„Said sa aru. Kui üks naine tahab, võib ta ikka sellise pasa kokku keerata,” saatis pärast esietendust üks naisterahvas võiduka pilgu kaasa poole, samas teda käevangu haarates. Jah, nii ongi. Sellest lugu räägibki. Kuidas naise pimestatud eneseuhkus võtab korraga tuld valesti valitud sõnadest ja ebasiirast tundepuhangust, kui kergelt võib armastus muuta oma palet, kasvada üle vihkamiseks, mis korraga vulkaanipurskena  toimib ja millel on sedavõrd laastavad tagajärjed, et tagasiteed enam pole. Kui lõpuks teineteise ees tunnistatakse, et kõik oli vaid mäng, et seda kõike ajendas ikkagi kuskil sügavas hõõguv, ent peidetud armastus, on hilja. Tunnete tektoonikas on leidnud aset sügavad ja tagasipöördumatud nihked. Ometi pole armastus kustunud.  

Näib, et näitemängu üks kesksemaid küsimusi ongi see, kas suudame armastada ja vajame armastust ka pärast põhjalikku murrangut, pärast suurt pettumist oma kaaslases ja võib olla ka iseendas. Éric-Emmanuel Schmitt näikse sellesse uskuvat.  

Armastusel on tuhandeid tahke. Ühte neist püüab Schmitt selles loos avada. Tema „Tunnete tektoonika” on dramaturgia, mis pealt kullakarvaline, kuid seest siiruviiruline ehk siis keerulisema struktuuriga. Nagu Schmitti puhul ikka.  

Diane Pommeray (Carmen Mikiver) ja Richard Darcy (Indrek Taalmaa) on lähedased olnud üle kahe, ent naine on mehe abieluettepanekud seni tagasi lükanud. Diane on ehe enesekeskne karjäärinaine. Ilus, aga meestele ja perekonnale eelistab ta oma tööd, mistõttu jooksis karile ka esimene abielu. Nüüd korraga on ta aga mures, et viimastel kuudel pole armastatud elukaaslane ta kätt enam palunud. Kartes, et mehe tunded on jahtunud, teatab ta omakorda kannustatuna suurest eneseuhkusest armastuse jahtumisest.  

Nii ongi eneseuhkus ja pimesikumängimine see, mis Diane ja Richardi armastuse ennekõike hukutab. Nad armastavad teineteist jätkuvalt, kirglikult, sisimas anuvad teiselt armastust, aga uhkus ei luba ennast alandada.

Protsessi käivitab küll Diane, kes omamoodi saatuse irooniana võtab kuulda oma ema madame Pommeray õpetussõnu, et mehelt abieluettepanek, tunnete jahtumisele viidates välja meelitada. Saatuse irooniana selles mõttes, et erinevalt oma tunduvalt kalkuleerivamast ja ratsionaalsemalt mõtlevast tütrest on madame Pommeray lihtsameelsem, naiselikum ja küllap ka sirgjoonelisem. Tema poleks Diane asemel hetkekski kõhelnud ja küllap kohe esimese Richardsi abieluettepaneku vastu võtnud. „Ilma meesteta kuivan ma ära,” ütleb ta enese kohta.

Diane seda ei teinud ja nüüd, kaks aastat pärast tutvumist ja juhuslikku kokkuelamist, läheb Richard Diane pakutud saatusliku mänguga kaasa.

Kindlasti sel hetkel ei taju ka Diane ise veel, milline hunt lambanahas ta on ja kui kaugele vihkamine võib minna. Vihkamine, mis kantud armastuse jõust.

Diane, kes kasutab ära oma seisust, kohta parlamendis, kus ta ennekõike võitleb naiste õiguste eest, viib Richardsi „juhuslikult” kokku Rumeeniast Pariisi meelitatud noore ja kauni Ancaga, kes aga Prantsusmaal sutenööride küüsi langeb.

