Olete EMTA õppejõuna kursis klaverimängu hetkeolukorraga Eestis. Kuidas hindate sellel foonil konkursi taset?

Aleksandra Juozapėnaitė-Eesmaa: See oli vägagi noorte inimeste konkurss ja sellest seisukohast vaadatuna oli tase igati normaalne.  Olid mõned väga heal tasemel esinemised, aga oli ka väga nõrku. Nii tekkis vahel küsimus, kas ikka maksab lasta esinema õpilasi, kes ei suuda ennast laval tegelikult realiseerida? Millisest tasemest me siis räägime ja mida me tahame saavutada? Muidugi peaksime rääkima üksnes professionaalsest tasemest, aga kui isegi õige nooditekst on probleemiks, jääb see püüdmatuks ideaaliks. Mina ei taha kedagi süüdistada, aga ise küll ei laseks žürii ja publiku ette õpilast,  kellele valmistab raskusi õige teksti äramängimine.     

Kindlasti eksisteerib arusaam, et juba üksnes konkursist osavõtt mõjub õpilasele motiveerivalt: ta saab kogemuse, mis  pakub innustust tulemusest sõltumata. Noor inimene tegi ilmselt rohkem tööd kui muidu – vahest peitub selles pedagoogiline iva.

Olen põhimõtteliselt nõus, aga mina saan sellest tõukejõust natuke teistmoodi aru: motivatsioon peab ilmnema ettevalmistusprotsessis. Konkursile minnes peaks tekkima väga suur vastutustunne – enda ees, oma õpetaja ja ka publiku ees. Mind isiklikult käivitab soov muusikat  ja teost tundma õppida, otsida ja leida väljendusvahendid ning oma ideid teostada. Mitte niisama lavale minna ja midagi mängida ning pärast mitte rahul olla.     

Alati on neid, kes pole žürii otsusega sada  protsenti nõus. Niisugune täiesti eluterve olukord tuleneb sellest, et inimeste põhimõtted, väärtushinnangud ja arusaamad on erinevad. Kas saate välja tuua mõned põhijooned, mis olid seekord žüriile olulised?

Ma ei tea ühtegi konkurssi – olen nendel palju viibinud nii kuulaja kui žüriiliikmena –, kus kõik oleksid rahul. Kõik mõtlevad erinevalt ja see on ka normaalne. Meile oli tähtis, et kui üks teos sai nii tehniliselt kui muusikaliselt hästi  tehtud ja siiralt ette kantud, siis püüdsime seda tunnustada. Konkursil, kus ei ole rahalisi preemiaid, on ju oluline motiveerida inimesi, kes näitavad oma head suhtumist muusikasse, on vastutustundlikud ja esinevad ilusasti. Nad väärivad kindlasti esiletõstmist.     

Millised on praegu noorte pianistide tugevad küljed ja mille arendamisele tuleks tulevikus rohkem rõhku panna?

Arendada tuleb ennast terve elu. See on amet, kus pole iialgi võimalik öelda: nüüd ma olen meister. Kui ei mängi kolm päeva, kaotad mingil määral oma kvalifikatsioonis. See tähendab igapäevast tohutut kontsentratsiooni neile, kellel on siht olla artist või hea õpetaja. On ju ka neid, kes ei soovigi kõrgkoolis edasi õppida.  Neile pakub klaverimäng hingeharidust ja see on väga tervitatav nähtus. Aga rohkem võiks tahta kõlavärve. See soovitus jääb muidugi üldsõnaliseks, kui sealjuures ei mõelda tehnilistele võtetele, mille abil seda saavutada. Disproportsioon otsimise (mida võib-olla oli) ja leidmise-realiseerimise vahel oli sageli küllalt terav ja kuuldud tulemus polnud eriti värvikas-ekspressiivne. Oli pigem ühetaoline.  Teiseks oli kontakt klaveriga mõnikord pinnapealne. Cortot on kunagi öelnud, kuidas mängida kantileeni: kui sõrm läheb klaverisse, siis kuskil klahvi põhjas peaks kõla hakkama vibreerima. Sellest on väga keeruline rääkida, aga kui õpetaja ise on selle kontakti leidnud, võib ta seda õpilasele näidata. Väga paljusid asju peab lihtsalt ette näitama. Õpetajad peaksid ise mängima ja hästi valdama neid teoseid, millega parasjagu töötatakse.   

