Märzi projektiruumis peetud loeng avas büroo tausta ja toimimismehaanika mitmes mõttes. Jan van Schaik rõhutas, et neile on suureks abiks kohalik Melbourne’is paikneva tehnoloogia ja disaini ülikooli (RM IT Universty) arhitektuuriteaduskond, mis aitab arhitektidel leida Hiina kliente ja pidada nendega ka läbirääkimisi kuni lepingutingimuste ja muude juriidiliste nüanssideni välja. Selle, et üks väiksemat sorti arhitektuuribüroo saab Austraalias loota ühe suurema struktuuri, s.o ülikooli toele, võib ka ehk sealse heaoluühiskonna arvele kirjutada, kuid selles on iva, millele meilgi siin Eestis võiks mõelda. Kas on meil Eestis olemas suurem ja stabiilsem struktuur, millele enamjaolt väikebüroodes töötav arhitektkond saaks ja tahaks toetuda? Kas see võiks olla üks valikuvariante, kuidas tagada meie väikebüroode elujõulisus nii, et nad ei pea kasvama üleliia suureks olemaks edukad suurte klientide võitmisel, mainekamatest rahvusvahelistest arhitektuurivõistlustest osavõtmisel ja ka lepinguläbirääkimistel? Nii Jan van Schaik kui Paul Minifie on peale hoonete projekteerimise pööranud tähelepanu ka teatud tüüpi erialasele rahvusvahelisele koostööle: näiteks maailma arhitektuuri töötoas (World Architecture Workshop’is – WAW) osalemine, kriitikuna tudengitööde hindamine Suurbritannias, USAs ja Hiinas. Nad arendavad sihiteadlikult oma suhtlusvõrgustikku, mis ei koosne vaid kolleegidest arhitektidest, vaid ka poliitikutest-otsustajatest, planeerijatest, kinnisvaraarendajatest ja -operaatoritest, kunstnikest ja teadlastest.

Tänu ühe büroo-omaniku Paul Minifie’ matemaatikukalduvusele on arhitektidel õnnestunud luua keerulisi skulpturaalseid ja loodusmustrilisi fassaade, kasutades seejuures digitehnoloogiat ja tehes tihedat koostööd alltöövõtjatest tootjatega. Projektide tüpoloogia varieerub MvS puhul korterite sisekujundustest, eramutest (Wattle Avenue House), kohvikutest (Cafe Bourgeois) ja kommipoeketist (Sugarstation) kuni suuremate elamukvartalite, kogukonna- ja õppekeskuste, viimasel ajal üha enam ka Hiinasse projekteeritavate suuremate korporatiivsete kompleksideni. Shengjing Groupi tellimusel kavandatava SuperYacht City valmimise aastaks Qinhuandaos on planeeritud 2016. Tuntuimaks objektiks võib siiani aga siiski pidada 2002. aastal valminud RM IT ülikooli infokeskust, mis on ühtaegu tudengite kokkusaamispaik, mediateek kui ka ülikoolilinnaku süda üldisemalt.

Lisaks arhitektitööle juhib Jan van Schaik Melbourne’i linnavolikogu juures projektiruumide töögruppi (Melbourne City Council Creative Spaces Working Group), mis viib omavahel kokku Melbourne’i linna ja Victoria ehk Austraalia kagupoolseima ja tihedaima asustusega osariigi vabad ja potentsiaalselt projektiruumidena kasutatavad pinnad ning kohalikud ettevõtlikud, kel on soov neid ruume kasutada loomingulistel eesmärkidel. Virtuaalse andmebaasi teadliku laiendamise ja arendamisega alustas Victoria kunstifond aastal 2006, järgmisel aastal kaasati ka Melbourne’i linnavolikogu ja ülejärgmisel RM IT ülikooli uurimisrühm. Melbourne’i Tuleviku Fookusgrupp ja RM IT arhitektuurikool ühendasid oma jõud projekti hüvanguks. Nii saigi alguse „Loominguruumide” („Creative Spaces”) raamistik, millel ka oma veebikodu ja sõnastatud eesmärk: loova mõtte alalhoiuks ja gentrification’i (linnalise keskkonna uuenemine ja ülesehitamine, mis leiab aset siis, kui jõukam keskklass kolib allakäinud piirkondadesse ja tõrjub sealt välja vaesema elanikkonna) vältimiseks Melbourne’i linnas on vaja pakkuda siinsetele andekatele ja hakkajatele võimalusi oma loomingu esitlemiseks, teadmiste jagamiseks ja oskuste arendamiseks; vabaturureeglitel ei tohi lasta neid rahapuudusel Melbourne’ist välja tõrjuda.

Päris ilma rahata kunstnikkond vabu pindu siiski kasutada ei saa, kuid rendihind hoitakse nii madalal kui võimalik. Ka paberimajandus hoitakse korras, ruumide kasutamisel on tagatud tervishoiunõuded, ohutus jm. Enamjaolt renditakse vabu pindu välja mõne kuu kaupa – kunstnikkond tegutseb ka Austraalias suures osas projektipõhiselt.

Üsna väiksesse, kuid tõhusasse töögruppi on kuulunud ja kuuluvad ka praegu nii kunstnikkonna esindajad kui akadeemikud, kinnisvaraarendajad ja arhitektid ning kohaliku volikogu inimesed. Töö eesmärk on Melbourne’i linnas loometegevuse soodustamine, kunstnikkonna paiksuse tagamine ja kohalike loomeühenduste ning nende tootmisbaasi säilimine. Linnavalitsust abistatakse kunstnikkonna soove kajastavate otsuste langetamisel ja elluviimisel, aidatakse kaasa linnaruumi loovale kasutamisele, õhutatakse tänavate ja naabruskondade vitaalsust ning nõustatakse organisatsioone ja institutsioone, kes soovivad asutada uusi või arendavad edasi juba tegutsevaid projektiruume.

Jani loengu lõppedes küsis keegi publiku seast: „Miks on Jan Tallinnas?”. Hea küsimus, põhjust arutada. Võib ka küsida: miks ta Austraaliasse tagasi läks?