Edasi ei saa kõike ära jutustada, mis avaks vaatajale otsekohe kõik kaardid. Sest Schmitt poleks ju Schmitt, kui ta ei suudaks ootamatustega üllatada. Kuigi tuleb tunnistada, et lõpp läheb seekord siiski vesiseks ameerikalikuks well-made play’ks kätte ära. Aga just Schmitti, mitte lavastaja poolt. Lavastaja Enn Keerd on näidendist liigse vee õnneks välja pigistanud ning seebiooperist, milleks seda lugu on väga kerge keerata, ei ole juttugi. Pigem õhkub lavastusest põhjamaist kargust. Mida omakorda rõhutab napp ja tagasihoidlik, aga väga hästi toimis lavakujundus (Ann Lumiste). Stseenide vaheldumist ning uue tingliku ruumi loomist markeeritakse korraks tulede kustumisega. Ent üllataval kombel nende stseenide või piltide suhteliselt kiire vaheldumine lavastuse struktuuri, tervikut ei lõhu.  

Näitlejatöödest rääkides on kahtlemata kõige suurem koormus, aga ka kõige laiem mänguampluaa Dianet kehastaval Carmen Mikiveril, kes teeb vaata et ühe oma parematest rollidest. Aga siin ka on, mida mängida. Armastavat naist. Vihkavat naist. Iseendale ja teisele valetavat naist. Mikiver on kaunis, kaunis ka oma raevus, kui ta parastab Richardi pakutud sõbrasuhet. See on pea ka ainumas kord, kui ta häält tõstab. Üldjuhul piisab Mikiveri pilgust, et tajuda naise raevu ja ängi. Või külmust.  

Indrek Taalmaa on ju väga sarmikas ja mehine mees ning küllap vahepeal ekspluateeriti teda kõikvõimalike macho-meeste ja mafioosode kehastamisel ülegi. Saan aru, et ka Keerdi eelmine ja vägagi korralik lavastus toetus suuresti Mikiveri ja Taalmaa mängule ning kokkumängule, kuid Richardi rollis oleks tahtnud näha siiski teistsuguse, prantslasliku sarmiga tüüpi. Nagu näiteks oli… Mis oli! On tänaseni  Gérard Depardieu. Kellesse tõepoolest iga naine otsekohe armuks. Nagu nüüd armub Piret Laurimaa Anca Richardisse, kes omakorda Pariisi õnne otsima tulnud neiusse kiindub. Laurimaal on lavastuses kõige keerulisem selles mõttes, et rolli dünaamika on teiste tegelaskujudega võrreldes kõige ahtam. Aga selle, mis Anca puhul kõige olulisem – väärikus, kannab Laurimaa kenasti välja.

Ning andku jumal Kaili Närepile tarmukust ja taipu just prostituudi rollis kindlasti mitte publiku reaktsiooniga kaasa minna ja niigi seda jämekoomilist tegelast veelgi paksematesse värvidesse mähkida. Mis oleks selge karuteene ka teistele tegelastele. Kahel esimesel etendusel püsis Närep igatahes kindlalt ja nauditavalt piiri peal. Samal teel püsimine/mittepüsimine näitab tavaliselt ka kogu lavastuse terviklikkust ja tugevust/nõrkust.

Nii Lii Tedre kui Helle Kuningas teevad mõlemad Diane ema madame Pommeray’na  huvitava rolli. Kusjuures mõlemas on seda südamlikkust ja südikust, millest just madame’i sõnul loodus on tema tütre ilma jätnud. On küll raske mõista, et ema võiks kedagi rohkem armastada kui oma tütart, aga madame Pommeray puhul näib tõesti küll nii, sest vaid Richard hoiab püsti seda elujaatavat, vaimukat ja elukogenud daami, kelle naiselik vaist ja taju on võib olla rohkem väärt kui Diane kõrgkoolitarkus.

Kiita tahan kindlasti ka kunstnik Ann Lumistet lakoonilise, ent ometi väga funktsionaalse lavakujunduse ja uhkete kostüümide eest. Samuti täpselt ja mõjusalt toimivate detailide eest: neoontuli Café või siis tuled külgseintel, mis nii täpselt ja selgelt markeerivad kabelit. Või tuleb selle eest kiita hoopis valguskunstnikku Airi Erast?

Lihte, liigutav ja karge on lõpustseen, kui Diane ja Richard peaaegu et käsikäes eeslaval istuvad ning sa lausa füüsiliselt tunned Diane silmade avanemist, tema sisemist rahu, tema katartilist seisundit. Tema tingimusteta armastust…