Tõejärgse ajastu tõed

13 minutit

ON PONTIUS PILATUSE TEISE TULEMISE AEG. Nimelt seisab Rooma prokuraatori, ilmiku ja pagana nimi uhkelt ihuüksi kristlaste usutunnistuse tekstis: passus sub Pontio Pilato, „kannatanud Pontiuse Pilatuse all“ (jutt käib Jeesusest) – ja seda juba varaseimast, kreeka­keelsest vanarooma kreedost alates (II sajandi esimene pool).

Nüüd ilmub Pontius Pilatus uuesti tõejärgse ühiskonna aktuaalseimas piibli­tsitaadis: „Mis on tõde?“ (Jh 18: 38).

*

Kahtlesin, kas angloameerika post-truth’i kalkatõlge „tõejärgne“ ikka sobib eesti keelde, kus juba ootab ees sõnakuju „õigusjärgne“, s.t seaduslik – nii et „tõejärgne“ võiks tähendada tõekohasust, tõepära. Aga kui sügavamalt järele mõtelda, siis miks mitte. INIMESEL POLE VÕIMALIK FORMULEERIDA MITTE AINUST LAUSUNGIT, MILLES POLEKS MINGISUGUSTKI OSA TÕTT.1 Kõik ülejäänu tuleb pärast seda.

*

Nüüd ilmub Pontius Pilatus uuesti tõejärgse ühiskonna aktuaalseimas piiblitsitaadis: „Mis on tõde?“ (Jh 18: 38). Nikolai Ge „Mis on tõde? Kristus ja Pilatus“ (1890).

„TÕE-JÄRGSE“ ASEMEL VÕIKSKI ÖELDA „TÕE-PÄRASTINE“ EHK „TÕE-PÄRANE“. Lion Feuchtwangeri suur essee ajaloolisest romaanist kannab pealkirja „Desdemona maja“ (1961). Ta kirjutab seletuseks: „Kõik, mida muidu räägitakse moorlase Othello kohta, pärineb novellikirjanik Giraldi Cintio jutustusest „Il Moro di Venezia“. Sellest novellist võttis Shakespeare oma näidendi ainese. Kui näitemäng oli kuulsaks saanud, demonstreeriti Veneetsias üht Moro perekonna palazzo’t „Othello majana“. Aastal 1844 jäädvustas selle maja saksa kunstnik Friedrich Nehrlich ning maalis sinna kõrvale väikese kahe aknaga palazzo, mille ta nalja pärast nimetas „Desdemona majaks“. Sestpeale peeti seda väikest palazzo’t „Casa di Desdemonaks“, ja kui kunstnik tahtis seletada, kuidas asjalood tegelikult on, siis anti talle tappa.“

Kunst võib olla tõe kui tegelikkuse allikas. TÕEJÄRGSUS VÕIB OLLA KA KUNSTI-TÕE-JÄRGSUS. Tõe-pära(stisuse) mõttes.

*

P. P. Hamleti varjunime all ilmus 1897 Berliinis brošüür „Goethe-saladus“, kus väidetakse, et kõik pärast 1780. aastat Johann Wolfgang Goethe nime all ilmunud suurteosed kirjutas hoopis Friedrich Schiller. Aga mis mingist üksik­üllitisest! – MAAILMAKIRJANDUSE SUURIMATE AUTORITE HOMEROSE JA WILLIAM SHAKESPEARE’I LOOMELUGU AINULT „ALTERNATIIVSETEST FAKTIDEST“ KOOSNEBKI. Tollesama trükise vahelt leidsin aastaarvuta Rigasche Rund­schau väljalõike, kus keegi Edwin Bormann esitab „70 tõendust selle kohta, et Shakespeare’i [teosed] kirjutas [Sir Francis] Bacon“.

IGASUGUNE AJALUGU ON KIRJANDUSLOOMING. Ajaloolased on kas andekamad või andetumad ilukirjanikud.

