Muusikatööstuse konverents 1. ja 2. IV Nordic Hotel Forumis.
TMW on oma profiili oluliselt laiendanud. Kontsertide ja muusikatööstuse konverentsi kõrvale on toodud järjest uusi funktsioone, nii et sellest on nüüd ametlikult kujunenud linnafestival. „Mis tõi meid siia, ei vii meid enam edasi,“ ütles mõne aasta eest vabariigi aastapäeva kõnes president Toomas Hendrik Ilves ja selle tsitaadi mõte laieneb nii mõnelegi TMW konverentsil kuuldud kõnelusele. Ilves on aastaid menukalt TMW avakõne pidanud ja selgi aastal oli tal põhjust TMW ja maailmamuutjate foorumi ühises avakõnes meelde tuletada, et popkultuur ja rahulikult oma muusika kallal nikerdamine on võimalik vaid vabas ühiskonnas ega ole igal pool iseenesestmõistetav asi. „Praegused probleemid on liiga suured, et lasta poliitikutel üksi nendega tegeleda,“ manitses Ilves saalis istuvat loovjõudu.
Nii nagu lääne maailm ja kultuur öeldakse praegu olevat murrangulises seisus, oli ka TMW muusikatööstusele keskenduval konverentsil palju kuulda, et just nüüd on seis raskem kui kunagi varem. Leiti, et vaid ühiselt saab pöörata olukorra muusikavaldkonna ja -tööstuse kasuks, tuua muusikale tagasi ressursid, mis on vahepeal isekeskis vaieldes kaotatud teistele meelelahutusvormidele, ning suunata rohkem raha autorile ja muusikule enesele, mitte niivõrd suurtele vahendajatele.
Ühtne ja usaldusväärne infoallikas
Keskne probleem, mis käis läbi mitme vestluse ja millele oli pühendatud ka omaette arutlusring, on see, et infot muusikapalade autorite, esitajate ja õiguste omajate kohta on liiga sageli raske kätte saada, sest puudub ühtne ja usaldusväärne infoallikas. Kuna praegu tunneme salvestatud lugusid enamasti esitaja ja pealkirja järgi (mõne muusikastiili puhul ka autori järgi), peaks lugudele arendama unikaalse numbrilise identifitseerimissüsteemi, sest sama pealkirjaga lugusid on palju, eriti ingliskeelses maailmas. Tuletati meelde, et stiiliti võib autoriõiguste struktuur erineda, aga selle taha ei peaks lahendus ometi jääma. Kui muusikatööstusel on uue süsteemi vastu tõsine huvi ja visioonis kokku lepitakse, siis on ka poliitiline kokkulepe saavutatav. Kui uuest lahendusest oleksid huvitatud vähemalt kümme Euroopa riiki, siis saaks Euroopa Komisjonis kenasti asjaga edasi minna. Muuseas, kõiki lohutas nende andmemures Eesti digitaalnõuniku Taavi Kotka meenutus, et Eesti riik pidi kõigepealt sundima inimesi soetama ID-kaardi. Alles aastate pärast seoti sellega arvestatav hulk teenuseid, mida praegu maailmas imetletakse. Nüüd tuleks võrreldav samm astuda digitaalses muusikatööstuses.
Muusikatööstuse Ühenduse esimehe Bill Wilsoni sõnul on statistikakillud muusika digitaalsete esitluskordade kohta siin-seal olemas. Spotify, YouTube ja nendesarnased voogedastusteenused koguvad üsna detailset infot, kus ja kes muusikat kuulab, kuid muusika õiguste omajatele seda infot ei edastata. Nii ongi üks suur küsimus, kuidas süsteemide andmestik omavahel ühendada.
Ühe grupina, kelle tööd kergendaks korralik andmebaas märgatavalt, võib välja tuua muusikanõustajad (music supervisors), kelle töö on leida sobiv heliriba filmidele, seriaalidele ja reklaamidele, kooskõlastada muusika tegijate ja tellijate muusikahuvid ning tegeleda ka muusika õigusliku ja rahalise poolega. See võrdlemisi hästi tasustatud muusikatööstuse sektor lööb paraku ukse pauguga kinni iga muusikapala või loo ees, mille õiguste jagunemine ei ole selgeks tehtud, sest aega detektiivitööks pole. Muide, Baltimaade piirkond on kaugelt vaadates muusikanõustajale väga keeruline koht, kus muusika õiguste valdajaid ei ole kerge tuvastada. Isegi Eesti Autorite Ühing ei suuda vahel jälgi üles võtta, kuigi püüab kindlasti aidata. Kirjastuse alla kuuluvaid heliloojaid ja muusikakirjutajaid on näiteks Eestis paraku vähe: heliloojatel-muusikutel jäävad mõtted oma loomingu õiguste paikaloksutamisest sageli lihtsalt loomingu enese varju.
TMW konverentsi üks külalisi oli ka Euroopa Parlamendis Piraadiparteid esindav Julia Reda, kes on aastaid süvitsi tegelenud autoriõigusega ja nende lihtsustamise eest seisnud. Reda leiab, et ideaalis tuleks autoriõigus inimeste igapäevaelust üldse kõrvaldada. Kui inimesi autoriõiguse pisirikkumiste nagu puhkusepiltide üleslaadimise jms pärast kohtusse kaevatakse, siis hakatakse tahes-tahtmata seadusest kõrvale hiilima ja väheneb ka austus autoriõiguse vastu. Reda hinnangul tooks lahenduse autoriõiguse radikaalne uuendamine ja digitaalse maailmaga vastavusse viimine, sest digieelsest ajast (autoriõiguse objekt võrdus muusika puhul füüsilise esemega nagu plaat või kassett) pärit seadus ei arvesta inimeste praegusi info tarbimise ja töötlemise harjumusi.
