Kahe festivali ühte õhtusse mahutamise tõttu võib jääda mulje, et tegemist on lihtsalt hallalaga kahe suurürituse vahel. Eriti juhul, kui üks võtab teatud hetkel üle teise kontseptsiooni, sellega siiski täielikult haakumata. Näiteks muusika promomise ja ekspordi küsimus. Ühest küljest ilmutas suurem osa väliskülalistest tähelepanu ka süvamuusika vastu, kuid nende professionaalne huvi oli siiski suunatud TMW põhiesinejatele. Nii et antud olukorras olid kindlasti eelisseisundis esitused, mis jäid rohkem segatud žanride tsooni või lausa levimuusika valdkonda – näiteks Rein Rannapi ülesastumine. Kui aga tegemist ei olnud TMW kontseptsiooniga sobiva show-case’iga, siis oli ka põhjendatud maailmaareenil juba mõneti silma paistnud heliloojate teoste esindatus kavas, mistõttu haakuti rohkem EMPi traditsiooniga. Show-case’i formaati võiks siiski vabalt laiahaardelisemalt rakendada ka süvamuusika vallas.

Taavi Kerikmäe improvisatsiooniline live-kompositsioon püüdis suurima publiku osa teravaima tähelepanu. Kerikmäe puhul on muidugi tegemist ka looja ja esitajaga ühes isikus. See on üks aspekte, mis levimuusikas on pigem tavaline, ent akadeemilise muusika kontekstis pigem valdkond omaette. Kammermuusika esitustest tegi just tema jõuliseima etteaste, kus said ühendatud just akadeemiliselt treenitud kompositsioonitaju, levimuusikale omasem esitus oma spontaansuse ja rikka eneseväljendusega. Kerikmäe mõjus professionaalselt, suutis end ja oma taotlusi selgelt presenteerida.

Erinevaid meediume ühendas ka Ardo Ran Varrese muusikakatkend balletietendusele „Carrrmen!”, selle tegid nauditavaks nii rituaalseid elemente sisaldav kompositsioon kui ka vastav esitus. Visuaalse ja kõlalise keskme moodustas baskide pill (meenutas tavalist prussiga saagimispukki), mis võimaldas tänu Anto Õnnise osavale mängutehnikale tekitada ootamatult palju helikõrgusi. Väike „teatrielement” Jaak Lutsoja akordionimängus tekitas elevustki, mis aga ei vähendanud esituse tõsiseltvõetavust, vaid andis, vastupidi, sellele väga mõjusa lisadimensiooni. Erinevalt reaalsest etendussituatsioonist, kus kõik peale akordionipartii tuleb fonogrammilt, oli selle kontserdi publikul eelis näha laval ka heliloojat, kes opereeris sealsamas live-elektroonikaga.

Mõneti väheütlevam oli Liisa Hirschi ja Ekke Västriku improvisatsiooniline live-kompositsioon, millele lõi minimalistliku visuaali Mart Vainre. Tundus, et Hirsch ja Västrik mängisid lisaks pillidele ka mõnevõrra kuulaja kannatlikkusel, sest teos kestis üsna kaua, kuid ei muusikalises ega visuaalses pildis ei toimunud selle aja jooksul just palju. I lmselt see oligi tegijate taotlus.

Mirjam Tally looming oli esindatud kolme teosega ansambli Una Corda (Kristi Mühling – kannel, Liis Viira – harf, Ene Nael – klavessiin) esituses. Kõlasid mitmetasandiline sooloteos kandlele „Struktuurid” (1996), mänguline kompositsioon fonogrammile ja klavessiinile „Ujuv Bach“ („Swimming Bach”, 2001) ning minimalistliku koega „Joon” (2006/2007) Una Corda täiskoosseisule mõeldud versioonis.

Atmosfääri omaette lõi Mustpeade maja Valgesse saali Galina Grigorjeva „Elu öö” („Noчъ жизни”/„Nox vitae”, 2006). Tegemist on Innokenti Annenski tekstile loodud meeskooriteosega, mille kandis ette Eesti Rahvusmeeskoor Mikk Üleoja dirigeerimisel. Selline tekstitundlikkus ja viimistletud fraseerimine lõi paralleeli hoopis ühe teise hiljuti toimunud kontserdiga, kus Arvo Pärdi loomingut esitas ansambel Vox Clamantis. Hea meel on tõdeda, et Eestis on võimalik kuulda sellisel kõrgtasemel esitusi. Anambel U: (Tarmo Johannes – flööt, Helena Tuuling – klarnet, Merje Roomere – viiul, Levi-Danel Mägila – tšello, Taavi Kerikmäe – klaver, Vambola Krigul – löökpillid) kandis ette Tatjana Kozlova kaks teost. Eelmisel aastal edukalt rostrumil Eestit esindanud teose „Lagunemisahel” („Disintegration chain”, 2011) ning „Horisontaalid” (2010), mis pani oma intensiivsuses nii mõnegi kuulaja aeg-ajalt kõrvu katma. Hoolimata sellest reageeris publik esitustele väga positiivselt. Ilmselt asjaolu tõttu, et Kozlova on suutnud oma teostes ühendada julged, nii kompositsiooniliselt kui mängutehniliselt üsna keerulised võtted, jäädes seejuures selgeks idees ja vormis.