Toivo Tammik
on arhitekt, kes õpetab Tallinna tehnikakõrgkoolis, juhib arhitektuuribürood AB Ansambel ja valdusfirmat Huuksi Mõis.
Milline on Eesti kultuuripoliitika suurim õnnestumine või läbikukkumine?
Kultuuri alusteadmiste jagamist saab riik reguleerida eelkõige hästi toimiva haridusvõrgu kaudu. Võtakski korraks ette kooliteema arhitekti pilgu läbi.
Läbikukkumiste hulka tuleb lugeda juhtumid, kus riik oma haldus- ja valdusettevõttega loovisikutele ära teeb. Sajandi esimesel kümnendil juhtus näiteks, et arhitektuurivõistluse järel ampsati Laulasmaa kooli arhitektuurivõistluse võidutöö autoritelt ära ning suunati ajapuudusele viidates suvalisse projekteerimisüksusesse murida. Läbikukkumise kui tendentsi teeb silmapaistvaks asjaolu, et 10–12 aastat hiljem sooritab sama süsteem neidsamu juriidilisi kübaratrikke, sedakorda vanalinna külje alla kavandatud Tallinna Euroopa kooli projekti puhul. XIX sajandil juhtus, et Victor Hugo „Jumalaema kirik Pariisis“ eesti keelde ümberpanija võttis teksti vabalt mugandada, Esmeralda ja Quasimodo omavahel abielluma panna, õnnelikult elama jätta ning andis kogu kupatuse enda nimel välja, sest nii oli tollal kombeks. Praegu XXI sajandil ei peaks riik keeruliste lepingute abil oma arhitektidega samalaadselt toimima. Kultuurilised standardid on muutunud!
Õnnestumisi on ka hariduse rea pealt. Mis veel kui mitte hea kool annab võimaluse õpetada noorele inimesele olulise ja ebaolulise eristamise kunsti. Esteetiliselt nauditav keskkond kui võimas mõjutusvahend on teada-tuntud vähemalt antiikajast ning häid koolimaju on ka praegu kerkimas.
Millalgi tundus, et kõrgema kunstihariduse edasikestmise perspektiiv ei ole meie riigis just kõige helgem. EKA peamaja ja EMTA kontserdimaja peatne valmimine annavad lootust vastupidisele.