Tiina Kaljuste (snd 1969 Tallinnas) on 1995. aastal Eesti Kunstiakadeemia lõpetanud vabakutseline keraamik, kelle näitus “47 profiili” käsitleb taandamist. Kaljustet hämmastab ja üllatab tõsimeelne soov teha juhuslikult kokkulangevate sarnasuste põhjal inimeste kohta suuri üldistusi. Näiteks kassi-, koera- ja rannainimesed jne. Käesoleval näitusel keerab kunstnik lihtsustamisele vindi peale, võttes fookusesse inimese näo profiilis.

Kaljuste tutvustab näitust järgnevalt: “Profiilis nägu saab vaadata kõrvalt, sest ta ise ju vaatab kõrvale. Ei pea suhtlema ja suhestuma nagu otsa vaatava näo puhul. Saab olla vaatleja. Profiilide tegemiseks valisin materjalid, mille erinevad omadused ja teostamisviisid iseloomustavad ja rõhutavad ümbritseva suhtumist mõnda inimesse või mõne inimese suhtumist ümbritsevasse. Proovisin võimalikult lihtsate vahenditega teha suuri üldistusi. Kuigi ma olen pidanud võrdselt tähtsaks töö visuaalset külge, materjali ja pealkirja, võib seda näitust  vaadata nagu dekoratiivset protsessiooni ja jätta minupoolsed seletused kõrvale.”

Eesti ühe tunnustatuima illustraatori Jüri Mildebergi (snd 1965 Tallinnas) juubelinäitus kannab nime “Panoptikum. Mildebergi kabinet.” Nagu pealkirjastki järeldada võib, on kunstnik loonud oma skulptuuridest, assamblaažidest ja veel nimetamata objektidest omaette maailma, kuriositeetide kabineti, kus vaataja võib panoptikumi valvuri kombel sealsetel kujudel silma peal hoida. Panoptikumi termini tõi käibele 18. sajandi briti filosoof Jeremy Bentham, kes mõistis selle all ringikujulist hoonet, kuhu saaks paigutada mõne võimuinstitutsiooni (vangla, vaimuhaigla, tehase, kooli), mille igapäevast tööd lihtsustaks ringi keskel asuv vaatlustorn. Üks inspektor ei jõua küll kõigil silma peal hoida, kuid kuna kinnipeetavad ei tea, kas just neid jälgitakse, täidab vahimees siiski oma eesmärki. Utoopilisest olemusest sõltumata on maailmas väga palju panoptikume – nii hämaramaid vangla- kui progressiivseid koolimaju – ehitatud, veelgi enam on see idee leidnud kajastamist kunstis ja kirjanduses.

Jüri Mildeberg juhatab oma väljapaneku sisse järgmise looga: “Vanal ajal läks rikas mees Peterburi, andis seal, kellele vaja, meelehead, ning etnograafiamuuseumi kogudest kanti maha museaal. Nii sai rikas mees oma huviväärsuste kabinetti Peeter I ratsasaapa. Hiljem käis mees Egiptuses ja ostis kaubitsejalt vaaraole kuulunud asju. Pygmalionilt sai pügmeede kuivatatud kolpasid, siit-sealt veel kive, sulgi ja loomatopiseid. Ülikooli anatoomikumist sai kahe peaga lapse, kellel liha luudelt ära võetud. Seda kõike oli salongi kõrval asuvas kunstkameras uhke näidata. Sõbrad noogutasid tunnustavalt, nende naised olid veidi heitunud. Postmodernsel inimesel neid võimalusi ei ole. Muumiate pead ja pügmeede kolbad on tagastatud sugulastele, ja katsu sa kaasajal autentset antiikskulptuuri hankida – kui oksjonil müüaksegi, siis maksad end haigeks! Nõnda tuleb riistad sooja panna, käised üles käärida ja ise endale oma panoptikum teha. Hea on, kui selle tegemise juures kellelegi väga haiget ei tehta, ja kui tulemus natukenegi silmale mõnus vaadata on, ning mõtteid tekitab, siis on veel parem!”

Mõlemad näitused jäävad avatuks 1. juunini. Lisaks on kuni 13. maini avatud ka Eda ja Sándor Sterni näitused. Kondase keskus (Pikk 8, Viljandi) mais avatud esmaspäevast pühapäevani 11-18. Sel kolmapäeval ja neljapäeval oleme avatud 10-17, 1. mail puhkame. Kondase keskuse näituseid 2015. aastal toetab Kultuuriministeerium.