Minu tutvusringkonnas on sel aastal mitu peret kolinud või kolimas südalinna lähikonnast linna piiri taha ehk aidanud või aitamas kaasa valglinnastumisele.

Põhjused on mõistetavad: pere kasvab, korter jääb kitsaks. Kui lapsed teismeikka jõuavad, on igaühel vaja oma ruumi, nurgakest, kuhu tõmbuda. Ühes toas pead-jalad koos elamine tähendab pidevat tülitsemist ja pingeid – oma ruum on vajalik pere heade suhete nimel. Linnast välja kolivad ka ühe lapsega pered, kes soovivad üürikorterist edasi liikuda, leida päris oma kodu, maksta igakuise üüri asemel sama summa pangale perspektiiviga lõpuks midagi lastele pärandada.

Kõik need pered on otsinud võimalusi jääda linna ja nautida tiheasustuse hüvesid. Linnast ära minna pole olnud nende esimene valik, küll aga pole lõpuks midagi muud üle jäänud, sest taskukohast elamist on linnas leida võimatu. KV kinnisvaraportaali andmetel on Tallinna korterite keskmine ruutmeetri hind ainult üles rühkinud. Selle aasta novembriks oli see kerkinud 3500 euroni. Jõelähtmel oli see näiteks 2800, Rae vallas 2900, Tartumaal Tartu vallas 1799, Kastre vallas 900 eurot. Väga raske on öelda, et ärge minge, ärge andke oma panust valglinnastumisse, sest alternatiivi ju pole.

Valglinnastumine ehk linnaäärsete alade täisehitamine on metsade, poldrite, lammide, niitude ja väärtuslike põllumaade kadumise ja killustumise põhjus. Valglinnastumine tõukab tagant ka autostumist. Linna taha kolinud peredel pole uues elukohas vajalikke ja sobilikke teenuseid. Lapsed on harjunud käima linnas koolis ja huviringides, vanemad käivad linnas tööl. Ühistranspordiühendus on kehv ja ebamugav, jalgrattaga linna ja uue kodu vahel liikumiseks puudub taristu. Nii ei jäägi muud üle kui sõltuda autost. Kui perel oli varem üks auto, siis linnast välja kolimine toob enamasti perelisa ehk uue neljarattalise. Kui kõik need autod hommikul linna ja õhtul linnast välja pressivad, siis ummistatakse suuremad magistraalid. Nii jääbki mulje kitsast sõiduruumist ja leitakse, et kitsaskoha saab lahendada vaid laiema tänavaga, võttes ruumi jalgratturite, jalakäijate ja rohealade arvelt.

Linnaplaneerijad on vaadanud valglinnastumisele algusest peale kiiva ning kõlavad loosungid, et elu tuleb südalinna tagasi tuua. Vaeva nähakse linnade kestlikumaks muutmiseks: C0₂ jalajälje vähendamiseks on vaja rajada tihedam linn, paremad võimalused jalakäijatele ja jalgratturitele, vähendada autode hulka. Linna laialivalgumise kitsaskohad on jõudnud ka poliitilisele tasandile: praeguses koalitsiooni­leppes on näiteks eesmärgiks võetud tasakaalustada omavalitsuste tulubaas, et vähendada valglinnastumise negatiivset mõju.

Põhjalikult on valglinnastumist käsitletud Rohetiigri ehituse tegevuskavas, kus on välja toodud linnaala ulatusliku maapiirkonda laienemise peapõhjused: killustatud planeerimine, linna ja selle tagamaad ei planeerita ühtsete eesmärkidega, maanteetaristu eelistamine ja ühistranspordi alarahastamine, sotsiaalne segregeeritus ning detailplaneeringute menetlemise liiga aeglased ja keerukad protseduurid suuremates linnades.

Probleemi teadvustamine on üks samm selle lahendamise suunas. Kui on aru saadud, et valglinnastumine on suur ruumikasutus- ja keskkonnaprobleem, ei piisa vaid näpuviibutamisest lepetes ja dokumentides. Abi pole ka detailplaneeringute kiiremast menetlemisest või linnade tihendamisest tühjade alade arvelt, sest eluaset hinnaga 3500 eurot ruutmeetri eest ei saa need linna lähistele kolinud pered endale nii või naa lubada.

Kuni uusi elamuid ehitatakse vabaturumajanduse põhimõtte alusel sinna, kus arendajal on maad, seni ehitatakse maksimumkasumit silmas pidades, linna ümbruskonna omavalitsustel pole aga mingit motivatsiooni reguleerida linna piiri taha kolijate hulka. Kuni linnavalitsustel pole mingeid võimalusi nõuda arendajalt turuhinnast soodsamaid elamispindu, seni jäävad kõik manitsused vaid sooja õhu võngutamiseks ning linnad valguvad endiselt metsadele ja niitudele ning probleemid vaid süvenevad. Vaja on jõulist sekkumist: toetada peresid, hoobade ja kokkulepete abil ehitada taskukohaseid kortereid ka linnas. Vaja on, et iga linnasisese arenduse puhul mõeldaks nii üksinda elavale linlasele kui ka nelja lapsega perele. Valglinnastumise peatamisest peaks saama üks peamine keskkonnahoiu ja kliimaeesmärk.