Tallinna Linnateatri ja EMTA lavakooli tegevuse tulemusel on rambivalgusse jõudnud Jaan Krossi värssromaan „Tiit Pagu“. Selle lavastuslik ning mänguline külg on nüüdseks juba leidnud arvustamist ning pälvinud küllap õigustatult pigem positiivse hinnangu. Seni pole aga arvustamise aineks olnud see, mida teosega õieti öelda on tahetud. Niisiis ideeline külg, mis avaneb eelkõige 1930. aastate Eesti ühiskondlike ja riiklike olude käsitluses. Kuna sellel ajajärgul Eesti ajaloos toimunu on tähtsal kohal ka meie tänapäevase eneseteadvuse kujundamisel, vajaks just see külg lavale toodud teoses eritlemist. Teose sõnum mainitud ajajärgust peaks pälvima erilist tähelepanu ka seetõttu, et see erineb järsult teose autori hilisemates teostes väljendatust.
Teoses leiavad kirjeldamist Tartu üliõpilas- ning Tallinna kodanlus- ja töölismiljöö ühes neis leiduvate suhtumiste, meeleolude ja ühiskondlike hoiakutega. Peategelaseks on korporant, kes läheneb eluliste asjaolude tõukel marksistlikule maailmavaatele. Kritiseerimist vääriva ainese olemasolus pole põhjust kahelda: kahtlemata ilmnesid puudused või probleemid, millele on keskendunud autori tähelepanu, tol ajal Eesti ühiskonnas ka tegelikult. Eesti ühiskonnas küllalt mõjukaks osutunud negatiivseid tendentse on eri külgedest vaadelnud meie kirjanikud (Tammsaare), kujutanud kunstnikud (Viiralt) ning käsitlenud teoreetikud (Kaarel Liidak-Liidemann). Kritiseeritud on majanduslikult paremale järjele jõudnud kihtides ilmnenud ideede ja moevoolude pimedat kummardamist, elupõletamist jms. Küllalt on käsitlemist leidnud ka Eesti ühiskonna majanduslikult kehvema osa olukord, vähese tähelepanu pööramine sellisele arvukale kihile nagu töölised jne.
Küllap on rohkem alust etteheidetel, mis on tehtud majandusliku eliidi aadressil selle seas maad võtnud mentaliteedi asjus, märksa vähem aga neil, mis puudutavad näiteks korporatsioone. Viimaste puhul on toitepinnaks olnud suurel määral akadeemiliste organisatsioonide kestev rivaliteet, mis on ikka ja jälle kippunud omandama vastastikuse vaenu ilmet. Korporatsioonide omavahelise kriitika puhul oli enam alust süüdistusel, et haritlaste ametikohtade mehitamisel eelistati oma organisatsiooni liikmeid, vähem põhjendatud olid etteheited baltisaksa mentaliteedi kandmises või selles, et tarvitati liigselt alkoholi. On põhjust nõustuda John Hampden Jacksoniga, kes on Eesti korporatsioone iseloomustanud rahvuslike organisatsioonidena. Neil, kes on süüdistanud korporatsioone võõra vaimu kandmises, on ilmselgelt ununenud, et nood läksid in corpore Vabadussõtta, võitlusse maa iseseisvumise eest ning et selles võitluses oli vahest kesksegi tähendusega võitlus baltisakslaste vastu. Nagu sellele viitab just baltisakslaste üle saavutatud võidu tähistamine Võidupühana. Teiselt poolt on ilmne, et sellesama võitluse vahendusel muutusid korporandid immuunseks marksismi vastu. Vahest niisama kindlalt in corpore. Kahtlemata oli eesti üliõpilasorganisatsioonide, teiste hulgas ka korporatsioonide tegevuses keskseks rahvusliku eliidi kasvatamine ning selle liikmete omavaheliste sidemete loomine. Mis puutub alkoholi liigtarbimisse, siis on korpratsioonide joomaordudeks nimetamine mulle teadaolevalt küll Jaan Krossi enda ilukirjanduslik leidus. Alkoholi tarvitamist tuleb ikkagi pidada vaid vahendiks, mille mõtteks oli soodustada liikmete omavahelist suhtlemist; selle tarvitamise viis ning määr olid reglementeeritud. Kuigi tuli muidugi ette olukordi, kus maksti lõivu sajandeid vanale arusaamale, mille kohaselt janu oli tudengi eesõigus.