*

Tõejärgsest ühiskonnast rääkides tuleb meeles pidada, et tõejärgsus kujutab endast sotsiaalpsühholoogilist, niisiis kõigepealt psühholoogilist ning alles seejärel sotsiaalset nähtust. TÕE­JÄRGSUS ON KOLLEKTIIVSE TEADVUSE SEISUND – MITTE LIHTSALT ERI­ARVAMUSED JA VASTANDLIKUD SEISUKOHAD, VAID KOLLEKTIIVNE SOTSIAALSE ORIENTATSIOONI KAOTUS.

*

Renessansiühiskond vahetas mineviku (keskaja) tuleviku (uusaja) vastu. Tõejärgne ühiskond vahetab tuleviku oleviku vastu. TULEVIKU MÕÕDE ON TÕEJÄRGSES ÜHISKONNAS KADUNUD. Sellega koos kaob ka vastutus-, au- ja häbitunne. Inimene jätaks muidu ehk mõne asja tegemata „hirmust häbi ees“ (Juri Lotman), kartusest, et „äkki tuleb välja“. Tuleb tulevikus välja.

Aga kui tulevikku ei ole, siis ei tule mitte miski välja. Sellega on seletatav marodöörlus suurte katastroofide lähenedes. Sellega on seletatavad riigivargused – ei usuta, et oma riigil ja riiklusel koidaks tulevikku. Sellega on kirjeldatav presidendipaar Ilveste elustiil. Tuleviku-teadvuse kustudes sagenevad kuritööd, liiklushuligaansused, perevägivald. Kui tulevikku pole, siis ei ole teol ka tagajärge – aeg saab enne otsa. Käib pidu katku ajal.

*

TULEVIKUTA TÕEJÄRGNE ÜHISKOND ON MINETANUD VASTUTUSTUNDE TEADUSESKI. Massiliselt produtseeritakse väitekirju, mille autorid on kindlad, et neid mitte keegi üle ei loe ja mitte keegi ei avasta, et lastud on üle nurga, saadud on teaduskraad, tegemata ühtainustki, olgu või ülipisikest avastust, ütlemata vähimatki uut. Nad ei karda, et keegi nende töö kunagi veel kätte võtab, vigu leiab ja neile osutab. – Ei võta, ei leia, ei osuta!

Ja neil pole raasugi häbi pidada ülikoolides professoriametit, anda pseudoakadeemilist eeskuju ja kasvatada tulevasest sugupõlvest endasuguseid.

*

Tõejärgse ühiskonna tulevikukaotus on kustutanud kahe auväärse institutsiooni autoriteetsuse – teaduste akadeemia ning luteri kiriku. Nii teaduste akadeemia kui ka luteri kirik kaotavad tõe kants(l)i rolli ning isegi tõsiseltvõetavuse – üks teaduse, teine usu vallas. Akadeemia president põhjendab oma asutuse ühiskondlikku mõjuvõimetust nüüdisteaduse keerukusega.2 Luteri kirik alles „vormistab oma missiooni ja visiooni“,3 otsides senikaua mainedoonorlust vabamüürlastelt ja püüdes end kehtestada kinnisvaraturul.

Mõlemad näevad praegu vaeva taastamaks oma sotsiaalne subjektsus. Aga tõejärgses ühiskonnas on see võimatu. Uut elurajooni ei õnnista sisse enam mitte pastor, vaid astroloog.4 See on sümboolne akt – obadus lausa nurgakiviga – nii akadeemiale kui ka kirikule.

*

Tõejärgne mentaliteet hakkas massiliselt levima poliitikast kui propagandasõja infopommiplahvatuste järgne kiiritushaigus. Kõigepealt kadus fakt, lahustus vastandlikeks tõlgendusteks. Siis loobuti raiskamast aega ning jõudu seletamaks, et omaenda esitatud versioon on tõene. „TÄHTSAM KUI SEE, ET TE USUTE MIND, ON SEE, ET TE EI USUKS TEISI,“ kõlas uus propagandistlik põhimõte. Ja kui mitte midagi ei saa enam uskuda, siis pole enam uskuda ka mitte kellessegi … peale iseenda.

