Samuti ei lahata selles lavastuses Valgevene poliitilist hetkeolukorda või dissidentliku mõtteviisi arengut, mida võiks ehk oodata ühelt dokumentaalteatri ettevõtmiselt. Ei, pigem on tegu klassikalise psühholoogilise kammerdraamaga, mida läbinisti kunstilise fiktsioonina takistab võtmast teostuse (kunstikavatsuslikult) asjaarmastajalik kobavus ning, mõistagi, ka teadmine, et mängitakse läbi tegelikult toimunut: Nekljajev ja tema naine pidid tõesti elama mõne aja oma korteris kahe-kolme „võimustruktuure esindava” valvuri pilgu all.
Oleme niisiis tunnistajaks, kuidas „suur” ajalugu koondub mingiks ajavahemikuks kitsukesse linnakorterisse. Makroklimaatiline panoraam avaneb seekord mikrostruktuuride kaudu, seega vastupidiselt tavaloogikale. Tagaseinale projitseeritud korteri üldplaan sümboliseerib otsekui lahingutandrit: peaaegu võiks tõsta sellel skeemil edasi-tagasi punaseid lipukesi, mille abil oleme näinud kujutatavat rindejoone edasikandumist. Kohe selgub, et mis tahes korterilahingu kontekstis on üks ihaldusväärsemaid trofeesid telekapult, ülivõimas enesekehtestamise sümbol. See, kelle käsi vajutab teleprogrammi nupule, asetub loomuldasa võimupüramiidi tippu. Tema teeb valiku, kuidas jaguneb kõigi teiste vahel informatsioon, võimalused olla virtuaalse maailmaga kontaktis või end sellest eraldada.
On tunda, kuidas teksti autor Jelena Gremina on oma dialoogides inimliku kahjurõõmuga lahti kirjutanud selle kohati peaaegu lapsiku konfrontatsiooni kõrvalliine. Rindejoon ei jookse ju kaugeltki mitte ainult „omade” ja „võõraste” vahelt, hargnema hakkab ka mitmeid allsuhteid. Olga ei aima, miks tema „suures mängus” nii ennastsalgavalt esinenud mees ei tee katsetki anda otsustavat vastulööki elutuppa tunginud okupantidele ning on valinud väärikalt kannatava intelligendi rolli. Omajagu segadust on ka sissetungijate ridades. Vaid üks kolmest tundub ootuspärase tõetruu tümikana, kes lihtsalt „teeb oma tööd”. Number kaks viibib pidevalt mingis ebamaises vines ning kolmanda kannatused juhtunu pärast on võrreldavad ohvrite omaga. Kuid ilmsesti aduvad kõik kolm kogu situatsiooni äärmist piinlikkust ja ebaloomulikkust. Seda taipab ka annekteeritud majarahvas. Kokkuvõttes on kõigil halb, piinlik, ebameeldiv.
Ei leidnud lähemat teavet selle kohta, millise lavakogemusega on näitetrupp. Nekljajevit kehastas igal juhul Maksim Kurotškin, Venemaa üks huvitavamaid dramaturge, näitlejana seega mitteproff. Verbatimi meetodil töötav Teatr.doc kasutab sageli koolitamata näitlejaid. Isegi enam, selle teatri käekirja juurde kuulubki rõhutatud üleolek professionaalsest, „viimistletud” näitlemistehnikast. Nagu ka „korralikust” stsenograafiast. Juba kümme aastat viljakalt tegutsenud teater pesitseb endiselt ühes Moskva kõrvaltänava elumaja keldripugerikus, kust, näib, nad nii väga ei soovigi põgeneda, vaid see on muutunud selle teatri identiteedi lahutamatuks osaks.
Nekljajevi koduvangistuse (ja lavastuse) lõpp on teatud mõttes õnnelik, ehkki sellise õnne maitse on mõru: kohus karistab Nekljajevit tingimisi, kutsumata külalised kolivad välja, kuid ilmselgelt jääb teisitimõtleja ka edaspidiseks jälgimise alla. Riigi juhtimises ei muutu midagi. Lavastusel on ka lõpukujund, mis ei ole päris üheselt tõlgendatav: „okupandid” tassivad kohale ööklubide vahupidudel kasutatava vahumasina ja kukuvad seebivahu sees karglema. Märk millest? Peaks see seep puhtaks küürima selle kolmiku musta südametunnistuse? Vahest mitte seda. Pigem on see ikka vihje ühiskonna kasvavale hedonismile, tulevikusootsiumile, kus teisitimõtlemise alternatiiv on mõtlemisaparaadil juhtme seinast väljatõmbamine. Ja kus viimane sotsiaalse vastutustundega teatritrupp määratakse koduaresti. Igaks juhuks. Paljugi, mis muidu võib juhtuda.