas populaarsust kogunud omapärane sasipundar: ühelt poolt dokumentaalsus ja teiselt poolt mänguline väljamõeldis.
Tundub, et väge hakkas see koguma kirjanduses, kui ilmusid pooldokumentaalsed pseudomälestused, postmodernismi lapsed. Reaalsus ja see, mis oleks ju vägagi võinud tegelikult olla, kuid mida siiski ei juhtunud, kohtuvad ühes ja samas teoses. Sageli kasutatakse isegi inimeste õigeid nimesid, kohtadest ja paikadest rääkimata. Sündis kerglane kirjanduslik mäng, mis ärritas eelkõige kirjandusloolasi ja ajaloolasi, kuid on endiselt populaarne. Tänaseks on selline suund kolinud ka filmindusse. Paremal juhul peaks üks teist täiendama: dokumentaalsus mängima ja mäng dokumenteerima. Looja mõistuse otsingutel pole ju piire. Ja lugeja-vaataja on kohtunik!