Siis tõuseb maksvusele Thomas Reidi „terve mõistus“ (common sense): Tõde on isiklik kogemus. Oma silm on kuningas ja käegakatsutavus usu alus.

*

Usutakse lähikonda. Mitte ajalehte või televiisorit, vaid arvutit. Ajalehes ja televiisoris valetatakse,5 aga arvuti (eriti nutitelefon) aitab luua isikliku suhtluse illusiooni. Seejuures ei kujuta endast uut meediumi mitte arvuti üldse: Delfi-sugused ajaleht-portaalid on televiisori analoog – milles võib veenduda, lugedes kommentaariume: kõik autorid on kas lollid või lurjused. Seevastu sotsiaalvõrgustikust leitavad „sõbrad“ on oh kui lähedal, oh kui isiklikud.

Uus meedium pole niisiis mitte surnud arvutivõrk, vaid elav sotsiaalvõrgustik. Sestap nihkuvad sinna uudised (ja reklaamid kui uudiste liik). Seal paljundatakse nii isiklikke sümpaatiaid kui ka antipaatiaid, nii naiivseid fantaasiaid kui ka sihilikult ettesöödetud väljamõeldisi. – SOTSIAALVÕRGUSTIK ON TÕEJÄRGSE ÜHISKONNA MUDEL JA KASVUPINNAS.

*

TÕEJÄRGSET TEADVUST ISELOOMUSTAB PÜÜDLUS TEHA OMA MAAILMAPILT MAAILMAVAATEKS. Maailmapilt on olevikuline, seevastu maailmavaade tegeleb tulevikuga, olevikust lahtiütlusega. Tõejärgses ühiskonnas tahetakse oma olevikulistele veendumustele kindlustada kestus tulevikuski, aga mitte muuta oma olevikku, et tulevik saaks sellest erinev, võikski olla tulevik.

*

TÕEJÄRGNE AJASTU, KUST PUUDUB TULEVIKU DIMENSIOON, ENNUSTAB LÄÄNE TSIVILISATSIOONI KRIISI.

„See, mis võimaldab pankadel – ja kogu majandusel – ellu jääda ning õitseda, on meie usk tulevikku. Sellel usaldusel püsib suurem osa rahast maailmas … Kõik viimatised 500 aastat veenis progressi idee inimesi aina rohkem ja rohkem uskuma ning usaldama tulevikku. See usk ning usaldus lõi krediidi, krediit tõi tegeliku majanduskasvu ja kasv tugevdas [omakorda] tuleviku-usku ning avas ukse veelgi suuremale krediidile.“ 6

Tõejärgse ühiskonna teke ja globalisatsioon kujutab endast seetõttu ohtu krediidi- ning investeeringupõhisele kapitalismile. Kui enam ei usuta mingisse tulevikku, siis raugevad rahamahutused, kaotavad mõtte pensionifondid, osamaksud rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja liikmelisus nendes. Kui on olemas üksnes olevik, ainult täna, siis „ela üks päev korraga“!

*

Sõna „võltsuudis“, millega iseloomustatakse tõejärgset ühiskonda, on õigupoolest contradictio in adjecto. Uudist ei määratle mitte tema tõeväärtus (kui „ehtsus“), vaid uudislikkus. Uudis on info, mis on kellelegi uus. Mida harimatum inimene, seda rohkem on talle uudiseid – ja mitte ükski neist pole võlts, kõik on päris. Ainult et mõned on huvitavamad ning tõejärgses ühiskonnas huvitab inimest vaid see, mis talle meeldib ja millega ta seetõttu nõus on.

Uudis peab senist veendumust tugevdama, mitte lammutama. Kui tulevikku ei ole, siis on uudisel vaid olevikuline, meelekinnituslik, mitte arendav ega suunav funktsioon.

