Olukorras, kus kummalised käärid lõikavad lõhe mittemüüdava (tõelise?) ja müüdava kunsti vahele ning osa taotlejaid kirjutab oma projekti õhku sisse lähtudes põhimõttest „palju küsid – vähe saad, vähe küsid – ei saa midagi“, pole vist ime, kui kultuurkapitali taotlusvoorudest kujuneb omaette farsižanr. Tuleb tervitada kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali komisjoni soovitust teha taotlejatel SWOT-analüüs, aga seda eeldusel, et komisjon selle ka ise enda kohta ära teeb – igasuguse otsuseid tegeva ametniku üks tüüpilisi patte on teatavasti topeltmoraal.

Kõigilt vastavalt tema võimetele, kõigile vastavalt tema vajadustele, kõlab marksistlik juhtnöör, mille järgi ei peaks neile, kel juba olemas, midagi juurde andma. Selline formaalloogiline järeldus näikse vahel valitsevat muu hulgas suhtumises erakapitalil rajatud galeriidesse. Enam aga ei saa rääkida eragaleriidest kui pildipoodidest, sest neist mitmed esindavad professionaalseid autoreid mitte ainult oma näitusepinnal, vaid kaugemalgi ning loovad kunstnikele võimalusi erialaseks arenemiseks ja äraelamiseks. Reeglit kinnitavad erandid sihtkapitali komisjoni sellekohastes otsustes ei peegelda mitte niivõrd komisjoni üksmeelt, kuivõrd vastandlikke eelistusi, aga ilmselt ka õigustatud vajadust vaadata pealinnast kaugemale.

Ei saa mööda vaadata ka tõsiasjast, et tihti on galeriidel taiplikkust panna taotlust koostama copywriter, kes maalib mõnest näituseprojektist pisut parema ja/või galerii majanduslikust olukorrast kraadikese kehvema pildi, kui see tegelikult on. Kuid kas see välistab, et ka munitsipaalinstitutsioonides on põhipalgal osavad sulesepad või et mõni üksiküritaja on selline? Nii suurushullustus kui ohvrimentaliteet kasvavad külge lastetoas, mitte ametikohal, ning nende rakendamise eest vääriks nii mõnigi mitte kujutava kunsti toetust, vaid näitekunsti peapreemiat! Komisjoniukse taha kraapima minna ja audientsi paluda on juba omaette ooper – kas konjakipudel sai ikka kaasa? Lipitseja alandab mitte ainult iseennast, vaid ka oma eriala kolleege.

Olles olnud tegev kultuurivaldkonnas nii riigi, era- kui omaalgatuslikul tasandil ja ka vabakutselisena, nii riigisiseselt kui rahvusvaheliselt, olen õppinud seda valdkonda tundma mitme nurga alt ning ma diskrediteeriksin iseennast, kui peaksin a priori ühte teisest parketikõlblikumaks. Kehastudes kärbseks seinal eelistan küll jääda sekkumatuks ja sõltumatuks dokumenteerijaks, kuid – fotograafia leksikat laenates – dokumentaalne vorm ongi ainuke, mis peegeldab mitte ainult tegelikkust, vaid ka vaatajat/lugejat. Hiljuti avaldas hea tuttav hea retsepti „kõigiga riidu minemiseks“: selleks tuleb asuda ametisse mõnes lehetoimetuses või komisjonis. Mõlemal juhul jääd süüdi selles, kui kellegi vajadused jäävad rahuldamata sõltumata sellest, kas tal – parafraseerides Marxi – üldse võimeid on.

Neil päevil paneb kujutava ja rakenduskunsti sihtkapitali komisjon paika, kes viimase taotlusvooru põhjal ilma jääb ja kes juurde saab. Saab näha, kas tulemused järgivad varasemaid mustreid või pühivad uued luuad teistmoodi. Igal juhul soovitan kõigile asjaosalistele lugeda Karl Marxi asemel hoopis John Rawlsi dialektilist esseed „Õiglus kui ausameelsus“, kus muu hulgas on selgelt kirjas: „Hinnata tuleb praktikate süsteemi tervikuna, ning seda üldisest vaatepunktist: kuni ei olda valmis seda kritiseerima mingil konkreetsel ametikohal oleva tüüpilise isiku seisukohalt, pole selle üle midagi kaevata.“