Niisamuti ei vasta tegelikele oludele mingilgi määral huvi puudumine Vene-Soome suhete vastu. On rohkelt meenutusi toonastelt korporantidelt, millest on näha, kuivõrd elati kaasa soomlastele ja osati ette näha, mida nende allajäämine venelastele võiks Eestile kaasa tuua.
Kindlasti ei saa aga Eesti toonases ühiskonnas ilmnenud negatiivseid tendentse pidada mõõduandvaiks ühiskonna kui terviku käekäigus. Kokkuvõttes oli end äsja võõrvõimust vabaks võidelnud Eesti ühiskond osanud seda vabadust hästi kasutada oma käekäigu parandamiseks. Eelneva võõrvõimu perioodist pärandiks saadud vaesusest ei olnud küll suudetud veel lahti saada ning vastkujunenud ühiskondliku eliidi ridades võttis teatud määral maad tõusiklikkus. Kogu ühiskonna eluolule ja riigi tegevusele hinnangu andmisel tuleb aga eelkõige vaadata aset leidnud muutusi. Need muutused olid kahtlemata väga kiired ning keskseks tuleb pidada haridustaseme kiiret tõusu, sellest tulenevalt teaduste ja kunstide edulugu, niisamuti ka majanduslike võimaluste paranemist.
Kuna teose peategelane on omaks võtmas marksistlikku ühiskonnakäsitlust, tõstatub küsimus, kuivõrd on meil põhjust pädevaks pidada marksismi rolli tol ajal ühiskonnas leidunud probleemide avastamisel ja lahendamisel.
Marksistlikul ühiskonnakäsitusel on hoolimata ta lihtsustavast vaateviisist olnud teeneid Euroopas teataval ajal tõsise ilme omandanud probleemide teadvustamisel ja lahendamisel. Need probleemid tulenesid suurel määral marksismi sünniaja kultuuris valdavaks osutunud viisist näha inimeses eeskätt majanduslikku, peaasjalikult isiklikku kasu silmas pidavat olendit (homo oeconomicus). Marksism on sellist inimkontseptsiooni ning sellest tulenevaid probleeme vaadelnud universaalsena ning eitanud teisi võimalusi inimese mõtestamiseks. Sellisena on marksismi rüpest võrsunud sotsialistlik ideoloogia sisuliselt eitanud erinevate kultuuride (sh rahvuste) olemasolu ning olnud niisugusena ahvatluseks suurrahvuslikule šovinismile oma eesmärkide realiseerimisel. Nii rakendatigi ta XX sajandil mitmel korral otseselt selle teenistusse.
Sotsialismi puhul on alati oluline süüvida sellesse, kuivõrd pärineb ühiskondlik idee temast enesest ja kuivõrd nihutatakse selle ideoloogia varjus esiplaanile keegi teine, kes püüab seda oma huvides ära kasutada. Teisisõnu, kuivõrd kujutas Eestis maad võtnud marksism Eesti ainesest tulenenud ideoloogiat, kuivõrd aga Nõukogude Liidust pärit ja Eesti hävitamisele suunatud viienda kolonni maskeerimiseks loodud seisukohtade süsteemi. Paraku ühtib „Tiit Pagus“ leiduv probleemide valik, nende nähete üldisesse konteksti paigutamise, interpreteerimise ja neile tähenduse omistamise viis üsna üksüheselt Nõukogude Liiduks nimetanud Venemaa seisukohtadega. Selle ühiskonnakäsituse ülesanne ei olnud Eesti ühiskonna probleemide avastamine ja lahendamine. Selle ülesanne oli olla tööriist vene šovinismile, mis püüdis Eesti ühiskonnas ja riiklikus elus leidunud negatiivsetele nähetele või eri kihtide ja institutsioonide vahelistele vastuoludele osutades – neid ka välja mõeldes – külvata selle ühiskonna eri osade vahele vaenu ja siduda vähemalt mõningane osa ühiskonnast oma huvidega. Meie riiklikku elu halvustades püüti seda lõhkuda, et asendada see hõlpsamini enda pool kehtivaga.
