Võimalus muusikakeskkooli õpilastel esineda niivõrd akadeemilise kollektiivi kui Tallinna Kammerorkestri ees pakub erakordse “küpse interpreedi” kogemuse, ent piirab repertuaari keelpilliorkestri koosseisuga. Barokiajastu heliloojad ja Mozart on põhilised, kelle teoseid saab esitada ilma puhkpillimängijaid lisajõududeks kutsumata.
Nii evib kontserdist teatud elitaarsuse ja akadeemilisuse hõngu, samas on selles soliidsust ja stiili. Mis iseenesest on kutseliste muusikute kasvatamisel väga vajalik fenomen. Eks kavade mitmekesisuse, publikuhuvi ja müügiedu eest hoolitsevad produtsendid, peaasi, kui on, keda mängima panna.
Orkestri repertuaar näib seadvat eelistusi-piiranguid ka kontserdi solistide pillivalikule. Kui eelmisel analoogsel kontserdil polnud esindatud ühtegi klaverimängijat, siis seekord oli neid kaks, lisaks seitse viiuldajat, kaks tšellisti ja üks flötist. Kava koosnes kolmest Vivaldi, viiest Mozarti, ühest Bachi ja kahest Tšaikovski teosest. Nii et esiplaanil Mozart ja viiul.
Kes näitab tööd, kes stiilitunnet
Pole midagi teha – keelpillide, eriti viiuli repertuaar soosib koostööd kammerorkestriga. Aga muusikakeskkoolil on ka Estonia kontserdisaali kontsert, kus põhirõhk just kava mitmekesisusel koorinumbriteni välja. Nii et tegelikult on kõik paigas, Mustpeade maja kontsert lihtsalt on juba selline elitaarne. Ja selle juures publikurohke ning väga sooja vastuvõtuga. Ja kõik on nii nagu päris. Solist (ka kõige väiksem) kätleb orkestri kontsertmeistrit ja dirigenti, siis lilled, siis tagasi kummardama.
Noorte staaride esitustes eraldusid mõned grupid. Kõigepealt esinevad enesekindlate ja “stiilipuhaste tankistidena” kõige väiksemad. Seekordne perfektne näide oli tuntud muusikutepere Ilveste noorima võsu Gloria ülesastumine (õpetaja Tiiu Peäske). Kõige õnnetumas seisus on keskaste: juba tuleb lavahirm, mis päris väikestel enamasti puudub, ja veel ei kompenseeri seda ka võime muusikasse sukelduda, mis annab suuremate esinemisele oma plussi. Sellest grupist tuli aga üks kontserdi eredamaid muljeid: Markus Altrov Mart Laasi tšelloklassist. Ta mängis Tšaikovski Nokturni sellise andumuse ja lahtise emotsionaalsusega, mis on VI klassi lapse ja veel eriti poisi kohta lausa tavatu. Siin mängib olulist rolli ka Mart Laasi enda võime köita kuulajaid just Tšaikovski ja Rahmaninovi väikevormidega.
Ja siis lõpuklasside “suured tegijad”. Kes näitab tööd ja vaeva – aukartustäratavat hulka omandatud tehnikat, kes äraõpitud stiilitunnet, mis kohati juba vajaliku vabaduseni jõuab, kes esineb küpse interpreedina, kelle isiklikud väärtused juba publikuni jõuavad. Mõne tiivad kannavad iseseisvalt niipalju, et koolikontserdi tasandilt lendu tõusta.
Laps kasvab üle proffide
Tore oli ka näha, kuidas orkester (Jüri Alperteni tuntud paindlikkusega dirigeerimisel) jätab eredate solistide puhul oma rolli n-ö lapse eest hoolitsemisel ja hakkab kaasa musitseerima. Just nimelt kaasa, sest seekord tuleb initsiatiiv õpilaselt, mitte proffidelt.
Sel kontserdil jäi meelde kaks noort, kes juba avalikku kontserdielu võiksid rikastada. Kaija Lukas on eestlase kohta haruldane virtuoos (õpetaja Tiiu Peäske). Kui eestlast interpreedina iseloomustab pigem oskus süveneda detailidesse ja käia sissetallamata radu, siis Kaija pole tüüpiline eesti interpreet. Tema puhul on tegemist mittepõhjamaiselt lahtise füüsisega. Ta pole ka tuline virtuoositüüp, kes naudib kiirete käikude hõõgust. Kaija mängus tuleb pigem kõik kuidagi iseenesest ja kadestusväärse loomulikkusega. Kuigi, eelmise kontserdiga võrreldes oli tema esitusse tulnud rohkem emotsionaalset kaasaelamist.
Triin Ruubel (õpetaja Tiiu Peäske) aga köidab muusikuna. Tema toon ja suhe esitatavasse on sellised, mis panevad end kuulama, kõnetavad publikut. Mitmed andekad muusikakeskkooli õpilased leiavad tunnustust juba varakult orkestrites ja suuremates ansamblites mängides – näevad selles tõelist elu. Triin Ruubel on aga see mängija, kes peaks jääma orkestri ette, mitte sisse.