Lugedes ülemöödunud nädala Sirbis ilmunud Gregor Kulla teksti klassikalise muusika väidetava sumbumuse kohta¹, joonisin hämmeldumisi alla hulga lauseid ja tegin veerule märkmeidki. Avalikult arutlemata jätmine tundus viimaks suisa võimatu ja tõetunnet riivav. Mu indu tugevdas ka äkitsi tekkinud kujutlus sellest, et kui sajandi või poole pärast asub keegi uudishimulik uurima Eesti muusikaelu praegusi sõlmküsimusi ajakirjanduses ilmunu põhjal, siis jääks tasakaalustava vaateta noist asjust küll üsna lohutu mulje. Nõnda võtsingi nõuks vaadata mõningaid kainestavaid fakte ja neist kerkinud mõtteid. Astugem siis koos läbi selle kitsukese tõsiasjade tihniku, misjärel jäägu otsustus aruka lugeja teha.

Milline õnn on tohtida tunda

Gregor Kulla läheneb probleemile kõigiti tundlikult ja paslikust küljest: „Igal ajastul on ka naised muusikat kirjutanud, kuid me ei tunne neid ega nende loomingut.“ Selle osutusega on võimalik üksnes nõustuda, ent edasine arutluskäik ei anna rahu. Autor väidab: „Keskkoolis ega kahjuks ka akadeemias neid ei õpetata.“ Küsin autorilt: milline on sellise tõdemuse taust ning milline väljapääs? Ja haagiksin sinna juurde mõtte, mida olen tüdimuseni korranud paljudele tuttavatele, sõpradele ja vaenlastelegi: teadmiste monopol pole juba aastakümneid koolide ega akadeemilise kraadiõppe käes. Iga õppuri vaba voli ja loodetavasti ka sisesund(!) on uurida ise edasi ja lugeda lakkamatult juurde, januneda enama järele.

Ükski akadeemiline kursus ei saagi katta muusikalugu ammendavalt, õppejõud peavad tegema halastamatuid valikuid. Sageli jääb teenimatult kõrvale mõnigi žanr, uuenduslik väljenduspüüd või kümneid samal ajal tegutsenud heliloojaid, kes vääriksid vaimustunud tähelepanu. Julgen siiski lohutada ja pakkuda sellest olemise kitsusest välja­pääsugi: keegi ei jää ilma! Raamatu­kogud pakuvad rohkem kui eladeski jõuaks läbi lugeda. Heliloojate elulood ja nende loomingu hiilgavad (vahel ka hullutavalt küündimatud) analüüsid on tulvil avastusi. Olgu uurija huviks homoseksuaalsed heliloojad, keda kohtame rünnaku all „klassikalise kaanoni“ ülemiseski otsas arvukalt, vähemus- ja hõimurahvuste esindajad, eri ajastutel ja riikides aina alla surutud juutide muusikaline pärand või naiste väga nüansirikas ja mõjukas positsioon muusikaelus läbi sajandite – lektüüri leiab igaüks.

Tänapäeva õppuri positsioon on kogu maailma ajaloos pretsedenditu! Küll on kummastav sellisel ajal kaevelda, et näiteks ülikoolis pakutav humanitaarhariduse pagas pole piisavalt avar ja mitmekülgne või et pilliõppes piiratakse õppurit vaid kitsa repertuaariga.² Õppeasutus saab õpetada printsiipe, luua alusvõimalusi ja aidata allika juurde, ent vastutus oma harituse oivalisuse eest on igaühe enese kanda. Enese otsustada on seegi, kas minna läbi elu leiutava, laiutava või kaebleva mõtteviisi viljelejana.

Milline õnn on tohtida mõelda

Tähelepanelikku vaagimist väärib ka tees, et orkestrite hooajakavva plaanitud teoste autoritest on üle 90% mehed. Selmet piirduda vaid fakti mainimise ja mõttele hoogu andvate näidete noppimisega, võiks juurdlejat huvitada ka mõned võimalikud põhjused (mitte segi ajada õigustustega). Selleks et põhjendused ei paistaks otsitud vabandusena, tasub läbi teha pisike rollimäng. Kujutlegem end viivuks koosolekule, kus osalevad orkestri direktor, dirigent ja noodikoguhoidja. Dirigent käib välja uue hooaja lennukad ideed, jagab oma vaimustust ühe või teise teose vastu. Direktor ja dirigent võivad üsna kärmesti jõudagi üksmeelele, koosseisu suurused sobivad kenasti jne. Nüüd asub noodi­koguhoidja uurima, kust ja millistel tingimustel saaks orkester vajaliku noodi­materjali. Ja sageli algabki just sealt takistuste rada.

