Enamikus tutvustustes kaldutakse kõnelema Goethest kui tervikust – kui universaalinimesest, võib-olla viimasest seesugusest. Ja kui jutt läheb „Faustile“ ja romaanidele, mäslemisele ja alalhoidlikkusele, loodusteadusele ja esoteerikale, sakslusele ja maailmakirjandusele, kristlusele ja paganlusele, klassikale ja romantikale, siis see osa Goethe loomingust, mis võiks huvilisele olla ja enamasti ongi kõige esmasemalt ja vahetumalt ligipääsetav, nimelt lüürika, kipub vajuma kusagile tagaplaanile. Ometi poleks väga suur liialdus väita, et Goethe (taas)leiutas muu hulgas sellegi, mida tänapäeval luuleks nimetatakse, nimelt lüürika.
Kuni XVIII sajandini olid lühikesed meeleoluluuletused armastusest, surmast, veinist, loodusest, jumalast jms kirjameestele pigem kõrvalharjutuseks. Surematu kuulsus arvati ees ootavat neid, kes kirjutavad pikki värsslugusid ehk eeposi või siis tragöödiaid. Lüürika jäi poeesias millekski teisejärguliseks, nii nagu enne romantismi oli muusika kaunite kunstide seas teisejärguline, kõigest rakenduslik tarbekunst (olgu liturgia või pidusöögi osana). Romantism muutis kõike: muusika ja selle kirjanduslik lähisugulane, lüürika, tõusid vastavalt kunstide ja kirjanduse ridades esirinda. Ja Goethe teened, niihästi praktilised kui ka teoreetilised, polnud selles väikesed. Kooliõpetusse kinnistunud žanriteooria, mis jagab kirjanduse kolmeks „loomulikuks põhiliigiks“, eepikaks, dramaatikaks ja lüürikaks, ongi suuresti Goethe leiutis – märkuses „Lääne-Ida diivanile“ (1819). Aga juba ammu enne, 1760. aastatest peale oli Goethe produtseerinud luuletusi kõikvõimalikes vormides, mõõtudes, žanrides ja teemadel: ballaade, epigramme, oode, eleegiaid, mõttesalme ning ikka ja jälle laule. Goethe lüürika mitmekesisus on tohutu, ulatudes rahvalaulujäljendustest antiikmõõtudeni, rolliluuletustest looduspiltideni, tundepuhangutest orfiliste mõttesalmideni.
Laulud, Lied’id on üks eriomane saksa lüürikažanr, mis peab silmas muusikalist ettekannet. Säärased palad peaksid olema parajalt umbisikulised, et neid saaksid ette kanda eri suud, ja paraja hõredusastmega, et olla suulises esituses kõrvaga tabatavad. Muidugi peab üks hea laul olema musikaalselt heakõlaline, sile, spontaanne ja lõpetatud tervik. Kõike seda Goethe saavutas just talle iseloomulikul imeliselt kergejalgsel moel, sageli justkui muigvelsui kaugeltvaatajana. Tunded ja mõtted, rütm, häälikud ja riimid kõlavad kokku ainuvõimalikul viisil, luues mulje, nagu sisalduks maailmas eneses harmoonia, mille luuletaja on sealt üles noppinud.
Võrdlus inglise luulega võiks olla õpetlik. Seal toimus poeesia üleminek klassitsistlikelt suurvormidelt romantilistele väikevormidele pikaldasemalt ning luule seos lauluga jäi juhuslikumaks. Inglise romantikute suursaavutusteks on suured lüürilised oodid ja eleegiad – mille mõttearendused on jälgitavad ja nauditavad ennekõike paberilt lugedes. Tõenäoliselt saksa mõjudel kirjutas Lied’e küll ka Wordsworth (nt nn Lucy luuletuste sari) ja XIX–XX sajandi vahetusel viis selle žanri ingliskeelse täiuseni A. E. Housman. Saksa kirjandusega võrreldavat tähtsust see aga kunagi ei saavutanud.
Eestis on jälle asjad olnud isemoodi. Kui ma märkisin, et Goethe äärmiselt rikkast loomingust võiks just lüürika olla otse ja vahetult ligipääsetav, siis tuleb täpsustada, et seda saab see olla algkeele oskajale. Aga saksat siinkandis ju vanasti osati. Meie ilmalik luule ongi ju üles kasvanud saksa Lied’ide peal ja varjus, kuigi peamisteks eeskujudeks Goethest hilisemad ja väiksemad laulikud. Jaan Undusk on siiski näidanud, kuidas juba Kristian Jaak Peterson leidis oma saledatele oodidele malli just nimelt Goethelt.
