Me ei kahtle selles. Sel õhtul tuli taas kogeda, et Margarita Voites on eriline nähtus – on sõnulseletamatult  hämmastav, kuidas aeg annab ta häälele väljenduse sügavust aina juurde. Milliste imede läbi see küll võimalikuks saab? Tundub, nagu tema puhul aeg mitte ei vii, vaid toob! Aga 1970ndatesse jäävast on mulle meelde sööbinud kõigepealt „Lucia di Lammermoor”, kus n-ö Kuusiku aegadel oli laval tõeline kuldsete lauljate paraad!     

  Haigusega võidelnud Aare Saal pani sel kontserdil oma varjundirikka ja kaunitämbrilise hääle maksma kaasakiskuvalt sügava  tunnetuse ja suure sisemise väljendusjõuga, eriliselt jäi meelde Stradella „Pieta, Signore”. Koos Piret Aiduloga on ta esinenud paljudel kontsertidel, sh väga sageli Kaarlis. Omal ajal esines ka Tiit Kuusik nii mõnigi kord Kaarli kirikus ning oli korduvalt Kaarli koguduse segakoori solist, mõistagi tehti seda tol ajal eriliselt afišeerimata. Kui 1990. aasta 23. augustil sängitati Tiit Kuusiku põrm Metsakalmistule perekonna rahulasse tütre kõrvale, siis viis  matusetalituse läbi tollane Kaarli koguduse õpetaja Mihkel Kukk. Maestro 100. sünniaastapäevale pühendatud ürituste reas oli mälestuskontsert Kaarli kirikus üks esimesi.