Klaaslaest, mis takistavat nähtamatult naiste kerkimist kõrgematesse võimusfääridesse, on kuulnud paljud. Märgatavalt vähemtuntud on teooria klaaskuristikust (glass cliff), mis klaaslaest läbi murdnud naisjuhte ees võib oodata.

Klaaskuristiku termin on sotsiaal­psühholoogias küllaltki uus: selle vermisid 2004. aastal Exeteri ülikooli teadlased Michelle Ryan ja Alex Haslam. Termini taga on teooria, mille kohaselt naised murravad klaaslaest läbi ehk edutatakse või valitakse juhtpositsioonidele sagedamini olukorras, kus organisatsioon või ühiskond on kriisis. See tähendab värskele juhile raja otsimist justkui kuristiku serval, kus õnnestumise tõenäosus on väike, läbikukkumise risk suur ja nii ei pruugi klaaslaest läbi murdmine värskele naisjuhile õnnelikult lõppeda. Miks institutsioonid kriisiolukorras naisi edutama peaksid? Ja miks on naised sellise riski võtmisega nõus? Seda püüabki klaaskuristiku teooria selgitada.

Miks kriisiolukorras edutada naist?

Esimene põhjus võib peituda soo­stereotüüpides. Kriisiolukord nõuab juhilt teistsuguseid omadusi kui kasvuaeg. Kui headel aegadel soovitakse juhis näha otsustavust ja julgust, mida stereotüübid seovad mehelikkusega, siis kriisiajal peetakse tähtsaks traditsiooniliselt naistega seostatud omadusi, nagu empaatia, rahusobitamine, tegutsemine kulisside taga ja koostöövõime võistluslikkuse asemel. Kriisi saab sellises olukorras edastada jamana, mille „ära koristamiseks“ on kohale kutsutud naine. Suurbritannia värske peaministri Theresa May puhul ongi korduvalt kasutatud mõttemalli cleaning up the (Brexit) mess. Ehk teisisõnu kutsutakse kohale vanem proua, kes poiste lagastatud mängu­toa ära koristab ning rahvasse rahu ja kindlust sisendab. Vahel kumab siit läbi vihje emalikkusele.

Teiseks võivad organisatsioonid, mille juhtide pingil senini mehed istunud, valida naise juhtrolli, kui soovitakse rõhutada suunamuutust. Kriisiolukorrad nõuavad muudatusi ja kui muutusi saadab ka visuaalselt erinev juht, võib see lisada programmile usutavust. Naisterahvale võidakse siinkohal anda võimalus, kuna valikuvõimalusi napib ja hierarhias kõrgemal asuvad mehed ei soovi oma karjääri keerulise olukorra eest vastutamisega ohustada.

Klaaskuristik tähendab olemuslikult seda, et (läbi)kukkumise tõenäosus on suur ja patuoinaks jääb kriisiaja juht. Naised, keda juhtkondades on vähe ja kes ei kuulu enamasti tagatubade omade poiste ehk „meie–grupi“ ringkaitse alla, saab raskel ajal ohvriks tuua. Kui naisjuht hakkama saab, võidavad kõik. Kui mitte, saab temast patuoinas ja järgmiseks juhiks võib taas panna kellegi partei või ettevõtte siseringist. Loomulikult vastutab juht oma organisatsiooni tulemuste eest ja läbikukkumine mõjub klaaskuristikust alla pudenenud naisjuhi professionaalsele renomeele kahjustavalt.

Miks on naised sellega nõus? Lühidalt: sest neile ei avane paremat pakkumist. Klaaslagi ei ole kusagile kadunud ja sellest läbimurdmine on keeruline. Kriisiolukorras võimupositsioonile saada võib olla kõige parem võimalus, mis naisele karjäärialaselt sellel hetkel avatud on. Konkurents on karm ja kehvemalt stardipositsioonilt on väga raske „omade poiste“ grupisolidaarsuse ja soostereotüüpide kiuste juhiks tõusta. Läbi klaaslae põrutades võib kriisiajal küll klaaskuristiku servale sattuda, aga kui teine variant on jäädagi ülal küütlevat klaaslage vaatlema, võib risk seda väärt olla. Nagu öeldakse, kes ei riski, see šampanjat ei joo!

Samuti ei pruugi naistel olla sellist hoiatavat siseinfot, mis on olemas partei või ettevõtte siseringi kuuluvatel meestel. Sheryl Sandberg, Facebooki COO, on palju rääkinud noori naisi vaevava mentoritepõua probleemist. On võimalik, et juhipositsioon võetakse vastu olukorras, kus riskikalkulatsiooniks ei ole piisavalt infot, mille omamine on tugevamad konkurendid positsiooni nimel võitlemast taanduma pannud.

Klaaskuristik Brexiti kontekstis. Brexit on suurepärane näide klaaskuristiku teooria rakendamisvõimalustest. Suurbritannia värske peaminister Theresa May on võidelnud enda kätte Konservatiivse partei juhtohjad peaaegu olematu konkurentsi tingimustes. Noortest ja uljastest meestest koosnenud seltskond, kes seni riiki vedas, on laiali jooksnud ning uus peaminister on pannud kokku vanade ja kogenud ministritega valitsuse, mis peaks looma valijas turvatunnet ja kindlust.

Samas, olukord on Suurbritanniale majanduslikult ja välispoliitiliselt paras õudusunenägu. Musttuhande euroregulatsiooni läbitöötamine (mida võtta, mida jätta, mida kohaldada), lahkumisläbirääkimiste pidamine ELiga (kellel on kindlasti kiusatus teistele võimalikele lahkumismõtete mõlgutajatele Suur­britanniast hoiatav näidis teha), allakäiguspiraalis majandus, mis viib tööpuuduse, eelarvemurede ja maruvihase elektoraadini jne. Nimekirja peaministri ees seisvatest muredest võiks koostada lehekülgede kaupa. Tõenäosus, et valijad May tööga rahul on, kui riik ümberringi traagelniitidest hargneb ja Brexiti leeri valed päevavalgele tulevad, on kaduvväike. Õnnestumise tõenäosus on marginaalne. Theresa May on vastu võtnud ameti, mis on poliitiline enesetapp. Patuoinas tehakse temast igal juhul, sest juht on see, kes vastutab.

Samas, kas proua May oleks kunagi saanud Suurbritannia peaministriks tavaolukorras, kus amet on prestiižne ja mugav? Kindlasti mitte. Konkurents olnuks liiga tihe. Ja nüüd peabki 60-aastane daam koristama uljaste meeste poolt maha jäetud segadust, kuniks ta olukorra paranedes võimult tõugatakse. Väikest kahjurõõmu võib ehk pakkuda Boris Johnsoni nimetamine välisministriks, kes peab selles ametis pisutki oma keedetud suppi helpima. Ja annab sealjuures peaminister Mayle võimaluse vähemalt mõned läbikukkumised kellegi teise kraesse ajada.

Nagu ikka privileegipimeduse puhul, on ka klaaskuristiku teooria puhul erinevus meeste ja naiste nähtuse äratundmise võimes. Naised on uurimustes näidanud üles suuremat võimet seda nähtust ära tunda ja ebaõiglaseks pidada. Mehed seevastu on pannud küsimärgi alla klaaskuristikku näitlikustanud uuringute usutavuse ning arvavad tõenäolisemalt, et sellist asja tegelikkuses ei eksisteeri.