*

Tõejärgset ajastut nimetatakse puhuti ka „faktijärgseks“. Minu magistriväitekirja kaitsmisel Eesti kunstiakadeemias kutsus Boris Bernstein arutlema, kas kunstiajaloo andmestik on data (antused) või capta (võetused). Osutasin siis, et peale nende kahe võimaluse on veel kolmas: facta (tehtused, mis sünnivad antuse ja võetuse sümbioosis).

Sõna „fakt“ päritolu ning algtähendus oleksid just nagu unustatud, rääkides faktist kui millestki objektiivsest. FAKT ON PSÜÜHILINE KONSTRUKTSIOON. Ja tema subjektiivsusest ei aita meid üle tõsiasi, et mõnd psüühilist konstruktsiooni võib jagada üsnagi suur seltskond. Objektiivne tõde ei selgu ju rahvahääletuse tulemusena!

*

Galileo Galilei kirjutas Johannes Keplerile 1610: „Mida ütled Sa aga meie Padova gümnaasiumi esimeste filosoofide kohta, kes tuhatkordsetest üleskutsetest hoolimata raudse visadusega tõrkusid kordki silmitsemast planeete või Kuud või teleskoopi ennastki, ning nõnda sulgesid vägisi oma silmad tõe valgusele? … Seda sorti inimesed usuvad, … et tõde ei tule uurida mitte maailmas või looduses, vaid (need on nonde endi sõnad!) tekste võrreldes.“

Nii Galileile kui ka Padova filosoofidele oli see, mis teleskoobist paistis või paistnuks, fakt – aga kummalegi omas tähenduses. Galileile fakt kui kogemuslik tõde, filosoofidele fakt kui tehtus. Tolles viimatises tähenduses kasutatakse nüüd ka inglise sõna fake. FAKT JA FAKE ON MÕLEMAD ÜHTVIISI TEHTUSED.

Ent ausalt: kas tõde saab pärineda mingist torust, olgu või teleskoobi omast? Kas toru saab olla tõe allikas?

*

Hiljuti esitleti netis uudist, et maailma maad ei ole kaardile kantud õiges suuruses. Venemaa Föderatsioon polegi tegelikult nii suur ning Ameerika Ühendriigid jäävad umbes Austraalia mõõtu, aga Türgi ja Sri Lanka tuleb arvata senisest märksa lahmakamaks.

Ärgem unustagem, et maakaart on tehtus, fakt. Ning ümbertehtud maakaart on samas mõttes fakt. Alternatiivne fakt. Siit selgubki, et ALTERNATIIVSED EI OLE ERINEVAD FAKTID MITTE TÕE SUHTES, VAID OMAVAHEL.

*

Tõejärgsust näitlikustavad kõige veenvamalt kõnelibastused. Kunagi uuris Sigmund Freud neid kui alateadvuse enesepaljastusi. Aga TÕEJÄRGSEL TEADVUSEL PUUDUB FREUDISTLIK KELDRIKORRUS – ALATEADVUS.

Donald Trump: „… Ma ütlesin [Hiina presidendile], et me lasime just välja 59 raketti, mis suunduvad Iraaki (!), ja ma tahtsin, et te seda teaksite. Ja ta sõi oma kooki. Ja ta oli vait …“ – Intervjueerija: „Süüriasse?“ –Trump: „Jah. Suunduvad Süüriasse. Teiste sõnadega, me oleme just välja lasknud 59 raketti, mis suunduvad Süüriasse …“ – Intervjueerija: „Kuidas ta reageeris?“ – Trump: „Niisiis ta tegi kümneminutilise (!) pausi ja siis ta küsis tõlgilt, et palun öelge seda uuesti.“7

Videosalvestist üle vaadates selgus, et Hiina president ei teinud siiski mitte kümneminutilist pausi, nagu eesti tõlkesse lipsas, vaid he paused for ten seconds. Muidugi ei mõõtnud keegi stopriga, Trump ütleb retoorilise arvu, mis tähendab lihtsalt „veidike aega“. Aga sama retooriline on ka „kümme minutit“ – olulise vahega, et tähendab „õige kaua“.