Puudutame põgusalt ka stiilitundega seonduvat.

Võib-olla olen siinkohal liiga kriitiline, kuid kõige rohkem pretensioone oli mul Bachi puhul. Jäi mulje, et just eesti õpilased ei huvitu  sellest stiilist või see lihtsalt ei meeldi neile. Igatahes kõlas Bachi muusika enamasti kuidagi igavavõitu ja rutiinsena nagu üks kohustuslikus korras tehtud asi. Samas meenub, kui ilus oli Bach lätlanna ja leedulaste esituses, kui peenelt see oli tehtud ja kui hästi aru saadud.

Muidugi on väga raske võrrelda esinejaid, kui üks mängib terve partiita ja teine ainult ühe osa sellest või siis mõne väikse prelüüdi ja fuuga. Leian, et selles vanuses on partiitade ja  tokaatade mängimine juba täiesti mõeldav, sest osavõtjad on oma interpreeditee teises faasis, kusagil lapsepõlve ja täisea vahel. 

Konkurss oli esmakordselt rahvusvaheline.  Kas see samm õigustas ennast ja mida võiks eesti õpilased-õpetajad sellest kogemusest kasulikku leida?

Tõde selgub võrdluses ja seda ei ole vaja kunagi karta. Tuleb ainult kiita korraldajaid, kellele tuli see väga ilus mõte kutsuda osalejaid ka väljastpoolt Eestit. Maailm on praegu lahti. Minu meelest oli see väga tervitatav ja terve idee. Alati peab huvituma sellest, mida teevad naabrid. Võib-olla me oskame midagi paremini  teha kui nemad, aga äkki on meil hoopis neilt midagi õppida. Selles ongi asja mõte. 

Kas konkursil peaks mängima teistmoodi kui kontserdil? 

Ma arvan, et ei peaks. Kuigi närv peab olema konkursil tugevam, erilist vahet ma siiski ei näe. Tunnen ka kontsertideks valmistudes väga suurt vastutustunnet ja justkui ei mäleta, et oleksin noorena konkurssidel mängides rohkem närveerinud. Aastatega vastutuskoorem muidugi üksnes kasvab.   

Kas esinemisnärvi on võimalik mingi retseptiga taltsutada?

Võib-olla ikka on, kuigi palju on ka looduse poolt ära määratud. Väga suurt rolli mängib siin õpetaja. Kui ta oskab teatud asju ette näha ja on need olukorrad ise laval läbi elanud, siis ta oskab õigesti juhendada. Ja kui ikka väga hästi teada, mida muusikas teha, iga samm, iga noot on läbi mõeldud (helilooja ju ometi tegi  seda!), ehk teisisõnu – tekst on läbinisti selge, siis ei tohiks suuri tagasilööke tulla.

Üles kirjutanud Martti Raide   

Tulemusi

IX klass, I kursus: I – Domantas Karalius  (Čiurlionise-nim kunstide kool, õp Gabriele Kondrotaitė) ja Joosep Teppo (TM KK, õp Marja Jürisson), II – Lina Balčiūnaitė (Čiurlionise kool, õp G. Kondrotaitė), Johan-Eerik Kõlar (VHK MK, õp Karin Suss, Ivari Ilja) ja Anna Madleen Poll (TM KK, õp Maigi Pakri)

X klass, II kursus: I – Paulius Pancekauskas (Čiurlionise kool, õp Diana Berulyte), II – Kristina Annamukhamedova (Čiurlionise kool, õp D. Berulyte) 

XI klass, III kursus: I – Joonatan Jürgenson (Elleri kool, õp Kadri Leivategija) ja Lea Saame (TM KK, õp Ira Floss), II – Sigrid Vardja (Otsa kool, õp Lembit Orgse, Ia Remmel), Elle-Riin Volmer (TM KK, õp Marju Roots, I. Ilja)

XII klass, IV kursus: I – Asija Ahmetžanova (Dārziņši kool, õp Lelde Paula) ja Kristjan Veermäe (TM KK, õp Ada Kuuseoks), II – Talvi Hunt (Otsa kool, õp Ülle Sisa, I. Remmel), Leila Röömel (Elleri kool, õp Tanel  Joamets) ja Marta-Jaana Staškevitš (Otsa kool, õp Ralf Taal), III – Marianne Laumets (Otsa kool, õp Inga Arro, L. Orgse)