Kõnealuse lavateose aluseks oleva teksti sünni kohta on meil teada, et Jaan Kross alustas tööd selle kallal ilmselt 1940. aastal, jätkas seda sõja ajal ning töötas selle kallal intensiivselt asumisel olles 1950. aastatel. Ei ole selge, kuivõrd ning mil moel lahkneb teksti ideeline lõppversioon sellest, mis oli kavatsetud alguses, näiteks 1941. aasta kevadel. Tekstiga on Kross võimaldanud tutvuda temaga koos asumisel viibinud vanal kommunistil Alma Vaarmanil ning selle vahendusel teistelgi vanadel kommunistidel, ja palunud seda arvustada läheduses asumisel olnud Villem Raamil. On märkimisväärne, et Raami vastus kujutab endast väärtust omaette: teksti eestivaenulikkusele otseselt osutamata ütleb Raam ometi, mida vaja – nii kirjutatu ideestiku kui ka selle tehnilise teostuse kohta. Pärast Eestisse tagasijõudmist luges Kross teost ise korduvalt ette väiksemates seltskondades, avaldas sellest katkendi ka Loomingus. Hiljem „unustas“ ta kogu teose ning ei meenutanud seda enam kunagi. Ent alles hoidis ta selle ometi.
On tegelikult küsimuseks, millistel asjaoludel ning millist sihti silmas pidades Jaan Kross on selle teose üldse loonud. Kõige tõenäolisem näib, et tal oli enda vaimses vormis hoidmiseks vaja teksti, mille kallal ta võiks nn nõukogude võimu tähelepaneliku pilgu all tööd teha oma isikut ohtu seadmata. Teine siht oli sillutada teed taotlusele hakata sellesama võimu mõjusfääris pidama kirjaniku ametit. Värssromaan võis kujutada endast piiratud kasutamiseks mõeldud abifaili, mis oli koostatud ühelt poolt enda vormishoidmise ning teiselt poolt enda suhtes kahtluste hajutamise ja edasise elutee sillutamise eesmärki silmas pidades.
Tekst oma meieni jõudnud lõppversioonis näib olevat loodud teadvalt eelkõige Alma Vaarmani arusaamadele vastavaks. Võiks ehk koguni väita, et tekst ei väljenda mitte Jaan Krossi, vaid eelkõige eesti kommunistide arusaamu Eesti ühiskonna oludest ja riigist, mis oli neid pikemat aega vangistuses hoidnud. Kross pidi ilmselt arvestama, et veendumuste süsteem, millele Vaarmani ja tema mõttekaaslaste maailmavaade toetus, ei kuulunud enam ümbervaatamisele.
Tegelikult ei olnud küll sellele maailmavaatele omased seisukohad olnud algusest peale võimelised muutuma. Hea pildi sellest, kuidas need omaks võeti ning ei kuulunud edaspidi enam arutusele, annab oma mälestustes Marta Lepp. Ettekujutust sellise staatilisuse taganud üldisest õhkkonnast, sinna juurde kuulunud revolutsioonilise romantika eri tahkudest jms avardavad oluliselt oma mälestustes veel näiteks Ferdinand Kull ja Artur Lossmann. Neist selgub, et enam-vähem välistatud oli juba ühe sotsiaaldemokraatliku tiiva esindaja jõudmine mingis küsimuses teise tiiva seisukohale. Rääkimata sellest, et oleks võidud jõuda seisukohtadele, mis võinuksid üldse vastustada sotsiaaldemokraatlikku maailmakäsitust. Kord omaks võetud lahtiütlemine uskumustest tõi vältimatult kaasa reeturiks kuulutamise oma parteikaaslaste poolt. Ning nõnda sai kommunistliku maailmavaate üheks peamiseks iseärasuseks suletus, võimetus omaenda olemuse ja omaksvõetud seisukohtade tõepärasuse üle arutada, nagu ka veendumus, et see, millele end kord oli vastustatud – näiteks kodanlus – on oma olemuselt muutumatu, staatiline. Neid, kelle maailmavaade jäi avatuks, nagu Marta Lepal, oli suhteliselt vähe.
Jaan Krossi värssromaani avaldamist Loomingu Raamatukogus võiks ehk pidada õigustatuks ajaloo huvides ja tehniliselt toreda teksti tutvustamise mõttes. Selle rambivalgusse asetamine on aga ilmselt küsitav. Need, kes on selle teose püünele toonud, ei ole suutnud selles ära tunda omaaegse sovetliku propaganda ilmingut. Iseseisvuse taastamise järel on Eesti Vabariigi olusid kahe maailmasõja vahel tihti kiputud vaatama küllaldase kriitikata. Tõepoolest, ühekülgset, ilustatud kujutist Eesti Vabariigist ei ole meil vaja. Selleks et toonasest elust õppida, on vaja hoomata seda tervikuna ning pöörata tähelepanu ka varjukülgedele. Selles ei aita meid aga sovetliku propaganda konteksti kuuluva kujutluse taasesitus antud teatritüki kujul.