Benji Rogers (meie Hooandjaga sarnaneva ühisrahastusplatvormi PledgeMusic looja) on välja pakkunud ja tutvustas Tallinnaski päris nutikat lahendust, kuidas teha kindlaks see, kus, kuidas ja milleks on muusikat kasutatud, ning seejärel muusika õiguste omaja(te)le maksta. Muusika miinimumandmeid (Minimum Viable Data) autori, esitaja ja õiguste valdaja kohta sisaldav infovõrgustik rajataks detsentraliseeritud blockchain-süsteemile, millel põhineb ka näiteks maksesüsteem bitcoin’ide puhul, s.t info asub kellegi serveri asemel avalikus jagatud võrgus.* Infovõrgustikuga koos loodaks uus kohustuslik koodekilaiend .bc, mis võimaldakski täpselt lugude kasutust meediapleierites mõõta. Blockchain-süsteemi rajatud uuest muusikainfovõrgustikust võidaksid nii muusika autorid ja esitajad kui ka õiguste omajad – kaudselt paljud teisedki –, sest muusika mängimise ja kasutamise eest tasumine oleks läbipaistvam ja kiirem. Sealjuures muutuks tasustamine automaatseks ja lõppkasutaja ehk muusika kuulaja ei peaks üldse mõtlema, kas teenusepakkuja pistab kogu raha oma taskusse või jõuab mingi osa ka autori ja esitajani (leidub tõesti kuulajaid, kes soovivad seda teada ja vastavalt teenusepakkuja valida).
Klassikakontserdid ja kuulaja
„Indie on uus pop ja klassika on uus indie.“ Selline vahelehõige kõlas vestlusringis, kus arutati, kas klassikalise muusika publikut on vaja arendada. Tampere Muusikamaja juht ja TMW alaline külaline Paulina Ahokas teatas, et pole kohanud inimest, kes ei nõustu sellega, et ka klassikakontsertidele on vaja uut publikut. Kuidas aga kitsaskoht lahendada, selles on valulävi ideede uudsusele erinev.
Vaieldi ka paljukorratud mõttega, et muusika on universaalne keel: see võib paiguti tohutult erineda ja ajaga muutuda. Seetõttu on kujunenud olukord, kus klassikalise muusika sisering ei suuda sageli oma sõnumeid piisavalt arusaadavalt tõlkida neile, kel puudub põhjalik muusikaharidus. Vahel unustatakse, et ülejäänud ühiskond ei ela klassikalise muusika sees ja selle nimel, mistõttu võib klassikakontserti kuulama sattunu tunda end rumalana.
Üks kõnelnuid, noor briti helilooja Gabriel Prokofiev (tema teos „Concerto for Turntables and Orchestra“ küttis TMW avaõhtul kirgi) jagas oma kogemusi. Nimelt olid tema esimestel bändikontsertidel eakaaslastest sõbrad kenasti kohal, aga tema esimest keelpillikvartetti tuli kuulama peamiselt hallipäine publik, kuna klassikaline muusika lihtsalt ei sobitunud tema sõprade elustiiliga. Ka mina näen oma tutvusringkonnas üsna väheseid, kes tunnevad end klassikalise või nüüdismuusika kontserdil tõesti mugavalt, kui muusikaharidus puudub. Kui süvamuusikaga pole tegeldud või seda kuulatud juba lapsepõlves, jõuab see hiljem teadvusse eelkõige lähedase eeskuju kaudu – on vaja, et keegi selle inimkeeles lahti seletaks. Üldiselt on intelligentse inimese kultuuriharjumustes sageli kõike muud põnevat, aga nüüdismuusika jääb võõraks või ekstreemsete elamuste valdkonda. Just seda kõnelnud tegelikult sooviksidki, et klassikalise või nüüdismuusika kontserdile minek poleks haritud noorele suurem eneseületus kui teatrikülastus.
Lahendusena ei pakutud klassikatraditsiooni lõhkumist, vaid oodati praeguse kontserdivormi kõrvale rohkem selliseid, mis sobiksid ka teistsuguse elustiiliga. Toonitati veel, et avaliku raha puhul oleks vastutustundlik suunata seda ka publiku arendamisse. Polegi tähtis, kuidas publikule läheneda, kas teha klassikareiv, kolida kontsert baari või kaubanduskeskusesse, korraldada haridusprogramme või teha koostööd teiste kultuuriinstitutsioonidega (nt Tampere Muusikamaja toob kontserdimajja kunstinäitusi, et sinna satuks rohkem teistsugust publikut). Oluline on avada nii muusikutele kui ka publikule rohkem kanaleid – nii saaks rohkem inimesi barjäärivabalt süvamuusikaga kokku puutuda. Publiku vananemise tendentsist räägitakse nagunii juba igal suuremal klassikalise või nüüdismuusika mänedžeride kohtumisel, nii et oleks aeg millegagi alustada ja korraldusvõtetes popmuusikast mitte palju maha jääda. Eestis polegi publiku hallipäisuse probleem nii suur, kui see on ehk mujal Euroopas. Paraku on meie väikeses ühiskonnas tekkinud justkui paralleelmaailmad, mis üksteist päriselt ei aktsepteeri.
* Soovitan Benji Rogersi ideega lähemalt tutvuda, https://medium.com/cuepoint/bc-a-fair-trade-music-format-virtual-reality-the-blockchain-76fc47699733#.aujglam27