KÕNELIBASTUSED TOODAVAD TÕEJÄRGSE TEADVUSE REŽIIMIL ALTERNATIIVSEID FAKTE. Kui Hiina president mõtleb USA presidendi raketi­rünnaku üle järele kümme minutit, on see juba märk millestki.

*

Eesti toiduainetetööstust rahvusvahelisel messil Shanghais tutvustavas EASi reklaamvoldikus on kaart, kus Euroopa ning Aasia vahelt puudub Türgi. Ja vastutav projektijuht kommenteerib: „Millised andmed on materjalil valed? Antud juhul pole küsimus õigsuses, vaid selles, kas vaataja jaoks on andmed piisavad.“8 – Tõejärgse mõtlemise klassika!

*

Oma teadusloolise peateose „Kosmos“ (1845) lõppsõnas kiidab Alexander von Humboldt XIX sajandit, et ka varasemaid loodusuuringuid on hakatud kriitiliselt ümber hindama: „Sellise kriitilise menetluse üldlevik on eriti aidanud paljastada teatavate teadusalade nõrkust, kus põhjendamatud arvamused käibivad kui faktid ja sümbolite keeles müüdid oma vanade nimede all kui tõsiteooriad.“

Toda kriitilist vaimu on hõlpsam kiita kui rakendada – eriti tänapäeval, kus „ARVAMUSTE PÕHJENDAMATUSE“ MÕISTE ISE ON VANKUMA LÖÖNUD.

*

EI SAA RÄÄKIDA TEADUSEST KUI TÕE ALLIKAST, SEST TEADUSE EESMÄRK ON KONSTRUEERIDA SELETUSI, MITTE LEIDA TÕDE.

*

On väljendatud arvamust, et tõene arvamus sünnib „erinevaid allikaid võrreldes“. Siin sobib meenutada india muinasjuttu viiest pimedast, kes pidid kirjeldama elevanti. Sabaotsa pihku saanu teatas, et elevant sarnaneb luuaga; jalga kombanu, et sambaga; kõrva puudutanu, et lootoselehega; lonti katsunu, et jämeda köiega; külge patsutanu, et kindlusemüüriga – kujundatagu nüüd tõene arvamus neid „erinevaid allikaid võrreldes“!

Ei aita siin vastuväide, et tõde ise sünnib faktidest. FAKTIDE ENAMIK PÄRINEB „ALLIKAIST“, „ERINEVAIST ALLIKAIST“.

*

Sõnal „tõejärgsus“ on ka üks ohtlik assotsiatsioon, mis tekib loogikas, kui räägitakse „tõejärgsest järeldusest“. Rein Raud näeb, et tõejärgsed järeldused patustavad loogika vastu: tema osundatud tõejärgne „tekst lausa kubiseb … järeldustest, mis eeldustest mitte kuidagi ei tulene“.9

Loogilise järeldamise korrektsus ei puuduta aga tõejärgse teadvuse analüüsi puhul üldse probleemi olemust. Loogiline korrektsus annab ju üksnes tõesuse, mitte tõe. Tõde peaks peituma hoopis eeldustes! There’s the rub: tõejärgse teadvuse puhul ilmneb, et ka loogiliselt korrektsed järeldused ühes oma tõeste tulemustega põhinevad loogikaveal petitio principii – eeldused jäävad tõestamatuks. Niisiis, TÕEJÄRGSUSE FENOMEN ON PROBLEEMI ÜLE KANDNUD JÄRELDUSELT EELDUSTELE. Pilatuse „Mis on tõde?“ saab uue kuju: „Kust sa seda võtad?“

*

Mida teha? Et objektiivseid fakte pole olemas, mistõttu tõde ei saa neist tuleneda, siis teeb Rein Raud ettepaneku: „… Ei olegi mõtet tõejärgsusele vastandada „tõde“ ja „fakte“, vaid hoopis kriitikat ja analüüsi.“ Ent kas see on väljapääs tõejärgsusest?

