Viimastel nädalatel on erameedias ilmunud mitu artiklit riiklikult rahastatud kultuuriväljaannete ja nende töötajate mugava elu kohta. Aitäh, Johannes Peetsalu, Priit Hõbemägi, Marian Grau ja Triinu Soikmets, kõrvalpilgu ja tagasi­side eest. Ehkki käsitlete oma artiklites laiemat probleemistikku, ajendasid need mind sisekaemuseks. Lubatagu jagada mõtteid diskussiooni selles tahus, mis puudutab toimetajatööd.

Õigupoolest ei tahaks kirjutada iseendast, aga minusuguseid on veel, Sirbis muidugi, aga ka Müürilehes, Loomingus, Loomingu Raamatukogus, Vikerkaares, Keeles ja Kirjanduses, Värskes Rõhus ja mujal. Kokku on SA Kultuuri­lehe tiiva all 15 väljaannet, kõigil oma nišš ja eripära. Oma valdkonnast (kirjandus) johtuvalt puutun tihti kokku ametikaaslastega, kes töötavad riigi toetatud trükiväljaannetes ja ka ERRi kanalites, teame üksteise tegemistest üsna palju. Käin läbi ka mitme eraväljaande toimetajaga ning olen kursis nendegi töökorralduse ja -koormusega. Kui nüüd ühest artiklist loen, et riigi palgal toimetaja koormus on erameedias tegutseva toimetaja omaga võrreldes väga tagasihoidlik ja töötingimused sanatoorsed (Eesti Päevaleht 18. X), valdab mind nõutus. Kas artikli autorid ikka on teemasse piisavalt süvenenud?

Minu tähelepanekuid mööda on toimetajate töökoormus igal pool sama suur ja palk sama väike. Erineb vaid rütm: arusaadavalt on nädala­lehes ajakava paindlikum kui päeva­lehes, kuukirjas omakorda paindlikum kui nädala­lehes. Tööhulk sellest aga ei vähene, vastupidi: leian end alatasa töötamas ka nädalavahetusel, puhkuse ajal jne. Tõenäoliselt koguneb töötunde kõvasti rohkem kui lepingus ette nähtud, aga kuna mul on õnn teenida leiba erialal, mis on ühtlasi mu kutsumus ja hobi, siis on täpset arvestust keeruline pidada. Perekonna ja sõprade arvates töötan ma kogu aeg. Klassikaaslased küsivad, miks ma seda teen, kui tasu on nii tagasihoidlik.

Muidugi on võimalik ise artikleid kirjutades lisa teenida. Sirbis võtavadki aeg-ajalt sõna kõik toimetajad ja midagi selle eest kontole ka laekub. Üldjuhul ei ole aga mõistlik täita enda toimetatavaid külgi suures mahus omaenda töödega. Kõigepealt ei saa eeldada, et toimetaja on ühtlaselt tugev ekspert oma valdkonna igas sopikeses: sageli on parem mõte paluda kaastöö väljastpoolt mõnelt asjatundjalt. On suur au, et Sirbi veergudel on nõus kirjutama nii paljud silmapaistvad teadlased, tõlkijad ja teised enamasti niigi ülekoormatud spetsialistid. Aitäh teile kõigile!

Sama suur aitäh ka vähem kogenud, võib-olla isegi udusulis kirjutajatele: Sirbi ja Müürilehe valmimises lööb kaasa hulk meie ülikoolide tublisid magistrante ja doktorante, Värskes Rõhus saavad tagasisidet veelgi nooremad autorid, rääkimata Heast Lapsest ja Tähekesest. Mõnegi väljaande toimetajad käivad koolides kõnelemas, korraldavad kaastööde konkursse jne. Peame sidet lugejate ja autorite järelkasvuga väga tähtsaks. Tore on teada, et kultuuriväljaannetes ilmuvat kasutatakse õppetöös – aitäh, õpetajad ja õppejõud! Niiviisi ei võrsu ju mitte ainult riiklike, vaid ka eraväljaannete lugejate ja autorite järgmine põlvkond.

Kui jutt juba järelkasvule läks, siis õpingutega alles hõivatud kirjutajate majanduslik olukord võib olla raskemgi kui juba ennast tõestanud vabakutseliste autorite oma. Omaenda kirjutisi vohama lastes jätaksid aga toimetajad külalisautoritele vähem avaldamisvõimalusi ja raha. Honoraripisku võib olla kellelegi veel vajalikum kui mulle.

Erameedias võib tõepoolest üksainumas töötaja kirjutada, tõlkida ja toimetada kümneid artikleid nädalas, aga niisugune liinitöö ei saa olla ühtlaselt kvaliteetne. Viimaks küsigem sedagi: kas ikka soovitakse lugeda pidevalt samade autorite artikleid? Mitmehäälsus on ehk huvitavam. Nii nagu on rikkalik eesti kultuuriväli, on mitme­kesine ka selle retseptsioon, ent tagasi­side avaldamise võimalused jäävad paraku üha ahtamaks.

On kurb, et mitme eraväljaande toimetuses on võetud riiklikele väljaannetele vastanduv hoiak. Arvestades, et nii mõnigi eraväljaanne või -kanal saab ise ka riigilt mõningast toetust, on see isegi silmakirjalik. Kultuuri hea tervis vajab erameediat ja ka riiklikke väljaandeid – üks ei asenda teist.

Ühes asjas on mu töötingimused sanatoorsed küll: mul on väga meeldivad kolleegid. Paremaid ei oska soovida.