Kes oli Edgar Kant? Tartu ülikooli rektor aastail 1941–1944. Kadunud Kross kuulutab Kanti „Kallistes kaasteelistes” (lk 80-81) okupatsiooniaja komeediks (mida Ott Kurs erakirjas siinkirjutajale kommenteeris, et eks ülikooli päästmise nimel pidanud Kant sakslastega nii mõnegi klaasi kummutama); okupatsiooni ajal pidas iga teadusloolane vajalikuks aeg-ajalt Kanti pihta mürginooli lasta, eks ikka läände viidud ülikooli varade pärast – aga kas ülikooli varade eest hoolitsemine ei peaks mitte olemagi rektori kohus?
Geograafide jaoks on Kant vaieldamatu suurkuju. Eesti geograafia eredaim täht läbi aja, teerajaja ja oma ajast ees olija, kelle artiklitele siiski aastakümnete jooksul kohalike olude tõttu viidata ei võinud1. Kanti vaimsest suurusest rääkisin Eesti Looduse 2004. aasta detsembrinumbris Rahvusvahelise Geograafiauniooni ekspresidendi Anne Buttimeriga.
H. P.: Kuidas te leidsite Edgar Kanti?
A. B.: 1960ndatel töötasin ma Seattle’is. Toona oli just ilmunud raamat „Readings in Cultural Geography„2, kus ühe artikli oli kirjutanud ka Edgar Kant. See oli üks vähestest tema inglise keelde tõlgitud artiklitest ja käsitles rahvastikurände klassifitseerimist. Ma lugesin seda artiklit ja arvasin, et see on midagi uut ja värsket. Selle originaal oli kirjutatud kuskil 30ndatel. Ma siis kirjutasin Kantile prantsuse keeles, tema vastas oma ilusa käekirjaga. Ma tahtsin toona teada, mis asi on sotsiaalgeograafia. Ma ise valmistasin sel ajal ette õppekava humanitaaralade üliõpilastele, mille tipuks pidi saama sotsiaalgeograafia kursus. See pidi integreerima kõik sotsiaalteaduse teemad, aga ma tahtsin tutvustada sotsiaalgeograafiat sellisena, et seal sisalduks ka loodus ja inimese suhe sellesse.
H. P.: Ma loen aeg-ajalt Kanti artikleid ja mulle tundub, et nii mõnegi neist võiks tänapäeval uuesti avaldada. Sama käib tegelikult ka Granö kohta.
A. B.: See sõltub kontekstist. Kirjastused ajavad küll taga kasumit, aga… Siiski, kui kirjutada korralik eessõna ja kommentaarid, siis võiks Kanti asju avaldada küll. Nii nagu David Lowenthal tegi George Perkins Marshiga. Ja samamoodi tegid ka Olavi Granö ja Anssi Paasi J. G. Granö raamatuga „Reine Geographie”3.
H. P.: Nii Kant kui Granö kirjutasid asju, mida oleks tark teada tänapäevastelgi teadlastel, sest pahatihti inimesed ju muid keeli ei loe.
A. B.: Jah, see ülbus on ju täiesti olemas ja teeb tigedaks. Vaadake Kanti ja Granö aastaajalisuse käsitlust, lugege, kuidas Kant tõi maastikusse muusika. Kuidas ta graafikute ja joonistega tõi aja ja ruumi kokku. Kanti sotsiaalse aja uurimustest sai ju alguse ajageograafia. Ja paljuski oli Kant otseselt või kaudselt ju kogu selle Lundi koolkonna taga, otsekui suunava jõuna. Ja enne surma Hägerstrand oma autobiograafias seda ju tunnistas4.
Mida veel Kanti raamatus tähele panna?
Keelt. Terminoloogiat. Kuulates kõrghariduses ja teaduses käivat debatti eesti keele kui teaduskeele hääbumisest jääb üle vaid imetleda Kanti tegemisi. Kanti tekstid on kirjutatud 1930ndail, kui eesti geograafia oli umbes kümneaastane, tema käimatõmbajad olid üks soomlane, Granö, ja teine ungarlane, Haltenberger, ning Kant ise üks esimesi eestikeelseid geograafe üldse. Järelikult pidi just tema põlvkond – Tammekann, Rumma, Markus, Krepp ja teised – tekitama eestikeelse oskussõnavara. Ja neid termineid oli vaja palju. Vaadake linnade hierarhiaid, vaadake üldse sõrendatud sõnu ja katsuge nende toonaseid tähendusi tänapäeva konteksti panna (lk 132 nt täislinn ja ülilinn; lk 142 peakeskus ja abikeskus; joon 22 kolme ainese paigastikud jne).
Andmete hulka ja nende kasutust. Kanti raamat annab suurepärase ülevaate Eesti 1930ndate alguse regionalistikast. Linnade, alevite rahvaarvust, põllumaade struktuurist ja kasutusest, majanduse tulukusest jne. Vaadake, kuidas Kant kasutab rohket andmestikku oma käsitelu illustreerimiseks (lk 211–214; joon 46 lk 148, mis annab ülevaate Eesti linnatüüpidest „aastaajalise kõikumise järgi” 1930/31; joon 39 lk 109: rukki pakkumine vastuvõtukohtade järgi 1930. aasta sügisel võrdlevalt all- ja pealveeregioonides). Jooniseid on palju, need on selged, informatiivsed, intrigeerivad ja, mis eriti esiletõstmist väärt, tehtud käsitsi (mitmele joonisele on lisatud ka selle teostaja nimi, nt lk 225: koostanud Kant, joonistanud Nõmmeots), ammu enne arvutikujunduse ajastu algust. Ja nende keerukuse ning mitmekihilisuse juures ei nurisenud keegi, et programm jooksis kinni või et Internetis ei leidunud vastavat materjali.