Analüüs on võrdlus. Teavet võrreldakse kas otseteed omaenda veendumuste-uskumustega või siis kõrvutatakse eri allikaid omavahel ja seejärel võrreldakse tulemust ikkagi omaenda veendumuste-uskumustega. Aga comparaison n’est pas raison.

*

Tõejärgsus, mis sai ilmakuulsaks Oxfordi leksikoni mulluse aasta sõnana ja tänu sellele pälvis suuremat tähelepanu,10 on tegelikult ammune nähtus.

Prantsuse kultuuriloolane Paul Veyne on sellest kirjutanud raamatu „Kas kreeklased uskusid oma müüte?“ (1983). Ta alustab küsimusega: „Kuidas saab pooleldi või isegi täiel määral uskuda vasturääkivaid asju?“ Veyne nimetab seda „tõemaailmade paljususe“ fenomeni teadvuse „balkanisatsiooniks“, vihjates Kagu-Euroopas valitsevale poliitilis-kultuurilisele paabelile.

Nüüd on „tõejärgsus“ saanud moesõnaks ning -mõisteks, mille abil püütakse populaarselt seletada Trumpi ja Brexitit. Kummatigi tasub meeles pidada, et IGA POPULAARNE SELETUS ON SUI GENERIS TÕEJÄRGNE. Eks siinnegi.

1 Seda tunnistatakse spontaanselt, rääkides „täiesti (!) väljamõeldud teabest, mille side asjade seisuga on enam-vähem (!) olematu“. − Rein Raud: Teeme Tõe jälle suureks? Sirp 27. I 2017.

2 Villu Päärt, Tarmo Soomere, Tõde on liiga keeruline. Eesti Ekspress 21. XII 2016.

3 Ellen Murula, Maailma vanim bränd. Intervjuu Urmas Viilmaga. Müürileht 2015, nr 49 (detsember), lk 10–12.

4 Täna panid Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu ja tähetark Igor Mang energeetiliselt väestatud nurgakivid Tuukri tänava pikendusele ja Kadrioru uusimale Rannapargi elamukvartalile. Delfi 24. I 2017.

5 „Oluline on see, millised tunnused peituvad praegu sõnas peavoolumeedia. Peavoolumeedia on valetav, hämav, kallutatud, ebaobjektiivne, manipuleeriv, ajakirjanduse piiridel liikuv, parteidega diilitsev, võimule sobivat mõtteviisi kinnistav ja teistmoodi mõtlejaid vaenav, teatud inimrühmi demoniseeriv, hüsteeriat küttev jne nähtus, mis valitseb eesti meediamaastikku. Peavoolumeedia on meedia, mis on vahetanud tõe ja õigluse raha ja võimu vastu.“ – Tiit Hennoste, Peavoolumeedia ja prillikivi. Postimees 28. I 2017.

6 Yuval Noah Harari, Sapiens. A Brief History of Humankind. London (Vintage Books) 2014, p. 343, 347.

7 Video: Trump: sõime just Hiina presidendiga kõige kaunimat šokolaadikooki, kui otsustasin raketilöögi anda. Delfi 13. IV 2017.

8 Kerstin Meresma, EASi uus ämber: Eesti reklaamlehe kaardilt unustati Türgi. Postimees 19. IV 2017.

9 Rein Raud, Teeme Tõe jälle suureks? Sirp 27. I 2017.

10 Täna toimub Tallinnas tõejärgse ajastu teemaline sotsioloogiakonverents. Õhtuleht 15.04.2017. Tunnuslik oli ka Sirbi teemanumber 27.01.2017.

Jaga

Samal teemal

Jaga
Sirp