Nüüd võib igaüks ise katsetada: külastage tuntud kirjastajate (Edition Peters, Universal Edition, Bärenreiter, Boosey & Hawkes jne) veebilehti ning portaali Zinfonia (see on allikas, mida orkestrite noodi­koguhoidjad pruugivad noodi­materjali leidmiseks ja rentimiseks). Püüdke näiteks hoolikalt otsida möödunud sajandite³ tuntumate naisheli­loojate teoseid orkestrile. Kui palju naiste loodud XVIII–XX sajandi sümfoonilisest muusikast on korraliku esitusmaterjalina kätte­saadav? Vastu vaatav ikaldus võib lausa jahmatada. Me kõik teame hästi, et orkester saab esitada üksnes seda, mida on võimalik puldile panna.

Peale asiste raskuste komplekti on kaalukausil ka kuulajate ootused. Ja muide, see klassikapublik pole koostiselt kaugeltki hallipäiste härrade poole kaldu, vähemasti Eestis mitte. Maksumaksja raha eest tegusid tegev hiiglaslik ansambel ei ole ainult eesrindlike ideede taimelava, vaid sõna parimas tähenduses konservatiivne nähtus, mistap vähemalt mingis osas peab see käima ühte jalga oma andunud kuulajate ootuste ja maitsega ning edenema evolutsiooni sammul, mitte revolutsiooni keeristes. Kujutage ette, et orkester ehitab terve hooaja ülevalt alla vaataval viisil ning hakkab kuulajatele õpetama, mida nad peaksid tahtma kuulata. Selline poos saab lõppeda vaid tühjenevate saalidega.

Mõelgem veel sammuke edasi, ikka helguse suunas. Kui iga orkestrimuusika soolise ebavõrdsuse üle – tõsi, sageli ka õigustatult – kurtev kriitik võtaks oma sisimaks aateks ühe möödunud sajandi(te) mittemehest helilooja loomingu tutvustamise ning aitaks ette valmistada kas või ühe unustusse vajuva orkestriteose partituuri ja partiide komplekti, mis pääseks kirjastatuna rahvusvahelisse levivõrku, siis saaksid jonnakad protsendid vähemalt võimaluse liikuda visalt võrdsuse suunas.

Muusikutel ega kuulajail poleks selle vastu vähimatki vastulauset, otse vastu­pidi. Tegudele siis! Miski ei õilista kriitiku sõnu rohkem kui talle armsate väärtuste kehastamine tegudes.

Keegi ei pane vaatamist pahaks

Uudishimu paneb ka küsima, milline on Eesti muusikaelu sooline koostis väljaspool orkestrimuusikat. Vaadelgem siis pisut. Alustuseks avagem Eesti Muusika Infokeskuse (EMIK) veebileht ja sealne heliloojate nimistu⁴. Eest leiame hulga sisukaid ja põnevaid ning parimas loome­jõus heliloojaid, kellest mõõtu andev osa on ühtlasi naised. Nende muusika kõlab nii Eestis kui ka piiri taga aina sagedamini, seda kinnitab ka esiettekannete info ja kontserdikalender. Meie tuntumate naisheliloojate loomingut tellitakse esitamiseks lisaks lähi­riikidele ning laiale Euroopale ka Austraaliasse, Jaapanisse ja Ameerikassegi.

Mõelgem viivuks sellegi peale, kes juhivad meie muusikaelus otsustava tähtsusega institutsioone. Kas juhtimine on koondunud porisevate vanatoide kätte? Üsna kaugel sellest! Kultuuri­ministri portfell on naise kanda, Eesti klassikaelu suurimat korraldajat (Eesti Kontsert) juhib naine, sealses kontsertide eest vastutavas muusikaosakonnas on seitsme töötaja hulgas üks mees. Kus küll ometi peidab end see patriarhaat, mis ei luba kavadesse mittemehi? Ehk hoopis muusikaõppes? Ei, sealgi tegutsevad uue põlvkonna kujundajatena valdavalt naised, mõne väga üksiku erandiga.

Meie muusikaelus annab suuresti tooni aktiivne kooriliikumine ja laulu­peoga seotu. Kergitagem kaanekest, vaadakem sisse: Eesti Laulu- ja Tantsupeo Sihtasutuse üheksaliikmeline nõukogu koosneb viiest mehest ja neljast naisest, Eesti Kooriühingu kümneliikmeline juhatus jaguneb sooliselt täpselt pooleks, Eesti Kammerkooride Liidu nelja­liikmelises juhatuses on üks mees, Segakooride Liidu kümneliikmelises juhatuses on kaks meest. Kuidas ka ei vaataks – kuidagi ei anna rõhuva patriarhaadi mõõtu välja.