Ikka ja jälle on märgitud tõsiasja, et XIX sajandi vältel püsis Läänemere provintsides Goethest tugevama mõjuallikana Schiller. Tema tähtsamad näidendid, luuletused ja esseed ilmusid viimaks kümneosalise pisisarjana 1950ndate lõpul, 60ndate alguses. Veelgi tähtsam mõjuallikas on olnud Heinrich Heine. Tema luuletuste tõlgetest ilmus põhjalik, 450-leheküljeline antoloogia juba 1956. aastal. Koostaja August Sang võttis sellega kokku tolleks ajaks juba sajandipikkuse tõlkimistraditsiooni. Goethe lüürika mahukas valimik ilmus Sanga ainutõlkes 1968. aastal.
Viimastel aastatel on Eestis märgata taas väikest Goethe-buumi. Midagi taolist leidis aset ka 1980ndatel, saades alguse suurmehe 150. surma-aastapäeva tähistamisest ja päädides Goethe seltsi asutamisega. Tollal ei avaldunud see nii väga tõlkimises, vaid mitmesugustes ettekannetes ja esseistlikes käsitlustes. Nüüd aga on ilmunud mitmel aastal järjest mõni tähtis raamat: kõnelused Eckermanniga (2018), „Hingesugulased“ (2019), “Oma elust. Luule ja tõde” (2020). Ka Linnar Priimäe Goethe-mõtisklused on saanud paksude kaante vahele.
Sellesse ritta astub nüüd hoole ja armastusega koostatud luuletõlgete antoloogia „Nõmmeroosike“. See sisaldab üle 600 tõlke ligi 400 luuletusest peaaegu sajalt tõlkijalt läbi 180 aasta. Esmakordselt on avaldatud hulk käsikirjas seisnud tekste (peaasjalikult Ants Oraselt, aga huvitavaid leide on ka XIX sajandist) ja on ka spetsiaalselt selle raamatu jaoks tõlgituid. Antoloogia omapära on, et see pole mõeldud niivõrd esindama ja tutvustama Goethet kui lüürikut, vaid pigem Goethe tõlkimise ajalugu. Goethe ei figureeri raamatu tiitlil autorinimenagi. Mõnest luuletusest leidub mituteistkümmend versiooni; mõnikord on isegi üks tõlkija esindatud rohkem kui ühe versiooniga ühest luuletusest. Uutele kaasavatele aegadele kohaselt pole siin kedagi diskrimineeritud: tõeliste meistriteostega kõrvu seisavad kurioosumid ja saamatused, rääkimata möödapääsmatutest anakronismidest. Nii võib mõne tõlke sarnasus originaaliga ja teiste tõlgetega jäädagi vaevu aimatavaks.
See kõik on ülimalt tore ja kasulik, aga selliste taotluste eest on tulnud ka maksta oma hinda. Nimelt ei ole luuletused järjestatud mitte nende kirjutamis- või ilmumisaja järgi ega ka mitte teemade või vormide järgi, vaid selle põhjal, millal üks või teine Goethe tekst on esmakordselt eesti keelde jõudnud, ning tollele esmatõlkele on seejärel lisatud hilisemad sama luuletuse tõlked. Säärane järjestamisprintsiip ei ole mu meelest hea mõte. Pealegi pole seda niikuinii saanud järjekindlalt läbi viia, sest suuremaid terviksarju (nt „Rooma eleegiaid“ või „Lääne-Ida diivanit“) pole arusaadavalt raatsitud tükeldada. Tekstide praegune järjestus muudab lugemise kaootiliseks ja hüplikuks teekonnaks: tuleb kulgeda järsult, ilma üleminekuteta noorest Goethest vanani ja siis tagasi noore juurde, ning ärkamisaegsest poeetikast arbujaliku ja moodsani ning taas tagasi ärkamisaegseni. Tõsi, tegelikult pole see ületamatu raskus, kuid võib võõritada vähese ettevalmistusega lugejat, keda eesti tõlkeloo keerdkäikude asemel huvitaks rohkem Goethe kui lüürik ise. Aga niisuguse vingumise peale tunneb nüüd arvustaja, et hakkab lähenema jämeda tänamatuse piirile, ning talle meenub klassiku aegumatu ässitus: „Lööge maha see koer! Ta on retsensent!“ Kui tekstide iseäralik järjestusviis kõrvale jätta, siis on „Nõmmeroosike“ imeliselt koostatud, ammendaval ja põhjalikul uurimistööl põhinev väljaanne, mis on varustatud lugejat abistava aparatuuriga: küljenditiitlite, ees- ja järelsõna, põhjalike märkuste ja registritega kuni järjehoidjani välja.
