Muusikaliselt pakkus suurt huvi Paabel, kes lindistas mulluse samal üritusel toimunud kontserdi plaadiks ja tutvustas nüüd juba uut CDd. Nende pooltunnis oli jazzimprovisatsiooni ning isegi mingil määral progerokilikke elemente, selgelt kõigest muust eristuv kõlapilt ja iga bändi liige eraldi võetuna oskuslik pillimängija. Paabeli fännid polnud nii keevaverelised kui Zetodel, kuid eks ole ka nende muusika kraadi võrra mõtlikum.

Zetode liider Jalmar Vabarna tegi õhtu teise etteaste Viljandi Guitar Trio koosseisus, mis tegutseb Weekend Guitar Trio eeskujul juba mitu aastat, sobitudes oma mitmekesise repertuaariga nii jazzi- kui folgifestivalide programmi. Kolme kitarri kooskõla oli nauditav kuulata, kuigi kriitilise piirini täitunud jazziklubist hakkas õhk otsa lõppema. Seda kontserti jääb meenutama ka üks spontaanne seik: ühel hetkel hakkas tööle suitsualarm ja selle planeerimata heli summutamiseks asus publik innukalt laulma Queeni igihaljast „Bohemian Rhapsody’t”, mille ka ansambel lõpetuseks meisterlikult maha mängis.

Rootsi juurtega, kuid juba ammu Eestis elav Sofia Joons laulis, lauluraamat näpus, eesti-rootsi rahvapäraseid koraaliviise, saatjaks Mall Ney harmooniumil ja Robert Jürjendal kitarril. Sarnaselt Joonsiga on ka ülitemperamentne ukrainlane Ruslan Trošinski otsustanud siduda oma elu Eestiga ning just temal oli au minifestival avada koos kollektiiviga Svjata Vatra, kes ka juba rahvusvaheliselt üsna tuntud. Anu ja Triinu Taul laulsid rahvapärimusest mõjutatud omaloomingut. Programmi mahtusid veel sellised suvistelt folgifestivalidelt tuntud koosseisud nagu Knihv ja Nikns Suns ning üks väliskülaline, Poola punt Dikanda. Üldse paistis TMW kava lehitsedes silma, et kuigi mõeldud eeskätt Eesti muusika tutvustamiseks, ei olnud välisartistide osakaal festivalil sugugi väike.

„Nüüd jääb üle ainult suve oodata,” ütles üks elamuse saanud kontserdikülastaja õnnetundega hääles. Meie pärimusmuusikud on leidnud ilmeksimatult äratuntava saundi, igaüks küll omal moel, kuid kõik siiski ühes rütmis hingates.