Eesti Interpreetide Liidu (EIL) viieliikmelises juhatuses on tõepoolest ainult mehed, Eesti Heliloojate Liidu (EHL) üheksaliikmelises juhatuses on kolm naist, muusikaettevõtete esindusorganisatsiooni ja arenduskeskuse Music Estonia juhtimise juures on naised enamuses, Eesti Muusikakoolide Liidu viieliikmelises juhatuses on vaid üks mees jne.

Võtame viimaks ajakirjanduse kui neljanda võimu kantsi ja setitame välja need kanalid, kus klassikal on veel vähegi avaram kõlapind alles. Need on Sirp, ajakiri Muusika ning valdkonnaülene kuukiri Teater. Muusika. Kino – ühegi nimetatud väljaande juures pole muusikatoimetajana ametis ainsatki meest. Klassikaraadio peatoimetajagi on naine, kelle alluvuses töötavast üheksast toimetajast esindab meessugu üks. Ja selles kõiges pole ju midagi laiduväärset! Patriarhaati ei anna aga tuvastada. Avalike andmete valguses ei saa kuidagi väita, et Eesti praegune muusikaelu laiemalt või klassikalise muusika üle otsustamine kitsamalt oleks meeste mängumaa ning muud soolised enese­väljendused või seksuaalvähemused oma tegemistes seetõttu piiratud.

Isegi tõde võib tahta tunda

Tunnistan nüüd üles – kõige enam pani mind mõtlema Gregor Kulla teksti läbiv tundetoon. Selles sisalduv hoiak spetsialistide, publiku ning lõppeks isegi eestlase kui sellise suhtes mõjus kummastavalt. Teksti toon ja sõnastus näivad viitavat justkui kõrgel kohtujärjel istuva Pontius Pilatuse poosile, mida enamasti väldivad targu isegi need kirjutajad, kelle välja­teenitud autoriteet sellist poosi lubaks.

Toon subjektiivse hinnangu juurde maitseprooviks mõned tsitaadid (kursiivid on minusüülised rõhutused). Kulla sõnastab: „Esiteks mõistan, et eestlane pole sooteemadega kuigi kursis, ammugi klassikalise muusika valdkonnas.“ Kulla lisab kontserdisaalide kohta: „Häda seisneb selles, et see muuseum esindab aega, kus väärtuste asemel olid upsakad hoiakud, sallimatud ja diskrimineerivad.“ Ammu lahkunud inimeste hoiakute moraalitus on Kulla järgi justkui aksioom, mis tõestamist ei vaja ja millega kõik lugejad üksmeelselt nõustuvad. Seesuguse hoiakuga minevikule liginedes ilmselt liitlasi ega mõtte­kaaslust ei leia, pealegi on selline ilma põhjenduseta väljendus minu arvates lugeja suhtes lihtsalt lugupidamatu.

Ja kõige kummalisemalt mõjus ehk Kulla irooniline osutus EMTA õppejõudude kontserdile viidates: „Praegust puudulikku haridust ilmestas magusalt akadeemia meistrite kontsert ..“ Hariduse puudulikkusele viitavat sel puhul tõik, et plakatil poseerib üks kontserdi meessoost esineja lillega. Sama seika rõhutab Kulla oma tekstis lausa mitu korda, muidugi otsesõnu eksimuse sisu ausalt selgitamata, sest küllap kõik mõistavad ja nõustuvad vaikimisi. Mida sellest (korduvast) mõtteavaldusest moraalina välja lugeda? Mis küll lepitaks?

Ent siiski: ehk ongi Kulla tekst hoopis teadlikult provokatiivse joonega vormitud artikkel, mille aus mõte on kehutada kaasa mõtlema? Selle hüpoteesi lihvib õhukeseks autori varjamatult põlglik hoiak. Raskesti eiratavat dissonantset poosi aitab pisut leevendada mahe kooda, mis muu hulgas postuleerib autori soovi „olla osa inimlikkusest ja muutusest nii vaimus kui ka hinges“. Soovin talle selles raugematut indu. Vaprale lugejale saagu trööstiks sõõmuke värsket rõhku, mida palju muu kõrval pakub ka klassikaline muusika. Kontserdini!

1 Gregor Kulla, Klassikaline muusika on sumbunud. – Sirp 11. VIII 2023.

2 Lisanna Laansalu, Igatsus harituse järele kõrgkooli helisevate seinte vahel. – Sirp 27. I 2023.

3 Möödunud sajanditele osutan seetõttu, et ühegi orkestri mitmekesine hooaeg ei saa koos seista vaid XXI sajandi loomingust. Uudisloomingu puhul on sooline võrdsus palju enam soositud ja tagatud.

4 Eesti Muusika Infokeskus. https://www.emic.ee/eesti-heliloojad