Kanti käsitelu haaret. Kant alustab Baltoskandia defineerimisega looduslike ja kultuuriliste tegurite järgi ja lõpetab rahvastiku sisserände uurimisega. Looduslikud ja sotsiaalkultuurilised tegurid on võimalik tervikuks sünteesida ja seda keskkonnadeterminismi sohu vajumata, nagu mõned head sõbrad praegu ikka veel teha tahaksid.
H. P.: Kas geograafia on siis eelkõige sotsiaalteadus, mis tegeleb ka loodusega?
A. B.: Siis polnud, aga nüüd loodan, et on jah nii. (Geograafia on uurimisala (scholarly field), millel on tugevad seosed loodusteaduste, humanitaaria ja sotsiaalteadusega ning mis praegu tegeleb eriti looduse ja kultuuri representatsioonidega, täpsustab Anne Buttimer paar päeva hiljem meilitsi. – H. P.)
Kant lähtus prantsuse traditsioonist, milles sisaldusid miljöö ja tsivilisatsioon. Aga toona oli valitsev Rootsi, Hollandi, ehk isegi Müncheni koolkonna sotsiograafia, kus keskkonda vaadati kui tabula rasa’t, kui ruumi, kui tühja kohta. Prantsuse traditsioon oli erinev, kasutati märksõnu genre de vie, civilisation; ühiskond, keskkond ja elupaik. Seetõttu oli Kant uus, temas peegeldusid Demangeoni ja teiste prantsuse geograafide vaated. See tundus nii uus ja värske ja vaimustav.
Ettenägelik ja kõndiv entsüklopeedia
Vaadake, kuidas Kant eristab Pealvee- ja Allvee-Eestit – ehk siis tänapäeva sõnaseades pigem Kanti enda pakutud Madal- ja Kõrg-Eestit – ning näitab, kuidas muu hulgas linnade areng neis kahes erineb. See peakski olema üks esimesi katseid Eestimaad sedaviisi kaheks jagada, kuigi idee ise pärineb Kanti kaasaegselt ja kaasvõitlejalt August Tammekannult.
Pange tähele Kanti kursisolekut kogu toonase geograafia probleemistikuga. Vaadake raamatu viiteaparatuuri haaret lehekülgedel 231–248! Vaadake, kuidas Kant kasutab oma kaasaegsete naaberdistsipliinide teadlaste saavutusi. Häbenemata. Konkurentsi kartmata. Mõistes ja kuuldes. Anne Buttimeri sõnutsi oli Kant kõndiv entsüklopeedia küll.
Lugege tekstist välja Kanti ettenägelikkust. Kant selgitab, et puisniidud ei püsi mitte mulla omaduste, vaid niitmise ja karjatamise tõttu, ning 90ndate maaelu allakäik ja looduskaitse tõestasid selle väite. Kant pani tähele, mis juhtub linnade edasise arengu võimalustega, kui riigipiir poole senisest tagamaast ära lõikab; et raudtee annab suurematele keskustele suurema arengueelise kui väiksematele, kes seda eelist kasutada ei jõua.
Teadjale lugejale paljastub Kanti teaduslik ausus. Kanti enda asulasüsteemi teooria oli valmis ja paberil, kui ta leidis sakslase Christalleri samalaadse mudeli. Mispeale Kant oma teksti ringi tegi ja Christalleri viited juurde lisas.
H. P.: Aga kas teie arust on võimalik kahe geograafia haru vahele silda ehitada?
A. B.: Minu arust ei ole sild õige metafoor, tuleks rääkida dialoogist. Mõlemad pooled peavad leidma koostööks sobiva keele. Ruumi analüüs ei ole sobiv, see annab meile rohkem ja rohkem atlasi. Annab mosaiigi. Aga protsesside sünkroonsus või mittesünkroonsus nõuab uut ajalis-ruumilist kujutlust. On olemas tsükliline aeg ja kalendriaeg – vaadake jälle Kanti. On erinevad ajalisused, nagu on ka erinevad ruumilisused. Selle taga peaks olema terve uus elufilosoofia.
Edgar Kanti raamat on teeviit, ühtaegu mee
nutus ja eeskuju. Seejuures järeletegemist väärt.
1 1. Ott Kurs selgitab seda lugu oma raamatus „Maateadusest Eestis. Geograafiast ja geograafidest 20. sajandil”. (Üllitatud Tartu Ülikooli 375. aastapäevaks. Õpetatud Eesti Seltsi Kirjad VIII, Tartu 2007) nii Edgar Kanti kui Salme Nõmmikut käsitlevates peatükkides.
2 2. Readings in cultural geography. Thirty-five fundamental studies presented, edited, and translated by Philip L. Wagner and Marvin W. Mikesell. University of Chicago Press, Chicago 1962. xii + 589 lk. (H. P.)
3 3 . J. G. Granö raamat ilmus saksakeelsena aastal 1928, soomekeelsena 1930. Johns Hopkins University Press avaldas selle ingliskeelsena ning Olavi Granö ja Anssi Paasi toimetatuna aastal 1997 pealkirjaga „Pure Geography”.
4 . orsten Hägerstrand suri 3. mail 2004. Samal suvel Glasgows peetud IGU kongress mälestas ajageograafia rajajat eraldi sessiooniga.