Tõlkeid endid lugedes ja võrreldes tuleb erakordse selgusega esile, kui mäekõrguselt on August Sanga omad kõikidest teistest paremad. See tunne ei põhine küll võrdlusel originaaliga, vaid n-ö puhtfenomenaalsel tunnetusel (nagu ehk Goethegi oleks öelnud), s.t tekstide hindamisel eneseküllaste luuleteostena. Muidugi esineb õnnestumisi teistelgi, aga just teiste versioonidega kõrvu lugedes tõuseb Sang esile eheda loomuliku eestikeelse luulena.
Küllap on sellel omad ajaloolisedki põhjused. XIX sajandil püüdsid eesti kirjamehed kirjutada muu hulgas Goethe moodi ning õnnestunumad Goethe-tõlked viisid n-ö edasi ka eesti värssi. Need sulandusid vahetult eestikeelsesse luulesse. XX sajandist on Goethe vaimu siinse ümberkehastusena ikka ja jälle nähtud Marie Underi loomingut – selle dünamismi, teeloleku, muutlikkuse ja muutumisvajaduse poetiseerimist. Kuid eriline vastastikune klapp Goethe lüürika (eriti mõtteluule) ning eesti värsi vahel saabus koos arbujatega. Kui võtta mõni Goethe hilisem tähtluuletus nagu „Dauer im Wechsel“ (1804) või „Selige Sehnsucht“ (1819), siis Sanga versioonid „Kestvus vahelduses“ ja „Õnnis igatsus“ oleksid loetavad ka kui arbujalikud eesti luuletused, nad sulanduvad tõlgetega samaaegsesse eesti luulesse. Kuid 1968. aastaks, mil ilmus Sanga tõlgitud „Luuletusi“, ei seisnud eesti kaasaegne luule ja Goethe tõlked enam päris kohakuti ning hilisemal ajal on need mõistagi veel rohkem üksteisest kaugenenud. Igati arusaadav ka, sest hoolimata igasugusest Ungleichzeitigkeit’ist ei ole me viimasel poolsajandil enam elanud (ainult) XVIII–XIX sajandi vahetusel. Tänapäeval pole ilmselt enam võimalik Goethet tõlkida nõnda, et sellest saaks ühtlasi hea kaasaegne eesti luule. Uuemad tõlked võivad vahel olla virtuoossed (nagu Maarja Kangrol), aga enamasti nad seda pole ja isegi neid virtuoossemaid palu ei saa keegi meie nüüdisluulega segi ajada ega ära vahetada. Goethe vaimu viimased kehastumised eesti luules jäid küllap 1980ndatesse, kui ilmusid Jaan Kaplinski vihik Lied’e „Tule tagasi helmemänd“ (1984) ning Ain Kaalepi vormikirju kimp intellektuaalset erootikat „Kuldne Aphrodite“ (1986).
Goethe luuletus, mida on kõige sagedamini üritatud eesti keelde ümber panna, on „Rändaja öölaul“ (1780/1815). Selle algusridu „Über allen Gipfeln ist Ruh“ tunneb iga saksa keele õppija. Tegu on kaheksarealise palaga, mille iga rida ise mõõdus. „Nõmmeroosikeses“ leidub sellest tosin tõlget. Ants Oras on oma käsikirja servale märkinud: „Üks minu paljudest katsetest seda tõlkimatut laulu kuidagi edasi anda“. Huvitaval kombel on Ado Grenzstein (1887) tosinast katsetajast olnud ainuke, kes püüdnud täpselt järele aimata algupärandi rütmi. Selge on, et kolme- või neljateistkümnendat katsetust seda öölaulu traditsioonikohaselt ümber riimida pole enam suurt mõtet üritada. See kisuks juba spordivõistluseks. Võib-olla tasuks hoopis astuda sammuke kõrvale ja leida mõni värske viis, kuidas lugejale meelde tuletada tema ja elusagina peatset lakkamist. Üks selline katsetus ongi tehtud – Jaan Kaplinskil „Helmemänni“-kogus. Aga küllap säärane Nachdichtung ei ole enam tõlge, sest „Nõmmeroosikese“ seest me seda ei leia:
Vaikivad maa ja marjad
leib suhkur ja sool
vaikijaid on palju
ikka igal pool
vaikivad pilved valged
taevasinagi
oota küllap varsti
vaikid sinagi.
